Lõhnakoguja. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Kathleen Tessaro

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pole üldse selline. Küll te varsti näete. Lennuk liigub palju sujuvamalt, kui te oskate ette kujutada. Toetuge rahulikult seljatoele ja püüdke mitte muretseda. Me oleme kohal kiiremini, kui te oskate arvata.”

      Grace ei pööranud pilku tütarlapselt, kes kadus kitsasse kambüüsi, mille sisustuseks näisid olevat vaid metallkastid ja riiulid. Peagi oli kuulda šampanjapudeli korgi pealt lendamise plõksatust. Hetk hiljem sammus stjuardess nõtkelt mööda vahekäiku, kandik käes, ulatades reisijatele pokaale nagu peoperenaine pidulikul õhtusöögil.

      Varsti tundiski Grace end nagu peol, sest ümberringi naerdi, joodi šampanjat ja puhuti üle vahekäigu juttu. Piloot, kellele vorm imehästi sobis, seisatas korraks kokpiti uksel, tervitas kõiki pardalviibijaid ja heitis nalja, et tunneb end lennuki allatulistamist kartmata üle Inglise kanali lennates päris veidralt, teenides sellega ära spontaanse aplausi.

      Uksed sulgusid. Mootor pandi käima ning kogu lennuk rappus ja värises. Nad veeresid kiirust suurendades kõva mürina saatel mööda hoovõturada edasi.

      Grace vaatas aknast välja ja püüdis tajuda hetke, mil rattad maast lahti rebitakse. Ent veel enne, kui ta arugi sai, olid nad õhus, lennuk tõusis järsu nurga all kõrgemale ja kaldus vasakule.

      London, mille ühesuguste telliskivimajade lühikesed käänulised read pakkusid tuhandeid erinevaid halli varjundeid, muutus kiiresti järjest väiksemaks, misjärel lennukit ümbritses tume märg udu. Täiesti ootamatult ilmus kõrgele tiheda pilvkatte kohale sädelevsinine horisondijoon, kuldne riba, milleni all laiuv halva ilma vaip ei ulatunud.

      Tahapoole nõjatunud, rüüpas Grace külma šampanjat, avas käekoti ja võttis välja kirja.

      Ta oli selle pärast kättesaamist palju kordi üle lugenud, aga tundis vastupandamatut soovi seda veel kord uurida, justkui võiks ta sel korral märgata midagi, mis seni oli kahe silma vahele jäänud.

      Proua Eva d’Orsey.

      Eva d’Orsey.

      Nimi ei öelnud talle midagi.

      Miskipärast kõlas see kuidagi luulelikult, pehme laulva rütmiga, mis fantaasia tööle pani.

      Võib-olla oli see naine olnud tema vanemate sõber. Samuti kirjanik, nagu tema ema, või isa kolleeg.

      Või oli Grace võtnud pika reisi Pariisi ette ainult selleks, et saada kinnitust oma kahtlustele: kogu lugu oli tühipaljas arusaamatus.

      Oli kuidas oli, aga selleks ajaks oli kogu Inglismaa tema vaateväljast kadunud. Ja silme ees laius ääretu tühi taevavõlv.

      NEW YORK CITY, 1927

      Majapidajanna proua Ronald nõjatus ohates tooli seljatoele. „Äärmiselt ebatavaline juhus. Tavaliselt palkame me uusi töötajaid agentuuri vahendusel. Nii need asjad ei käi, härra Dorsey. Kaugel sellest.”

      Peakoka vanemabi Antoine d’Orsey seisis liikumatult, kuid ei lausunud sõnagi ja silmitses kannatlikult suvalist punkti jalge ees põrandal. Esitatud palve oli piinlik ja tal oli kogemusi, et kõige tõenäolisemalt saab ta oma tahtmise siis, kui jääb rahulikult otsust ootama. Aastatepikkune abielu oli talle seda õpetanud; ütle välja, mida soovid, ja jää oma arvamuse juurde. Olles töötanud hotellis (nagu seal töötav personal Warwicki kutsus) selle avamisest saadik, tundis ta proua Ronaldit piisavalt hästi ja teadis, et naise karmi maski taga on peidus sentimentaalne hing, millele lisandub terav praktiline mõistus. Kõigile oli teada, et tal napib personali ja suvehooaeg alles algas. Pealegi vajas naine ka tema abi.

      Aga seda tunnistada naine ei tahtnud. „Kas ta vähemalt inglise keelt oskab?”

