Amatöör. Armin Kõomägi

Чтение книги онлайн.

      6.

      Kuidas saada ettevõtjaks

      Ma hakkan kirjanikuks. See on otsus. Mulle on alati kirjutamine rohkem istunud kui rääkimine. Välja arvatud purjus peaga muidugi. Siis võib rääkida ka. Kuid siis on oht, et keegi ei kuula. Teevad näo, nagu kuulaks, naeratavad lausa noogutades, aga tegelikult ei kuula. Surisevad omaette, nagu serverid pimedas kabinetis, innustades sind oma lugudes järjest kõrgemaid fantaasianoote võtma. Ja nii sa siis hõljudki: silmad suletud, nägu pööratud taevalaotusse, vahutavast suust looklemas multidimensiooniline muinaslugu. Kuid mitte keegi ei kuula. Kõik surisevad omaette. Ja see ühendatud surin, mis sulle tundub kui taustaks sobilik kerge juuliõhtune ritsikakoor, on tegelikult suristajate peas nii vali, et ka vormel ühe kiirenduslärm tunduks neile kui koju kiirustava kimalase väsinud V6. Ühesõnaga: mahakkankirjanikuks. Kirjutan lugusid, teenin raha, olen väikest viisi ettevõtja, iseenda peremees.

      Vello sammus oma kõige kindlamat sammu. Käed taskus, pilk kinnistunud millelegi, mida polnud olemas. Inimesed, kellest ta vastuvoolu möödus, ei suutnud millegagi Vello tähelepanu köita. Kuid Vello siiski tajus neid. Kaaskodanikke märkav alateadvus oli see, mis Vello sammu nii otsustavaks lihvis. Mis mõte on näidata, kui pole vaatajaid? See oli alateadvuse salapärane taktika, mis toimis Vello sees, kuid mis Vello mõtlevast analüüsivõimest targu kaarega eemale hoidis. Samm kiirenes. Vello keha kaldus ettepoole. Ta tundis, et miski segab. Käed! Vello tõmbas käed taskust ja nendega õhus aktiivselt aerutamine aitas tal paremini hoida tasakaalu. Ning vastutulijatele jättis ta veel veenvama mulje kui varem.

      Persse! Millest ma kirjutan? Alateadvus? Salapärane taktika? Kas on võimalik niimoodi kirjutada? Mul ei ole ju vähimatki aimu, millest see lugu vestma peaks. Kes on tegelased? Mis nende vahel toimub? Murdepunkt? Üllatus? Ja mis kuradi nimi see Vello veel on? Nii, sulgeme silmad ja kujutame ette: Vello. Vello! Vello? Vello on kulunud nailonjopes kummaliselt naeratav pensionieelik. Lääpa tallatud Tartu tossud jalas. Huh, kas me sellist Vellot tahtsime? Õnneks on külmikus mõned õlled.

      Verner tõmbas sügava mahvi, hoidis suitsu hetke kopsus ja puhus siis suud viisakalt vasakule väänates vestluspartnerist napilt mööda.

      „Oled sa endas kindel, mu poeg?” küsis naine. Sõrmed kohvitassil reetsid närvilisust. Verner vastas aeglase noogutusega. Ta oli endas kindel. Ja isegi kui ei olnud, ei omanud see tähtsust. Tähtis oli tõestada.

      „On sul sääste? Iga äri on riskantne. Kui sa peaksid ebaõnnestuma, siis millest sa elad? Mina sind oma raamatupidaja palgast ju toita ei suuda, mõistad?”

      „Ei ebaõnnestu, ema.” Verneri pilk püüdis olla veenev.

      „Verner, mis äri see üldse on ja miks sa sellest rääkida ei taha? Oled sa ikka kõigele mõelnud? Kust sa kliente saad?” Naise silmad ekslesid laual. Ta oli segaduses: tema poeg, kes oli paarkümmend aastat maksuametis karjääriredeli ülemiste pulkadeni ulatamata odavat kontoripinki nühkinud, oli otsustanud loobuda palgatööst ja asutada oma äri.

      „Rahune, ema, nad tulevad ise minu juurde ja mina aitan neid. See on õige asi, usu mind. Ja pealegi, ma vajan sinu abi. Raamatupidamist vaja korraldada.” Verner rääkis nagu algklassi õpetaja emakeele tunnis. Aeglaselt ja sellise enesestmõistetavusega, et raske vastu vaielda. Naise heitunud pilk otsis tugipunkti. Korraks vilksas see poja enesekindlale näole, pudenes siis närviliselt tagasi kohvitassile. Niiviisi alistunult pressis ta huulilt väeti märkuse:

      „Jätaksid vähemalt selle suitsetamise mahagi.”

      Verneri näolt tõusis lendu võidukas muie.

      Verner? No igatahes veenvam kui Vello. Õlu on otsas. Õnneks külmik veel toidab meid. Joodab, vabandust. Mis me selle Verneriga nüüd edasi siis teeme? Enesekindel samm, dialoog emaga. Mis edasi? Äkki peaks nüüd ühe raju seksorgia korraldama. See raudselt müüks. Vabariigi maksuhaldurite kevadine pervomaraton? Ei tea, hoian pärastiseks. Nii, üks pilsner palun. Aitäh!

      Eriliselt sitt sügisilm kostitas õhtuhämaruses ruttajaid külma ja niiske tormiga. Verner, kunstnahast portfell tihedalt kaenla alla surutud, otsis kasvavate lompide vahel kõhklevate hüpetega kuivemat koduteed. Ootamatult pikast lombist üle lenneldes leidis Verner end kindla kõnniteeplaadi asemel millelgi libedal maandumas.

      „Sitt!” pomises vihane Verner. Tal oli õigus: koera oma.

      Lõpuks hakkas paistma Verneri kortermaja. Selle ees toretsev naabrimehe uhke kuuesajane mersu varjas oma kandilise üleolekuga trepikoja tagasihoidliku ukse. Verner võttis kolm astet korraga ja jõudis hingeldades oma kolmanda korruse korterini. Koera väljaheide Verneri kingatallal haaras endale pisikeses esikus ebamugavalt suure osa tähelepanust. Verner käis kusel, pesi käed, vahetas kontoririided koduste hilpude vastu ja suundus kööki, et veidi keha kinnitada.

      No ja nüüd mis? Veel üks pilsner? Sobib.

      Uksekell. Vastik heli eriti vastikul ajahetkel. Kes see küll olla võis? Naabrimees, kes muu. Kui ei läheks ust avama, mõtiskles Verner. Otsekui selle mõtte peale protesteerides, andis uksekell endast uuesti märku. Veel vastikumalt kui enne. Verner vahtis sülditükikest kahvli otsas. Ukse taga on keegi. Tõenäoliselt naabrimees. Tahab midagi. Verner tahab ka midagi ja pistab süldi suhu. Maitsev sült. Uksekell jälle. Kurat! Verner viskas kahvli taldrikusse ja tõusis püsti.

      „Mis oli?” küsis Verner.

      Naabrimehel olid punased silmad. Justkui äranutetud. Värisevad käed näppisid närviliselt kalli disainteksa logoripatsit. Vahtis Vernerit nagu amnestiat anuv pangaröövel.

      „Ma pean suga rääkima, Verner. Sa oled ju hea inimene.”

      Hetk umbusklikku mõtisklust, siis juhatas hea inimene naabrimehe kööki, kus viimane paaritonnise väljamaa märjukese lauale upitas.

      „Et väike naps või?” küsis Verner.

      Naabrimehe СКАЧАТЬ