Meie võimalikud elud. Laura Barnett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kohusetundlikult vastanud. Kui ta ema, kes ikka veel oma poja nime hüüab, nüüd taksopeatuse juurest üles leiab, siis ütleb ta sedasama. Ema kannab eresinist villast kostüümi, roosat salli, punaste kunstroosidega kaunistatud kübarat. Ta tundub Jimi embuses tillukesena – Jim kardab, et ta jääb iga korraga, mil ta teda näeb, tillukesemaks, otsekui aurustuks aegamööda tema silme all. Niimoodi oli ema kunagi talle mureaegu kirjeldanud – Jim oli veel väike, üheksane või kümnene, enne isa surma –, kui ta istus ema voodil tema kõrval, kardinad alla tõmmatud. „Tundub,” oli ta öelnud, „nagu ma kaoksin tükkhaaval, ja mul on sellest ükskõik.”

      Jim jätab oma ratta jaama, pakub välja, et maksab taksosõidu eest linna, kuid ema ei võta seda kuulda. „Jalutame,” ütleb ta. „Ilm on nii ilus.” Ei ole ilus – nad on alles poolel maal Mill Roadil, kui esimesed vihmapiisad nende õlgu riivavad –, kuid ema aina vatrab. Sõnade vool. Tema rongisõit eile Bristolist: „Ma kohtasin maailma armsaimat naist, Jim. Ma andsin talle meie numbri. Ma päriselt arvan, et meist võiksid saada suured sõbrad.” Jimi tädi Frances, kelle juures Crouch Endis oli ema öö veetnud: „Ta küpsetas kana, James, terve kana. Kõik lapsed olid seal – sellised armsad väiksekesed – ja magustoiduks oli kihiline biskviidivorm, sest ta teab, et see on minu lemmik.”

      Jim on reserveerinud lõunalaua University Armsis11. Vivian eelistab süüa kolledžis – „siis saan ma päriselt kogeda, mis tunne on sina olla, Jim” –, aga viimane kord, kui Jim ta einelauda viis, lähenes ema õppejõudude lauale ja alustas ehmunud kolledžijuhatajaga vestlust. Mehel, väljapaistval kindralil, kulus peaaegu pool tundi, et ennast lahti rabelda. Jimi jaoks tähendas see, nagu ta oleks uuesti esimesse klassi läinud ja märganud Viviani talle värava juurest lehvitamas, punane kübar peas ja roheline mantel seljas – eredad värvipisted teiste emade tuhmi sulestiku hulgas. Poisid tema ümber vahtisid, togisid, sosistasid.

      Pärast lõunat jalutavad nad läbi linna Clare’i poole, üle silla, millel on suured meekarva kivist sambad, ja teevad ringi ümber aedade. Vihm on lakanud, ent taevas on endiselt tinahall. Ka Viviani tuju hakkab langema. Ehistiigi juures ta peatub, pöörab poja poole ja ütleb: „Varsti tuled sa koju, eks? Selles korteris on omaette nii kohutavalt üksildane olla.”

      Jim neelatab. Isegi selle koha mainimine toob tunde, nagu ripuks kaelas mingi kaalupomm. „Ma tulen koju kahe nädala pärast, ema. Semestri lõpp on juba peaaegu käes. Kas sa ei mäleta?”

      „Ah jaa. Muidugi.” Ta noogutab, surub huuled kokku. Pärast lõunat uuendas ta oma huulevärvi – punast, mis peaks eeldatavasti sobima tema kübarat kaunistavate lilledega, kuigi see on kohutavas vastuolus tema salliga –, kuid halvasti, plekilise kriipseldusena. „Mu poeg – advokaat. Tark, tark advokaat. Sa ei ole üldse selline nagu su isa. Sul ei ole aimugi, milline kergendus see minu jaoks on, mu kallis.”

      Kaalupomm muutub raskemaks. Jim tunneb äkilist, ületamatut vajadust karjuda – öelda emale, et ta ei talu siin olemist, et ta läheb ära. Küsida emalt, miks ta nõudis, et ta kandideeriks Cambridge’i, selle asemel et kunstikooli minna. Kindlasti too teab, et maalimine on ainus asi, mis teda eales tõeliselt õnnelikuks on teinud. Kuid ta ei hakka karjuma. Ta ütleb vaikselt: „Tegelikult, ema, olen mõelnud, et ma ei tule järgmisel aastal tagasi. Ma õigupoolest ei usu …”

      Vivian on oma näo kätega katnud, kuid Jim teab, et ta nutab. Ema ütleb sosinal: „Palun ei, Jim. Palun ei. Ma ei ela seda üle.”

      Jim ei ütle rohkem midagi. Ta viib ema Memorial Courtile oma tuppa, nii et too saab endale vett näkku pritsida, meiki uuendada. Ema varasem õhin on kadunud – ta on langemas tagasi laineorgu ning Jim tunneb masenduse ja abituse vana tuttavat segu, soovi aidata, mida mahendavad teadmised, et tema jaoks pole mingit võimalust, kuidas emani jõuda.

