Armastada ja uskuda. Marian Lester

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mõistes, et kui naine kaotab pidepunkti ning kukub alla kobrutavasse vette, siis vaevalt õnnestub tal teda päästa. Kui Claire veel natuke vastu peaks!

      “Ära liiguta!”

      Claire tardus, uskumata oma kõrvu. Kas see oli tõesti Bruce’i hääl? Ei, ei saa olla, talle vist lihtsalt tundus nii. Mees jäi ju majja. Arvatavasti tegi kujutlusvõime temaga kurja nalja. Ta ei tohi lasta end eksitada. Ta peab keskenduma põhilisele: kuidas siit pääseda. Kui ma end ei liiguta, siis ma vist hukkun, ütles ta endale.

      “Claire, kuula mind, püsi paigal, ma tõmban su kohe välja!”

      Naine tõstis pea ning pilutas silmi. Vihm ujutas silmad üle ja segas vaatamist. Kas tõesti talle ei tundunud ja see on tõepoolest Bruce? Ta rippus edasi, poolest kehast saadik vees, hoides mõlema käega puujuurtest kinni. Järsku hakkas Claire’il pea ringi käima, ta muutus nõrgaks. Ei, Bruce – see on tema haiglasliku ettekujutuse vili. Arvatavasti on ta vapustuse ning alajahtumise tõttu juba sonima hakanud. Kartes, et ta enam vastu ei pea, püüdis ta nägemust eemale peletada. Ainult vette ei tohi kukkuda. Sõrmed läksid krampi, kuid viimast jõudu kokku võttes pidas Claire vastu.

      Samal ajal sidus Bruce nööri tugeva meremehesõlmega puu külge ning hakkas järsust nõlvast alla laskuma. Kaks aastat mereväes ajateenistuses olles omandatud oskused kulusid nüüd marjaks ära. Mudatombud ja väikesed kivid kukkusid ta jalgade juurest alla.

      “Claire, pea vastu, ma juba tulen!” hüüdis ta.

      Vapustatud sellest, et ta kuuleb jälle kallist häält, tõstis Claire pea ning avas silmad. Tähendab, talle ei viirastunud, vaid see on tõepoolest Bruce. Mees leidis ta üles! Ta tuli teda päästma!

      “Sa oled siis tõeline!” hüüatas Claire, tundes, kuidas rõõmu- ja kergenduspisarad valguvad talle silma ning vihmaveega segunedes voolavad mööda põski alla. Ta ei suutnud ikka veel uskuda, et mees ei ole pettekujutlus, ja tundis vastupandamatut soovi teda puudutada.

      “Muidugi olen ma tõeline.” Bruce silmitses ainiti naise nägu. Et ta ainult käsi lahti ei laseks!

      “Ma arvasin… ma otsustasin, et sa viirastusid mulle,” naeratas Claire piinatult.

      “Kuula mind nüüd tähelepanelikult ja tee täpselt nii, nagu ma sulle ütlen.”

      Claire noogutas, plagistades külma tõttu hambaid. Bruce oli nii lähedal! Ta oleks tahtnud mehe embuses olla, kuulda, kuidas ta ütleb, et kõik on hästi, et enam ei pea ta midagi kartma, et ta kaitseb teda kõigi hädade eest. Aga isegi praegu oli ta nii sünge ning ligipääsmatu.

      Bruce toetus saapataldadega jääraku nõlvale ja hoides nöörist kinni, jäi vee kohale rippuma.

      “Ma kummardun nüüd sinu poole, sina aga klammerdu käte ning jalgadega minu külge. Püüa seda hästi kiiresti teha. Kas said aru?” karjus mees läbi vee mühina.

      Claire ei taibanud hästi, kuid tabas asja tuuma ära.

      “Jah.”

      “Ma tõmban su siit välja, Claire. Palun, usu mind!”

      “Ma usun sind. Olen alati uskunud,” vastas naine.

      Bruce kummardus ja Claire klammerdus käte ning jalgadega kohmakalt mehe külge.

      “Hoia kõvasti kinni!” hüüdis Bruce ja sõrmitsedes nööri, hakkas kiiresti ülespoole ronima.

      Jääraku äärel veeres Claire mehe seljast maha, värisedes šokist ning kergendustundest. Ta oli nõrkemas. Mees aitas tal tõusta ja toetas teda, et ta uuesti ei kukuks.

