Lõhnakoguja. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Kathleen Tessaro

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Ma ei tea …” Enesetäiendamise mõte oli naisele võõras. „Lilleseadet. Või harfimängu.”

      „Harfimängu? Mis kasu mul sellest võiks olla?”

      Mallory mõtles viivu. „See mõjub rahustavalt. Kas pole nii? Ja sa saad publiku ees silitada midagi, mis on sinu jalgade vahel!”

      „Armas taevas, kui rikutud mõtlemisega sa oled!” puhkes Grace naerma. „Tahad kuulda, mis mind rahustab – kartoteegikapi korrastamine, uute kantseleitarvete tellimine või aastabilansi koostamine.”

      „Grace …” Mallory ringutas meeleheites käsi. „Kas sa üldse kuulad, mida ma räägin? Jumala eest, sa pole praegu Oxfordis. Ma võin avaldada väikese saladuse,” alandas naine hääle valjuks sosinaks, „nimelt meestele ei meeldi mitte targad, vaid sarmikad naised!”

      „Ei või olla!” ahmis Grace üllatust teeseldes õhku. „Sa ei arva ometi, et ma olen sarmikas?”

      Mallory pööritas silmi. „Muidugi oled sa veetlev. Ma tahtsin lihtsalt öelda, et …”

      „Saan aru,” katkestas Grace teda poolelt sõnalt. Malloryt polnud võimalik panna meelt muutma. Iga kord, kui nad kokku said, oli naisel mõni uus ettepanek, kuidas talle kodukujundusoskusi õpetada; naine oli veendunud, et Grace’il sedalaadi anded puuduvad. Miks peaks tänane õhtu olema erand?

      Mallory kontrollis puudritoosi peeglist, kas huulepulk püsib kenasti peal. „Ja millal Roger koju jõuab?”

      „Nädala pärast. Võib-olla varem.”

      „Ta on päris kaua äriasjus ära olnud. Kindlasti tunned sa temast puudust.”

      Grace ei lausunud sõnagi.

      „Kui ta jälle kodus on, unustad sa oma rumalused ära. Aga praegu mõtle parem sellele, kas sa leiad ka sobiva vöö?” Ta nihkus kleidi kahisedes Grace’i selja taha. „Uskumatu! Kas keegi pole sulle selgitanud, et esimese paari abieluaasta jooksul tuleb kaalus juurde võtta? Miks pean mina mängima hella ristiema, kui sa ise ei taha priskemaks saada?”

      Pilk Grace’i silmis muutus. Sügavalt sisse hinganud, keeras ta pea kõrvale. „Ma kardan, et sobivat vööd ei leidu,” pomises ta kapis rippuvaid kleite sobrades.

      Mallory põrnitses Grace’i saledat selga.

      Tõenäoliselt oli ta tabanud hella kohta.

      „Võta.” Mallory sirutas käe ja sikutas ühe õhtukleidi küljest musta sametist laia vööpaela. „See sobib ideaalselt,” sõnas ta vööd Grace’i talje ümber mähkides.

      Sellel õhtul paistis Grace olevat eriti pisike, veelgi noorem kui tavaliselt. Ta meenutas Malloryle plikakest, kes proovib selga ema rõivaid. Ka tema soeng, ülikonservatiivne ja väärikas, oleks sobinud pigem vanemale daamile, aga Grace’i puhul vaid rõhutas tema noorust. Tema silmad tundusid olevat veelgi suuremad; need olid hästi selged, hallikasrohelised, teineteisest eemal ja mandlikujulised.

      „Arvad sa tõesti, et ma näen välja normaalne?” Grace uuris pingeliselt peeglist vastu vaatavat kujutist.

      Üldiselt polnud Grace’il kombeks teiste arvamusega arvestada. Äkitselt mõistis Mallory, et ka seda iseloomujoont on ta nende pidevast jagelemisest hoolimata sõbranna juures alati salaja imetlenud.

      „Täiuslik,” kinnitas Mallory. „Kui me kohe ei stardi, jääme peost ilma.”

      Trepist laskudes jäi Grace korraks seisma ja vaatas läbi eeskoja lauale pandud pärastlõunase posti.