      Seekord nõuab Jim, et nad takso võtaksid. Ta aitab Vivianil kella viiese rongi kupeesse ronida, viivitab akna all, arutledes endamisi, kas ta peaks rongi astuma, sõitma koos emaga tädi juurde, kontrollima, kas ema jõuab turvaliselt kohale. Eelmisel aastal juhtus ükskord, et Vivian jäi olukorras, mis ei olnud praegusest kuigi erinev, vahetult pärast Potters Bari tühjas kupees magama ja valvur leidis ta tükk aega pärast seda, kui rong oli reisijad välja lasknud ja Finsbury Parkis kõrvalrajale sõitnud.

      Kuid ta ei lähe. Ta jääb perroonile, lehvitades tulutult ema näo ees – kellel on silmad suletud, pea vastu leenikaitset toetatud –, kuni rong on kaugusse kadunud ja tal ei jää muud üle kui oma ratas üles otsida ja tagasi linna sõita.

      KOLMAS VÕIMALUS

KatedraalCambridge ja Ely, detsember 1958

      Semestri viimasel laupäeval ärkavad nad Jimi kolledžitoas varakult üles, lipsavad märkamatult läbi hekiaugu ja sõidavad bussiga Elysse.

      Soist rannikuala valgustab kahkjas, vesine päike, mis on nii madalal taevas, et näib peaaegu silmapiiri puudutavat. Tuul puhub idast. Nii oli see linnas – nad on seda nädalaid tundnud, tõmmanud salli tihedamini ümber kaela, ärgates näinud, kuidas nende hingeõhk moodustab jääkülmas õhus aurupilvi –, aga siin väljas pole hooneid, mis tuule suunda muudaksid, üksnes aakrite viisi kuivanud pori ja madalad kängus puud.

      „Millal sa pakid?” küsib Jim. Nad lahkuvad homme: Jim keskpäevase rongiga – ta jääb ööseks tädi Francesi juurde Crouch Endi –, Eva pärast lõunat oma vanemate Morris Minoriga, vend Anton väsinud ja turtsakana tema kõrval tagaistmel.

      „Ma arvan, et hommikul. See ei peaks rohkem aega võtma kui tunnikese või kaks. Aga sina?”

      „Mina samuti.” Jim võtab Eval käest kinni. Noormehe käsi on külm ja kare, tema nimetissõrm pintslite kõvast puidust mõhnaline, küünte ümber kuivanud värvi poolkuud. Eile õhtul oli ta Evale lõpuks portreed näidanud – eemaldanud lina mustkunstniku viipega, kuigi Eva nägi, et ta pabistab. Eva ei tunnistanud üles, et ta oli sellele pilgu peale heitnud juba mitu päeva tagasi, kui Jim oli koridori lõpus vannitoas, oli vaadelnud selle sarnasust. Siin ta nüüd oligi, edasi antud värvikihtidena, Jimi pintslitõmmete kiirete, neelduvate kujunditega: nii üleni tema, aga samal ajal ka kuidagi ülendatud. Nädal tagasi käis Eva arsti juures. Ta ei suutnud maali vaadata, näha sellist austusavaldust ega midagi öelda. Ja mida seal öelda oligi?

      Nüüd vaikib ta jälle, vaadates rannikumadaliku avarat ja lainjat tühjust. Bussi eesotsas nutab vaikse kurguhäälega üks väikelaps, samal ajal kui ta ema püüab teda rahustada.

      „Üle kahe kuu,” oli arst teda terava pilguga paigale sundides öelnud. „Peaaegu kolm. Te peate hakkama ettevalmistusi tegema, preili Edelstein. Teie ja te …”

      Ta jättis lause õhku rippuma ja Eva ei olnud seda lõpetanud. Ta mõtles üksnes Jimi peale ja selle peale, et on teda tundnud vaid kuus lühikest nädalat.

      Kui Jim ka vaikust märkab, siis igatahes ei ütle ta midagi. Ka tema on vait, silmad väsimusest rähmased. Eva teab, et Jim ei igatse lahkuda, minna tagasi Bristoli korterisse, mida ta koduks ei pea – see on vaid rendipind, mille ta ema Vivian on hõivanud. Jim on rääkinud Evale, et kodu on Sussexi maja, kus ta sündis, kore hall ränikivi ja roose täis eesaed. Isa ärklikorrusel maalimas, ema talle poseerimas või värve segamas, alumise korruse vanas sahvris purke tärpentinist puhtaks loputamas. Seal Vivian oligi, rääkis Jim, kui isa trepi ülemisel mademel seistes rinnust kinni haaras ja alla kukkus. Vivian tuli jooksuga sahvrist ning leidis isa luumurdude ja nihestustega alumiselt astmelt. Jim oli koolis. Tädi Patsy oli ta ära toonud, toonud majja, mis ei olnud enam kodu – majja, mis oli täis politseinikke ja kus naabrid keetsid tassitäite kaupa teed, ning ema karjus ja karjus, kuni tulid arstid ja kõik jäi vaikseks.

      Elys jääb buss kõikudes postkontori СКАЧАТЬ