Armastada ja uskuda. Marian Lester

Чтение книги онлайн.

      Naine sirutas nagu palves Bruce’i poole käed, kuid mehel polnud mingit tahtmist talle järele anda. Ta ei ole pühak, et naisele niisama lihtsalt andestada, ega preester, et tema patud kustutada.

      Bruce vaatas pilkavalt Claire’i poole, põikles tema käte eest kõrvale ning läks kamina juurde. Isegi seljaga naise poole seistes tundis ta tema sõnatut palvet, aga ta ei kavatsenud järele anda. Eelmist elu ei saa tagasi tuua – ja kasutu on heietada mõtteid õigluse üle.

      Vangis veedetud aastad olid Bruce’i kalgistanud ja ka mõndagi õpetanud. Ta lõpetas kõik katsed õiglust saavutada.

      “Ma tahan sind aidata. Luba mul seda teha,” anus naine, lähenedes aeglaselt mehele.

      Bruce seisis kaminasimsile toetudes, sünge ja järeleandmatu, ega tõstnud pilku tulelt.

      “Keegi ei anna mulle minu reputatsiooni ja karjääri tagasi, Claire. Mitte keegi.”

      “Sul ei ole õigus. Ma olen veendunud, et ma saan sind aidata…”

      “Sa oled juba aidanud, ma tänan alandlikult. Sinu isa hävitas mu, tallas porri, sina aga ei liigutanud sõrmegi, et midagi teha…”

      “See pole tõsi! Mina…”

      “Vabasta mind oma valelikest õigustustest, ma ei usu neid niikuinii. Ja sa maksad mulle kõige eest. Nii või teisiti, aga kindlasti maksad.”

      “Võid mind mitte uskuda, aga ma olen juba kallist hinda maksnud ning jätkan ikka veel maksmist,” ütles Claire vaevalt kuulavalt. “Palun ära lase oma vihal ja solvumisel jätta ennast ilma võimalusest arvestada uusi, muutunud asjaolusid.”

      Ümber pööramata tundis Bruce naise lähedust, tema keha soojust, anuvat pilku. Mees püüdis end vaos hoida, taltsutada oma emotsioone, kuid kibedustundest ei suutnud ta jagu saada.

      “Mind oleks pidanud aitama siis, kui seda oleks saanud teha. Nüüd on liiga hilja.”

      Claire pani käe pehmelt mehe õlale, puudutades õrnalt kulunud särgi kraed. See puudutus tungis sügavale mehe hinge.

      “Ma sain tõe alles kaks päeva tagasi teada, kui koristasin isa kabinetti. Ladusin kasti raamatuid, mis ta oli ühele raamatukogule kinkinud, ning leidsin ta päeviku. Tema ülestunnistus muudab su elu, Bruce. Kui ma oleksin sellest varem teadnud, oleksin mägesid ümber lükanud, et sind aidata. Vannun seda.”

      Mees lükkas Claire’i käe eemale, võideldes sooviga naist vallutada.

      “Sa oleksid pidanud teadma, et ma olen süütu.”

      “Ma olen alati su süütusesse uskunud.” Claire ei kaotanud lootust meest veenda. “Ainult… juhtus midagi, mida sa ei tea.”

      “Mida ma ei tea? Oh ei, mu kallis endine naine. Ma tean väga hästi, et sa vabanesid meie lapsest, kuna sa ei tahtnud, et sul oleks vahialusega midagi ühist.”

      Claire vaatas mehele otsa, silmis pisarad.

      “Ei! See ei ole üldse nii. Kui sa mind ära kuulaksid, mina…”

      Raev hakkas mehes uue jõuga pulbitsema, tugevdades tema kavatsust kustutada naine oma elust nüüd ja alatiseks.

      “Ma ei taha midagi kuulda!” karjus ta vihaselt. “Kao siit kus kurat ja võta oma neetud tõendid kaasa! Mul ei ole neid vaja.”

      Mees nägi, kuidas naise õlad longu vajusid.

      “Ma jätan selle päeviku siia. Loe see läbi siis, kui oled selleks valmis. Kui minu abi on vaja, siis tea, et sa võid minuga alati arvestada. Ma teen kõik, mida sa palud.”