      „Vaata!” võttis ta ühe ümbriku kätte. „Mulle tuli õhupostiga kiri! Prantsusmaalt. Nii põnev!” Ta rebis ümbriku lahti. „Huvitav, kes võis selle saata?”

      „Ehk on see sinu onult?” Mallory tõmbas mantli selga.

      „Ei, tema on praegu Ameerikas, peab seal loenguid.” Grace voltis kirja lahti ja hakkas lugema.

      Mallory ootas ja kopsis kannatamatult jalaga vastu põrandat. „Me peame minema.” Ta võttis kotist autovõtmed. „Mida sulle siis kirjutatakse?”

      „Ma ei saa millestki aru.”

      „Kas kiri on prantsuse keeles?”

      „Ei. Ei, inglise keeles.” Grace istus eeskoja toolile. „Ümbrikus on lennupilet.”

      „Lennupilet? Kuhu?”

      „Pariisi.” Grace tõstis pilgu ja ulatas talle kirja. „Kindlasti on tegu eksitusega. Äärmiselt veidra eksitusega.”

      Mallory võttis kirja enda kätte.

      Kiri oli trükitud paksule kõrge kvaliteediga paberile, mis andis märku, et tegu on ametikirjaga. Ülanurgas seisis ühe Pariisi südalinnas asuva advokaadifirma nimi ja aadress: Frank, Levin ja Beaumont.

      Kallis proua Munroe,

      Palun võtke vastu meie siiras kaastunne Teie hiljutise kaotuse puhul. Meie firma hoolitseb lahkunud proua Eva d’Orsey kinnisvara eest ja meil lasub kohustus Teid informeerida, et oma testamendis on ta määranud oma ainupärijaks just Teid. Me palume Teil esimesel võimalusel tulla meie kontorisse, et saaksime koos läbi arutada kõik Teie pärandiga seotud üksikasjad. Vabandame veel kord, et oleme sunnitud Teid leinaajal tülitama, ja loodame, et saame lähitulevikus olla Teie teenistuses.

      Lugupidamisega,

      Edouard A. Tissot

      „Oh!” Mallory vaatas talle otsa. „Siiras kaastunne. Mul polnud aimugi, Grace, et sa kaotasid hiljuti lähedase inimese.”

      Grace’i ilme jäi muutumatuks. „Minul samuti mitte.”

      „Kuidas, palun?”

      „Mallory, ma pole mitte kunagi tundnud kedagi, kelle nimi oleks olnud Eva d’Orsey. Mul pole õrna aimugi, kes see naine on.”

* * *

      Vanessa Maxwell oli suurepärane peokorraldaja. See oli tema suurim ühiskondlik panus, millest pidi saama veel pikaks ajaks pärast tema surma igavene pärand neile, kes olid teda tundnud või isegi armastanud.

      Esimene reegel oli see, et üldjuhul korraldati pidu täiesti spontaanselt. Vanessa ei kuulunud selliste peoperenaiste hulka, kes saatsid kutsed välja kuu aega varem, sest ta mõistis, et kogu ettevõtmise edu sõltub ootusärevuse ja lootuste täitumise vahelisest õhkõrnast tasakaalust; kui nende vahele jääv aeg venib liiga pikaks, on tagajärjeks ükskõiksus ja tüdimus. Ja üritus, mis ei nõudnud osalejalt palavikulist žongleerimist juba varem võetud kohustustega, tervet hulka süütuid valesid ja kauaaegsete isiklike ustavusvannete proovilepanekut, polnudki osalemist väärt.

      Teine reegel sundis teda külalistega halastamatult ümber käima. Kui teda ennast mõnele peole kutsuti, ei vastanud ta peaaegu kunagi omapoolse kutsega. Ta oli kuulus selle poolest, et saatis kutsed inimestele, kellega oli äsja tutvunud, ja pani neid paari kõige ebatõenäolisemal ja plahvatusohtlikumal viisil. Ta lennutas vanemapoolsed riigimehed andekate noorte näitlejannade kõrvale, saatis kuningliku perekonna liikmed istuma töölisklassi hulgast pärit näitekirjanike juurde; kord käskis ta oma autojuhil minna Florida klubisse ja võtta otse lavalt kaasa terve džässansambel, seejärel aga rutata Sohosse СКАЧАТЬ