Название: Armastada ja uskuda
Автор: Marian Lester
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Зарубежная драматургия
isbn: 9789949557257
isbn:
Sõnagi lausumata ja naisele pilku heitmata astus Bruce autost välja ning suundus maja poole. Claire järgnes talle. Astunud mööda madalaid trepiastmeid üles, sisenes mees majja. Tema järel Claire. Jõudnud majja, naine seisatas ning hakkas ümbrust silmitsema.
Hoone oli seest samasugune nagu väljastki: hooletusse jäetud ja oma võlu kaotanud. Värvimata puitpõrand oli üleni auklik ja praguline, põimitud vaibakesed luitunud ning kulunud. Telliskivist kamina juures olid riiulid, nende kõrval kaks rohelise kattega räbaldunud tugitooli, seina ääres lillelise, koltunud sügislehti kujutava kattega kušett. Ilmselt oli see olnud kas elutuba või külalistuba. Toa sügavuses paistis lett, mille taga oli vahtrapuust mööbli ning jalgadel valamuga köök, avatud uks paremal viis teise, arvatavasti magamistuppa. Sitskardinad akende ees olid pleekinud, seinad tühjad ja ebasõbralikud. Ainus mugavusesaareke oli põlevate halgudega kamin. Sinnapoole Claire suunduski.
Ilmselt on Bruce ühe kambri teise vastu vahetanud, mõtles Claire kibedusega. Ta oleks nutta tahtnud. Naine istus kamina äärde, lähemale soojusele ja kaugemale sellest tundmatust, kelleks Bruce oli tema jaoks muutunud.
Mees vaatas Claire’i mõnda aega uurivalt, siis viskas oma märja vihmakeebi põrandale ja lükkas selle jalaga eemale. Naise näol peegeldus imestus. See ei olnud üldse endise Bruce’i moodi! Eelmises elus oli tema mees olnud korralik ja täpne ning armastanud kalleid rõivaid. Ta oli oma välimusele palju tähelepanu pööranud ja olnud uhke oma rõivastumisoskuse ja laitmatu väljanägemise üle juriidilise osakonna nõupidamistel esinedes ning klientidega töötades. Kuhu see kõik on jäänud? Kuhu on kadunud mehe võlu? Tema vastupandamatu, veetlev naeratus? Kas tõesti võisid viis vangla-aastat kõik selle kustutada? Aga ei, see ei saa nii olla. Claire ei suutnud seda uskuda.
Ta ei tundnud uut Bruce MacAlisteri ära. Mehe vaenulikkus meenutas oma territooriumi sissetungija eest kaitsva metslooma käitumist. Muskliline pingul keha ja sünge pilk andsid ilmekalt märku tema usaldamatusest naise vastu, kelles ta nägi oma vaenlast, ja ta ei varjanudki seda.
Pisarad lämmatasid Claire’i. Veel veidi – ja need hakkavad ojadena voolama. Bruce’i vaikimine käis talle närvidele ja võttis tuju ära. Claire kogus end ning ütles:
“Ma pöördusin sinu ülemuse poole. Sain teada ohvitseri, kelle jälgimise all sa olid olnud. Ta ütles mulle, et sa oled tugevasti muutunud ning soovitas sind mitte tülitada.”
“Sa oleksid pidanud teda kuulama. Ta teab, kuidas ma sinusse suhtun.”
“Kas ta helistas sulle?”
“Kas sel on mingit tähtsust?”
“Ma ei tea,” ohkas naine. “Võib-olla ka mitte, aga sellegipoolest peaksid sa kuulma seda, mida ma tahan sulle rääkida.”
Bruce vaikis mõnda aega, silmitsedes naist äraoleval pilgul. Siis ütles:
“Ma ei taha su õigustusi kuulda, Claire. Mul ei ole sinu käest midagi vaja, eriti sinu valelikke lubadusi, mis sul kohe ununevad. Kui ma kuus aastat tagasi tõepoolest su abi vajasin, käitusid sa väga alatult. Nüüd mul sind enam vaja ei ole ja ma olen südamest õnnelik, et meie kooselu on lõppenud. Ma olen selle oma mälust kustutanud ning soovitan sul sama teha.”
Mehe julmad sõnad torkasid Claire’i otse südamesse. Naine hüppas püsti, põskedel raevupuna, käed rusikasse tõmbunud.
“Kuula mind, Bruce MacAlister! Ma pole teinud midagi sellist, mida ma peaksin häbenema või mille eest peaksin andeks paluma. Ma pole siin selleks, et meie abielust rääkida. Ma tean väga hästi, et meie vahel on kõik lõppenud. Lahutust nõudes andsid sa seda selgelt mõista. Ja ma ei ootagi, et meie vahel võiks miski muutuda.” Claire ajas õlad sirgu. “Aga ma ootan, et sa minusse inimlikult suhtuksid. Ma ei ole sinu vaenlane, kuigi sa mind vihkad. Pealegi ei ole sa ainuke inimene, kes kuus aastat tagasi kannatada sai.”