      “Sa näed enda moodi välja,” pomises Bruce, peites oma närvilisust naeratuse taha. Ta uuris naist tähelepanelikult: Claire värises külmast, silmades oli haige helk.

      “Sõidame kiiresti koju, sa oled tugevasti alajahtunud. Sa pead ruttu sooja saama.”

      Mehe naeratuses ja hääletoonis puudus soojus. Claire püüdis ise hakkama saada, tegi kaks sammu ning komistas. Põlved nõtkusid, ta haaras puutüvest kinni, kuid ei suutnud jalgel püsida. Tasakesi vandudes tõstis Bruce naise kätele ning viis auto juurde.

      “Ma suudan ise kõndida. Lase mul vaid veidi toibuda.”

      “Sa ei tohi ise kõndida. Esiteks oled sa oma kingad kaotanud, teiseks ei tohi me viivitada, muidu võid sa kopsupõletikku jääda,” ütles Bruce kindlalt.

      Claire ei vaielnud rohkem vastu. Uinutatuna tugeva, kunagi nii kalli keha soojusest, nautis ta ohutuse tunnet mehe kätel. Ta oleks tahtnud, et see hetk kestaks igavesti. Kahjuks lõppes kõik väga kiiresti. Bruce läks auto juurde ning paigutas naise esiistmele. Ta tundus olevat nii ükskõikne, et Claire oleks solvumistundest peaaegu nutma hakanud. Ta oleks äärepealt hukkunud, aga Bruce… Kuidas ta küll võib olla nii ükskõikne, nii südametu? Kas tõesti pole temas alles kui mitte just armastust, siis vähemalt kaastunnet tema vastu?

      Vaevalt pisaraid tagasi hoides jälgis ta, kuidas Bruce viskas auto tagaistmele tema käekoti ja nööripuntra, aga pööras pilgu kõrvale, kui mees heitis talle rooli taha istudes kiire pilgu, et mitte välja näidata, kui valusalt Bruce’i ükskõiksus teda puudutab.

      Claire nõjatus peaga autoistmele ning sulges silmad. Must vesi valgus temast põrandale, ta oli läbi külmunud ja talle tundus, et ta ei saa enam kunagi sooja. Tundes Bruce’i kerget puudutust, avas ta silmad ning vaatas mehe poole, kuid too võttis kohe oma käe Claire’i õlalt.

      “Kuidas sa end tunned? Kas pead vastu, kuni me kohale jõuame?”

      “Pean küll, kuigi olen üleni külmunud. Ma kartsin nii väga,” tunnistas ta.

      “Püüa sellele mitte mõelda. Sa jäid ellu ja nüüd on kõik möödas.” Mees lülitas süüte sisse ning hakkas maja poole sõitma.

      “Ma ei suuda siiani uskuda, et sa mu leidsid.”

      “Ja väga õigel ajal.”

      “Aga kuidas sa taipasid, et minuga on õnnetus juhtunud? Kuidas sa oskasid mind otsida?”

      Bruce heitis naise poole pilgu, millest viimane ei osanud midagi välja lugeda.

      “Kas sel on mingit tähtsust?”

      Claire vaatas mehe nägu, lootes näha endist Bruce’i – tähelepanelikku ja õrna meest, keda ta nii hästi tundis ning armastas. Kuid seda Bruce’i enam ei olnud. Tema kõrval oli hoopis teine inimene.

      “Tegelikult ei ole,” nõustus ta sügava ohkega.

      Bruce juhtis vaikides autot mööda kitsast auklikku teed, Claire aga tundis iga müksu oma kurnatud läbikülmunud kehaga. Värin muutus tugevamaks, hambad plagisesid. Ta oleks nii väga tahtnud, et Bruce peaks auto kinni, embaks teda tugevasti ja soojendaks oma kehaga. Ning ütleks, et neil saab kõik korda.

      Claire sõitles end rumalate mõtete eest. Bruce on temast nüüd eemal ja kättesaamatu nagu kauged tähed.

      Lõpuks jõudsid nad maja juurde. Mehe külmusest solvunud, püüdis Claire iseseisvalt autost väljuda, kuid vaevalt jalgadega maapinda puudutanud, hakkasid ta põlved nõtkuma ning ta oleks kukkunud, kui Bruce poleks teda sülle võtnud. Mees kandis ta majja ja suundus otse vannituppa. Ühe käega Claire’i toetades avas Bruce dušikraani. СКАЧАТЬ