      Sundides uskumatute jõupingutustega jääma end oma kohale, luges Bruce naise samme, hoides end tagasi, et mitte haarata ta sülle ning voodisse paisata. Mehe silmad hõõgusid palavikuliselt, nägu jäigastus. Ta vaatas, kuidas Claire läks lauakese juurde, võttis oma kotist mahuka nahkköites kaustiku, pani selle lauale ning suundus ukse poole.

      “Mul ei olnud aega koopiat teha, seepärast, palun, ole ettevaatlik,” sõnas ta ümber pööramata.

      Bruce oli ühe hüppega naise juures ja surus käega vastu ust, et seda kinni hoida. Ta tabas endalt Claire’i ehmunud pilgu ning kähistas läbi hammaste:

      “Kas sa pole midagi unustanud?” Mehes pulbitsev hullumeelne soov lämmatas tema tahtejõu ja tõukas mõtlematusele.

      Claire jäi meest arusaamatuses jõllitama. Ta avas suu, et midagi öelda, kuni järsku taipas. Ta kahvatus, silmad muutusid suureks ja tumedaks.

      “No kuidas siis on?” irvitas Bruce, pööramata tähelepanu naise näol peegelduvale valule ja vihale.

      “Ma pole sulle mingi lirva ja proovi sa vaid minuga niimoodi käituda,” sisistas Claire. “Kui sul on tarvis naist oma vajaduste rahuldamiseks, siis leia selline, kes on sellega meelsasti nõus.”

      “Claire…” Mehe hääles kõlasid hoiatavad noodid ja veel midagi, mida ta ise ei tahtnud uskuda.

      Üksik pisar veeres üle naise põse ja Bruce vaatas teda nagu nõiutud, suutmata uskuda, et Claire näitas välja, millist valu oli ta oma sõnadega talle põhjustanud. Mees pigistas käed rusikasse, et end tagasi hoida ning mitte pühkida see pisar naise põselt.

      “Hoia ennast,” sosistas Claire. “Mul on kahju, et minu isa osutus selliseks lurjuseks ja tekitas meile mõlemale nii palju valu.”

      Naise käitumisest segadusse sattunud, muutus Bruce tusaseks ning astus kõrvale. Claire avas ukse, laskus trepist alla ja jooksis tagasi vaatamata minema. Mees seisis uksel, saates naist äreva pilguga.

      Väike üksik kuju kadus kiiresti vihma- ja udukardina taha. Vihmaladin ja tuule ulgumine maja ümbritsevate kõrgete mändide latvades – need olid Bruce’i ainukesed kaaslased. Üksi jäänud, ei tahtnud mees endale tunnistada, et oli valmis olnud paluma Claire’il jääda.

      3. peatükk

      VIHMAVALINGULE JA LÄBILÕIKAVALE tuulele tähelepanu pööramata tormas Claire Bruce’i majast välja ning jooksis mööda libedat teerada. Mingi raevu ja valuga segunenud instinkt sundis teda lahkuma. Kui rumal oli ta olnud, lootes kõigele vaatamata, et mehel on tema vastu veel mingeid sooje tundeid, et nad saavad inimlikult, ilma etteheidete ja süüdistusteta teineteisega rääkida. Aga ei, mehe solvumine ja viha on niivõrd tugevad, et ta ei suuda mõista – tema üksi pole ebaõigluse ja pettuse ohver, mitte ainult tema ei tunne valu ja kibedust, mitte ainult tema ei kannata.

      Claire jooksis, surudes kotti vastu rinda. Tunded võtsid tema üle võimust, mõtted läksid sassi ega lasknud millelegi keskenduda peale tahtmise üksi olla, end tühjaks nutta ja püüda selle kõigega hakkama saada. Öeldakse, et aeg parandab kõik haavad. Aga kas aeg suudab ka valu leevendada? Kas aeg laseb leppida sellega, et ta on kaotanud selle, mida mitte kunagi enam tagasi ei saa?

      Libisedes ja komistades jooksis Claire mööda auklikku teed. Ainult tahtejõud aitas tal edasi liikuda, nii moraalselt kui füüsiliselt oli ta täiesti läbi.

      Hirmuäratava selgusega teadvustas ta äkki endale, et ta armastab ikka veel oma meest, vaatamata lahus oldud aastatele, Bruce’i algatusel toimunud lahutusele, vaatamata mehe põlgusele, vihale ja usaldamatusele. СКАЧАТЬ