Meie võimalikud elud. Laura Barnett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nimi, mitte selle tüdrukuhakatise nimi, kelle nägu hakkab Jim, nagu ta juba teab, hiljem visandama, hägustades selle kontuurid: tema põsesarnade mahalihvitud nurgad, laialihõõrutud varjud ta silme all. „Ma kindla peale mäletaksin seda. Mina olen Jim Taylor. Teine aasta, Clare’i kolledž. Arvaksin, et teie olete … Newnhamis. On mul õigus?”

      „Täpipealt. Ka teine aasta. Ma hakkan sattuma tõsisesse jamasse, sest puudun oma juhendaja Elioti-teemalisest eratunnist. Ja mul on essee valmis.”

      „Seega kaks jama korraga. Kuid ma olen kindel, et asjaolusid arvestades ei pane nad teile puudumist pahaks.”

      Tüdruk seirab teda, pea viltu, ja Jim ei oska öelda, kas ta leiab temas midagi huvitavat või kentsakat. Võib-olla ta lihtsalt juurdleb, miks noormees ikka veel siin on. „Mina peaksin ka juhendaja juurde minema,” ütleb ta. „Aga tõtt-öelda ma mõtlesin, et ei lähe.”

      „Kas see on teil kombeks?” Seesama karmus on tagasi. Jim tahaks selgitada, et ta ei ole üks neist meestest, kes jätavad oma õpingud laiskuse või lodevuse või mõne päriliku õiglustunde pärast unarusse. Ta tahab tüdrukule rääkida, mis tunne on osaleda kursusel, mida ta ise ei valinud. Aga loomulikult ei saa ta seda teha ja ütleb vaid: „Tegelikult mitte. Ma ei tundnud end hästi. Aga nüüd ma tunnen end järsku tükk maad paremini.”

      Hetkeks tundub, et rohkem polegi midagi öelda. Jim näeb, kuidas asjad lähevad: tüdruk tõstab oma ratta püsti, pöörab ringi, väntab aeglaselt tagasi kolledžisse. Ta on löödud, võimetu mõtlema ühelegi asjale, mis tüdrukut kinni võiks hoida. Kuid siiski too ei lahku veel, vaid vaatab noormehest mööda teerajale. Jim järgib ta pilku, näeb tüdrukut tumesinises mantlis, kes nende poole tagasi vaatab ja siis kiiruga oma teed läheb.

      „Keegi, keda te tunnete?” küsib Jim.

      „Natuke.” Miski on tüdrukus muutunud, Jim tajub seda. Miski sulgub. „Ma peaksin tagasi minema. Saan kellegagi hiljem kokku.”

      Mees – muidugi pidi tegemist olema mehega. Temas tärkab aeglaselt paanika: ta ei lase, ei tohi lasta tal minna. Ta sirutab käe ja puudutab tüdruku käsivart. „Ära mine. Tule minuga. Ma tean üht pubi. Palju jääd ja džinni.”

      Ta hoiab kätt tüdruku varruka karedal puuvillasel pinnal. Tüdruk ei tõmba seda ära, vaatab vaid talle oma valvsate silmadega otsa. Jim on kindel, et ta ütleb ei, kõnnib minema. Kuid siis ta ütleb: „Olgu. Miks ka mitte?”

      Jim noogutab, teeseldes ükskõiksust, mida ta tegelikult ei tunne. Ta mõtleb ühe Barton Roadil asuva pubi peale, ja kui peab, veeretab ta selle paganama jalgratta ise sinna. Ta laskub põlvili ja vaatab selle üle. Sellel ei ole ühtegi nähtavat vigastust peale kitsa, otsast teravneva kriimustuse esimesel porilaual. „Paistab, et lugu ei olegi väga halb,” ütleb ta. „Kui soovite, viin selle teie asemel kohale.”

      Eva raputab pead. „Aitäh, aga ma saan ise hakkama.”

      Ja nad kõnnivad koos minema, välja oma ettemääratud pärastlõunasest rutiinist tihenevatesse õhtuvarjudesse, hämarasse, vaevu aimatavasse kohta, kus üht rada pidi kõnnitakse ja teine jäetakse kõrvale.

      ESIMENE VÕIMALUS

VihmCambridge, november 1958

      Vihm algab üsna äkki, natuke kell neli läbi. Pilved on märkamatult laeakna kohale kogunenud, muutunud sinakashalliks, altpoolt suisa lillakaks. Vihmapiisad kogunevad tihedalt klaasile ja ruum muutub ebaloomulikult pimedaks.

      Molberti ees seisnud Jim asetab paleti põrandale, läheb kiiresti teisele poole tuba ja süütab lambid põlema. Kuid see pole hea – kunstlikus valguses näivad värvid elutud, hingetud, värv on kohati liiga paks, pintslitõmbed selgelt nähtavad. Ta isa ei maalinud kunagi hilisõhtul, vaid tõusis varakult ja läks oma pööninguateljeesse, et hommikust parimat võtta. „Päevavalgus ei valeta kunagi, poeg,” armastas ta öelda. Mõnikord pomises ema vaikselt vastuseks, kuid piisavalt valjusti, et Jim seda kuuleks: „Mitte nagu mõne siinse inimese puhul.”

