Meie võimalikud elud. Laura Barnett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kord ühel peol Katzi kohanud ja too oli talle kohe ebameeldiv tundunud põhjustel, mida ta ei suutnud päriselt sõnadesse panna. Kuid alates sellest hetkest – isegi kui Katz oli saanud professionaalselt niivõrd edukaks, et tema läbikukkumine milleski näib kujuteldamatu – tundis Jim oma rivaali vastu teatavat kaastunnet: võitja vaba suuremeelsust. Ükskõik kuidas Katzil ka lõppkokkuvõttes läheb, on Jimil ikkagi suurem auhind.

      Seal pubis tunnistas Jim üles, et on veel keegi, kelle tema peaks õrnalt lahti laskma. Eva ei küsinud ta nime ning Jim teadis, et kui ta küsikski, siis tuleks temal selle meeldetuletamiseks vaeva näha. Vaene Veronica – kas ta tähendas tõesti nii vähe? Aga ometi nii see oli. Järgmisel päeval tegi Jim talle ettepaneku kohtuda Market Square’i kohvibaaris, kus ta ütles tüdrukule, et nende vahel on kõik läbi, isegi ootamata, et too oleks oma tassi tühjaks joonud. Veronica nuttis vaikselt natuke – pisarad ajasid ta meigi laiali, saatsid silmapliiatsi mustja nire mööda põske alla. Ta tunnete sügavus üllatas noormeest – Jim oli kindel, et ta polnud tüdrukule vale arvamust jätnud ning tüdruk talle ka mitte – ning tekitas temas üksnes kauge ja viisaka piinlikkustunde. Ta ulatas tüdrukule pabertaskuräti, soovis kõike head ja lahkus. Tagasi kolledži poole kõndides torkas Jimile pähe küsimus, kuidas ta oli suutnud nii tundetult käituda. Kuid tema ebamugavustunne asendus kiiresti muude, õnnelikumate mõtetega – Eva tumepruunid silmad, mis vaatavad tema omadesse, ta huulte surve nende suudluse ajal. Jim suutis veel vaevu Veronica peale mõelda.

      Eva lõpetas suhte Katziga paar päeva hiljem. Järgmisel reedel sõitis ta üksinda Londonisse ema sünnipäevale. Ta oleks tahtnud, et Jim oleks ka kaasa tulnud, kuid ta vanemad olid suvi otsa Katziga kohtunud ning ta ei tahtnud neid liiga ruttu üllatada uudisega oma uuest suhtest. Sama päeva õhtupoolikul igavust tundes avastas Jim end jalutamas mööda ADC teatrist ja ostmas piletit selleõhtusele „Kuningas Oidipuse” etendusele.

      Isegi valge lavagrimmiga näis David Katz muljet avaldava vastasena: pikk, karismaatiline, muretu kõnnakuga, mis isegi Jimi silmis pidi köitev olema. Ja nii nagu Evagi oli Katz juut. Kuigi ta polnud seda kunagi õieti omaks võtnud, siis Jim – nime poolest protestant, ristitud vaid ta vanaema nõudmisel, ilma sellisest ühisest ajaloost, sellise kaotuse tunnetusest – oli sellest pigem rohkem kui vähem heitunud.

      Pärastpoole hiilis ta teatrist välja, läks tagasi kolledžisse ja tammus mööda tuba, vaevates end kinnismõtetega, mida Eva temas nägi ning mida sellist võiks tema tüdrukule pakkuda, mida Katz ei suudaks üle trumbata. Ja siis tuli Sweeting, koputas ta uksele ja ütles, et mõned neist lähevad korporatsiooniruumidesse ning tema võiks lõpetada norutamise ja tulla ja end purju juua.

      Nüüd sajab vihma kui oavarrest ja Jimi mõtted käivad üha kiirust kogudes ringiratast: Katz on käinud Evat vaatamas, ta on tüdruku tagasi võitnud, nad lamavad külg külje kõrval tüdruku toas. Jim haarab jaki ja jookseb kaks astet korraga võttes trepist alla. Ta läheb kontrollima hekis olevat tühimikku – nende tühimikku –, juhul kui tüdruk on otsustanud uksehoidja korterit vältida. (Päeval, mil uksehoidja hakkab kulmu kergitama selle peale, kui tihti Eva sealt mööda läheb, aga Jim tunneb, et ebaõiglaselt, sest kindla peale ei ole tema ainuke Newnhami tüdruk, kes suure osa oma ajast väljaspool kolledžit veedab.) Alumisel korrusel põrkab ta peaaegu kokku Sweetinguga, kes tuleb sisse just siis, kui tema läheb välja.

      „Vaata ette, Taylor,” ütleb Sweeting, aga Jim ei peatu, ei märka isegi vihma, mis sajab ta juuksed märjaks, tilgub lahtise särgikaeluse vahelt sisse.

      Heki juures jääb ta pidama ja sosistab Eva nime. Ütleb seda uuesti, valjemini. Seekord kuuleb ta vastust: „Ma olen siin.”