Bruce heitis naisele hävitava pilgu ning hakkas mööda tuba kõndima. Claire jälgis teda üksisilmi. Mees meenutas puuris olevat metslooma: niisama metsik, ohjeldamatu, ohtlik. Äkitselt Bruce lähenes talle. Naine astus tahtmatult sammu tagasi. Mees võttis korvist puuhalu ja viskas tulle.
Bruce ajas end sirgu ja kuni ta vaatas kaminas lõõmavaid leeke, uuris Claire mehe teravat profiili. Bruce seisis, hambad tugevasti kokku pigistatud ja pea veidi püsti. Heitnud oma pikad juuksed tagasi, tuletas ta arvatavasti endisi aegu meelde. Järsku märkas naine mehe paremas kõrvas kuldselt läikivat kõrvarõngast. Hämmastunud sellest uuest avastusest, mis lisas veel ühe tahu praeguse Bruce’i portreele, ning mehe lähedusest hüpnotiseerituna ei julgenud Claire hingatagi. End liigutamata ootas ta, et mees läheks eemale, kuid selle asemel pööras Bruce end naise poole ja vaatas talle otse silma. Claire’i süda hakkas pekslema ning mõtted läksid sassi. Mitte kunagi varem polnud ta end tundnud nii väikese ja haavatavana. Ta hakkas mingist ähmasest eelaimusest värisema ega suutnud mehelt pilku pöörata.
Nõiutuna vaatas ta mehe meelekohal pulseerivat soont, tema karme näojooni, irooniliseks naeratuseks kõverdunud huuli ega suutnud vabaneda mõttest – mis küll juhtuks, kui ta meest puudutaks, tunneks, milliseks on tema keha muutunud, naudiks uuesti tema kirge. Claire mõistis, millise riski ta võtab, kuid see tahtmine oli temast tugevam. Bruce’i eemaloleku ajal suikunud iha andis endast märku. Ta ihaldas meest ega suutnud end talitseda. Muutustele vaatamata – aga võib-olla just tänu neile – tundus Bruce nii maine, nii meeleline, nii külgetõmbav.
Ära puutu mind! palus naine mõttes, märgates iha mehe silmis. Ma anun sind. Ära isegi mõtle selle peale, et oma himurusele vaba voli anda. Ma suren, kui sa kavatsed irvitada selle üle, mis meie vahel kunagi on olnud.
2. peatükk
BRUCE OLI VIHANE ja vaatas nördinult oma keha, mis oli teda reetnud ja, vaatamata kõigele, tahtis seda naist, keda ta nii visalt oli püüdnud oma südamest ja elust välja tõrjuda. Tal oli see juba peaaegu õnnestunud, aga siis sõitis see naine siia, ta nägi teda – ja mis nüüd? Tugev ja vastupandamatu soov hämmastas meest. Ta tahtis seda naist, tahtis kirglikult iga oma keharakuga, aga ta kartis, et tarvitseb tal teda vaid puudutada ja ta sukeldub kirelainetesse, kust väljapääsu enam ei ole.
Kummardunud naise kohale, silmitses Bruce ahnelt tema nägu, mida ta polnud ligi kuus aastat näinud, nagu soovides leida endise kire ja õrnuse jälgi, selle õnnejoovastuse jälgi, mida ta Bruce’i embuses oli kunagi tundnud. Ja needis ennast selle nõrkuse pärast. Pole tähtis, milline oli naine olnud, milliseks muutunud ja kui tugevasti ta teda tahab. Tollal, kuus aastat tagasi oli naine teda ja nende armastuse reetnud, tapnud nende lapse, ja ta ei andesta seda kunagi, mida naine ka ei ütleks või teeks. Niisugust asja ei saa andestada ega unustada. Nüüd on tal naiste suhtes teistsugused nõudmised ja Claire nendele ei vasta.
“Mulle ei meeldi, mida sa oled oma juustega teinud,” ütles Bruce endalegi ootamatult, imestades, miks just see talle muret teeb.
Claire, mehelt pilku pööramata, hakkas oma niiskeid sassi läinud juukseid kohendama.
“Nii on mugavam neid hooldada.” Claire’ile meenus, kuidas mees oli alati tema pikki juukseid imetlenud ja rääkinud, et need meenutavad talle värvi poolest head vana veini.
Soovist neid juukseid puudutada hakkasid mehe käed äkki sügelema. Varem, kui need olid veel СКАЧАТЬ