      Ta paneb paleti kraanikaussi, pühib pintslid vana kaltsuga puhtaks, pistab need tärpentiniga täidetud moosipurki. Emailile langevad märjad värvipritsmed – homme ta virtin jälle nuriseb. „Ma ei tulnud selleks siia tööle, et seda sodi koristada, või kuidas,” ütleb ta ja pööritab silmi. Aga ta on palju leplikum kui proua Harold, naine, kes käis tal koristamas eelmisel aastal. Jimi esimese semestri kolmandal nädalal marssis too otse peauksehoidjale kaebama ja õige pea tiriti noormees õppeprorektori juurde.

      „Palun teilt veidigi hoolimist, Taylor!” oli dr Dawson talle tüdinenult öelnud. „See siin ei ole tegelikult kunstikool.” Nad mõlemad teadsid, et ta pääses kerge nahaga. Dawsoni naine oli maalikunstnik, ning kui teise aasta loosiga sai Jim endale need üüratud ülemise korruse toad, millel olid kaldus seinad ja lai kardinateta katuseaken, pidi ta paratamatult mõtlema, et vana professor võis ju midagi vajalikku korraldada.

      Ent mis puutub Jimi akadeemilistesse tulemustesse, siis hakkab Dawsoni kannatus õhukeseks kuluma: ta on sel semestril kõigi oma esseede esitamisega hiljaks jäänud ja ükski neist ei saanud paremat hinnet kui 2:2. „Me peame arutama, härra Taylor,” ütles professor eelmisel nädalal, kui oli ta oma ruumidesse kutsunud, „kas te ikka tahate siia jääda.” Ning vaadates Jimile tähendusrikkalt üle oma mustade prilliraamide otsa, lisas ta: „Nii et kas tahate?”

      Muidugi tahan, mõtleb Jim praegu. Kuid mitte samadel põhjustel, mis on teil minu siiajäämiseks. Nii teil kui ka mu emal.

      Ta tõmbab sõrmega kergelt üle lõuendi, et näha, kas värske värv on kuivanud: Eva on varsti siin, ja enne kui ta tuleb, peab Jim portree millegagi katma. Ta ütleb, et selle pärast, et see ei ole veel valmis, kuigi tegelikult peaaegu on. Täna samal ajal, kui ta oleks pidanud lugema maatrustide ja kaasomandi kohta, on ta töötanud varjuvisandite kallal, mis eristavad tüdruku näokontuure. Jim maalis teda omaenda kirjutuslaua toolil istumas ja lugemas (trikk, millega ta püüdis teha pikki poseerimisseansse vastastikku kasulikuks), pikad juuksed lahtiste lokkidena üle õlgade langemas. Niipea kui piirjooned olid visandatud, mõistis Jim, et toob ellu selle pildi, mis tal temast oli, kui nad esmakordselt Backsil10 kohtusid.

      Värv on kuiv ja Jim tõmbab vana lina üle lõuendi. Kell on veerand viis. Tüdruk on nüüd kolmveerand tundi hiljaks jäänud ja ikka veel kallab, vihm trummeldab lakkamatult katuseaknale. Teda haarab hirm – võib-olla on tüdruk vihmamärjal teel libisenud või on valingust pimestatud autojuht tema jalgratast müksanud ning ta läbimärja ja kägarasse tõmbununa kõnniteele jätnud. Ta teab, et see ei ole mõistuspärane, kuid nii see praegu on – on olnud kõik need neli nädalat, alates sellest, mil kumbki astus teise ellu sellise lihtsusega, nagu vana sõber võtab üle sõbraliku jutulõnga. Ülevuse all pesitses hirm: hirm teda kaotada, hirm mitte piisav olla.

      Eva rääkis Jimile oma kavalerist David Katzist samal õhtul, kui nad kohtusid, pärast seda, kui Jim oli rehviaugu ära lappinud, toonud siis enda ratta ja sõitnud koos tüdrukuga pubisse, mida ta Grantchester Roadil teadis. Tüdruk oli Katziga kohtunud kuus kuud varem, kui nad mõlemad mängisid „Suveöö unenäos”. (Katz oli näitleja, kellel oli juba mõningane kuulsus –

      Jim tundis ta nime ära.) Tüdruk ei olnud päris südamega asja juures, nagu ta ise ütles, ja pidi Katzile järgmisel päeval ütlema, et see on läbi. Ta oleks seda kohe teinud, kuid samal õhtul esietendus „Kuningas Oidipus”, kus too mängis. Tüdruk ei olnud lavastust vaatama läinud ja tundus olevat ebaviisakas muuta valu veelgi suuremaks, öeldes Katzile, miks.

      Jim ja Eva istusid pubi tagumise saali nurgalatris, kui peremees viimaste tellimuste aja välja СКАЧАТЬ