      Tüdruk ronib läbi mulgu, märjad oksad kriibivad ta nägu, sikutavad mantlit. Jim püüab oksi laiali ajada, Evale läbipääsu kergemaks teha, kuid sitked oksad hüppavad tagasi ja kratsivad ta käsi. Kui tüdruk tema ees seisab – läbimärg, porine, hingeldades ja paludes vabandust selle pärast, et pidi jääma pärast loenguid kellegagi rääkima ega saanud ära tulla –, võiks Jim kergendusest nutma hakata. Ta neelab kiusatuse alla, teades, et see poleks mehelik. Kuid tüdrukut oma käte vahele võttes ei saa ta ütlemata jätta: „Oh kallis, ma arvasin, et sa ei tulegi.”

      Eva libiseb ta haardest välja, endal vihm nina otsast alla tilkumas ja näol samasugune range ilme, mida Jim hakkab juba armastama. „Rumal poiss. Ära aja naerma. Kuidas ma võiksin eales tahta olla kusagil mujal kui siin?”

      TEINE VÕIMALUS

EmaCambridge, november 1958

      „Pead sa minema?” küsib naine.

      Jim, kes paneb end Veronica poolhämaras toas riidesse, pöörab pilgu naisele. Too on end külili keeranud, tema kannikeselilla kombinee all on kaks rinnaküngast kokku surutud, tihked ja kahvatud nagu portselan. „Kahjuks tõesti pean. Ma lähen kella üheteistkümnesele rongile vastu.”

      „Su ema,” ütleb naine emotsioonitult. Ta jälgib, kuidas Jim sokke jalga tõmbab. „Milline ta on?”

      „Sa ei taha teada,” ütleb noormees, mõeldes sellega: Ma ei taha sulle rääkida. Ja tõepoolest, igasuguseid sidemeid Veronica ja ema vahel tuleb vältida. Nende vanusevahe on vaevalt kümme aastat, asjaolu, mis iga kord, kui ta sellel pikemalt peatub, pelutab teda ja heidutaks naist kindlasti veelgi rohkem.

      Võib-olla seda tajudes ei käi Veronica rohkem peale, vaid tuleb Jimile oma siidises rüüs alumisele korrusele järele ja pakub, et teeb talle kohvi. Hommik on pilves ja sombune, ähvardab vihma sadama hakata. Ilmetus hallis valguses torkavad eelmise õhtu jäägid – veiniklaasid, naise omal endiselt roosa huulepulga õis, mustad nõud kraanikausis repetamas – talle võimatult räpastena silma. Ta keeldub kohvist, suudleb naist kiiresti huultele, eirab teda, kui ta küsib, millal ta teda jälle näeb.

      „Mäletad, Bill tuleb järgmisel nädalal tagasi,” lisab naine vaikselt, kui Jim lahkumiseks ukse avab. „Meil ei ole palju aega.”’

      Lükanud ukse enda järel kindlalt kinni, otsib Jim maja kõrvalt kangialusest välja oma jalgratta. Kui ta selle tänavale lükkab, siis kõrvalkorteri võrkkardinad nõksatavad, kuid ta ei vaevu ringi vaatama. Kõige selle juures on veider ebareaalsuse tunne – otsekui poleks see päriselt tema, kes sadulasse hüppab, end selle märkamatu eeslinnatänava mustalt asfaldilt minema lükkab, jättes maha oma armukese (parema sõna puudumisel) – temast kaksteist aastat vanema naise, kelle abikaasa töötab kaubalaevastikus. Muidugi, ütleb ta endale, kui pöörab Mill Roadile, põikab kõrvale kesklinnast jaama poole suunduva liikluse pidevast voolust, oli see kõik naise tegu. Veronica oli ta välja otsinud ühest ülikooli raamatukogu tolmusematest nurkadest (ta ise käis antiikkultuuride õhtukursusel); Veronica oli temalt küsinud, kas ta tuleks temaga väikesele napsile. Naine oli seda loomulikult varemgi teinud ja teeb seda jälle. See ei tee Jimist tõrksat osalist – kaugel sellest –, ent talle saab järjest teravamalt selgeks, et ta vaevalt tunneb seda naist ega soovigi tegelikult teda paremini tundma õppida. Et see, mis kunagi näis põnev ja keelatud, kannab nüüd labasuse nüristavat kõla. See lihtsalt peab lõppema, mõtleb ta. Ma ütlen talle homme.

      Nii otsustanud, tunneb Jim end veidi paremini, kui ta jaama ees seisma jääb ja jalgratta vaba seinapinna vastu nõjatab. Kella üheteistkümnene rong King’s Crossist jääb hiljaks. Ta istub kohvikusse, joob halba kohvi ja sööb ühe rosinarulli, kuni rong pidurite valju krigina saatel kohale jõuab. Viimast kohvipära sisse lürpides läheb tal püstitõusmisega natuke aega ning ta kuuleb ema piletikassade juurest hõikamas. Ta hääl on kime, ülearu vali. „James! James, kullake! Emme on siin! Kus sina oled?”

      Vivian on parimas tujus – Jim oli seda mõistnud, kui ema kaks päeva tagasi uksehoidja korterisse helistas ja ütles, et tuleb poega laupäeval vaatama ja kas see pole armas üllatus? Polnud mingit mõtet talle öelda, СКАЧАТЬ