      „Loomulikult.” Mees muutis asendit. „Asi on nimelt selles, et minu abikaasa võttis vastu tööpakkumise Westchesteris ühe perekonna juures. Kusagile mujale pole tüdrukul minna.”

      Proua Ronald mõtles tagumist hammast imedes kuuldu põhjalikult läbi. Ta tundis Antoine’ile kaasa. Ta teadis, et mees rügab tööd teha, on vaikse loomuga ja põikpäine, võib-olla isegi väheke liiga nõudlik. Antoine’i hüüdnimi oli Eskargo3, sest peakoka väitel liikus mees teosammul. Ometi oli just tema alati nende hulgas, kes saabusid esimesena ja lahkusid viimastena; mees oli köögipersonali alustala.

      Veel kord ohanud, uuris ta tähelepanelikult enda ees seisvat noort neidu.

      Väikest kasvu kõhnal tütarlapsel olid tumedad sirged juuksed, mis olid lahti ja ulatusid õlgadeni. Tüdruku nägu oli pigem õnnetu kui ilus: teineteisest eemal asetsevad silmad oli veidrat värvi ja silmanurgad ülespoole kaardu nagu kassil, kitsas nina oli pikavõitu. Näojooned olid kotkalikud ja sensuaalne, justkui pidevalt naeratav suu mõjus proua Ronaldi meelest siivutult – nii väikese näo jaoks oli suu lihtsalt liiga suur. Tüdruku riietus oli hästi tavaline: lihtne meresinine seelik ja valge pluus, mõlemad odavast kangast, sagedasest kandmisest hõredaks kulunud, aga korralikult triigitud. Pilgu hoidis neiu põrandal.

      Proua Ronald keeras end taas Antoine’i poole. „Minu arust pole ta piisavalt vana.”

      „Neliteist,” lausus mees. „Oma ea kohta väga väikest kasvu. Aga töötanud on ta juba kaks aastat – üks Brooklyni pere andis talle isegi soovituskirja.”

      „Ja miks ta nende teenistusest lahkus?”

      „Perekond oli pärit Austriast ja elas siin ajutiselt.”

      Mees noogutas tütarlapsele, kes võttis taskust ümbriku ja ulatas selle proua Ronaldile.

      „Eva,” luges proua Ronald põlglikult suud kõverdades valjusti ette. „Tõesti veider nimi. Eva Dorsey.” Naine püüdis hääldada neid sõnu inetult.

      Antoine püüdis teda parandada, aga sellest polnud kasu. Üldjuhul mees leppis sellega, et tema nimega nii julmalt ümber käidi ja sarnaselt häälduvaks Ameerika vasteks muudeti. Täna aga riivas see miskipärast kõrva.

      „Ta on minu abikaasa õetütar. Tema mõlemad vanemad on surnud. Kui me siia elama tulime, andsin ma talle oma perekonnanime.”

      Mehe hääl kõlas karmilt. Naiseõe elulugu ei meeldinud talle ja selles oli mõndagi, millest ta ei soovinud proua Ronaldi sugustele inimestele aru anda. Aga päris kindlasti ei tahtnud ta, et Evat tema lapseks peetaks.

      Tegu oli vaikse tüdrukuga, kes oli kohusetundlik ja kuulekas, aga miskipärast ei lubanud mehe vaist teda usaldada. Tüdruku ema oli saanud vallaslapse ja surnud tuberkuloosi. Oli rohkem kui tõenäoline, et Eva on tehtud samast puust; tüdruk raiskas tarbetult tema aega ja raha.

      Proua Ronald kergitas kulmu. „Nagu ma näen, töötasid sa seal toatüdrukuna. Sellest võib olla kasu.” Ta andis kirja tüdrukule tagasi. „Meil on mitu naissoost külalist, kes arvavad, et nad on daamid, ehkki miski pole tõest kaugemal. Tule siia,” kamandas ta. „Las ma vaatan su juuksed läbi.”

      Eva kummardus ja lasi proua Ronaldil oma peanaha üle kontrollida. „Täisid igatahes pole. Tore. Näita mulle oma käsi.”

      Eva tegi, nagu kästud.

      „Ta on puhas,” kinnitas Antoine. „Minu abikaasa on selle koha pealt väga range. Ja terve on ta ka.”

      Proua Ronald ristas rinnal käed. „Sellegipoolest on töö ränk. Ma pole kindel, kas sa saad hakkama.” (Naine polnud harjunud liiga ruttu alla andma.) „Kas sul on midagi enda iseloomustamiseks öelda?”

СКАЧАТЬ