Amatöör. Armin Kõomägi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tavalisest pikem sekund, siis Meeli mõistab, laseb end jälle kükki, haarab plombiirist kahe käega kinni ning Roger sulgeb igaks juhuks silmad. Meeli pole ammu pulgajäätist söönud. Ta hoiab kahe käega soojast riistast, nagu estraadilaulja, kes ootab kuni kitarristi soolo lõpeb. Roger piilub, mis toimub.

      „Kurat!” See on juba teine kord, kui Harry seda koledat sõna täna kasutab. „Kas sa pole kunagi varem jäätist limpsinud või? Või äkki sulle ei meeldigi jäätis, ah? Ma ei saa aru. Kõik väiksed tüdrukud ju armastavad jäätist!?”

      Meeli vahib „jäätist” oma sõrmede vahel ja mõtleb armastusest.

      „Kuule, Greta, tule siia, näita talle!”

      Greta paneb rahulikult kaamera käest, heidab Meelile etteheitva pilgu ning võtab teatepulga üle. Rogeri silmad tuhmistuvad erakordse kiirusega. Greta on suur jäätisesõber. Tema lemmiksort on Suur Tom.

      „Vaata nüüd. Teed täpselt samamoodi. Selge?”

      Meeli noogutab. Klaus filmib Rogeri nägu.

      Kõik võtavad asendid sisse. Õpetust saanud Meeli ajab isukalt keele suust, matkides ettenäidatud liigutusi.

      „Hoopis teine asi. Vot nii,” noogutab Harry nüüd juba tasasel häälel. Uudishimulikud kimalased jälgivad mängu diskreetse distantsita. Operatsioon „Jäätis” kestab mitu head minutit. Harry filmib roosat noolijat, Greta on keskendunud noolitavale ning Klaus on kükitanud Rogeri selja taha, jäädvustades põnevaid liigutusi karvaste pallikestega. Rogeri nägu keegi ei jälgi. Isegi Meeli silmad on pühendunud täielikult jäätisele, mis tundub talle juba õige hästi peale minevat.

      Korraga kostab vägev lurtsatus, Meeli näkku lendab järjest mitu triipu kleepuvat vedelikku. Pritsmeid maandub ka kahele vahetus läheduses viibinud objektiivile.

      „Kurat!” Harry vannub kolmandat korda. „Mis see oli?” Nüüd on tema ärritus suunatud Rogerile. Noormees pole veel kulminatsioonist toibunud. Justkui transis olles vahib ta ebamäärase pilguga udusse. Peas kumiseb, lihased tõmbuvad krampi ning Meeli nägu tabab uus kleepuv valang. See satub silmadesse, ehmatades tüdruku pikali. Harry vahib tulivihaseid pilke loopides kord kleepuvasse ämblikuvõrku vangistatud Meelit, kord hullumeelsest pilgust toibuvat Rogerit.

      „Ma küsin, mida see peaks tähendama?”

      Roger hingeldab. Toetab siis lõõtsutades käed põlvedele, imiteerides nähtamatul toolil istumist.

      „Mul…” tugeva hingelduse tõttu tulevad sõnad ükshaaval, „tuli… ära… vist.”

      „Vist!?” kraaksatab Harry. „Sa tulistad tüdrukule terve liitri näkku ja ütled selle kohta „vist”! Kas ma ei rääkinud sulle stsenaariumist, mees, ah? Mis tuli peale minetti, ah? Kas kusagil oli juttu tuumapommi plahvatusest, ah? Me teeme siin täispikka mängufilmi, mitte mingit pooleminutilist näovedeliku reklaami!” Harry trambib ärritunult mööda tuba. Tema iga vihase sammuga väheneb Rogeri tuksleva suurtüki sihtimisnurk. Kõik on nördinult vait. Kahetsus hinges, jälgivad Klaus ja Greta Rogeri langetatud pead. Meeli on ennast istukile ajanud. Silmist endiselt pime, otsivad ta kobavad käed tuge, et ennast püsti vinnata.

      Imelik lugu, mõtleb Roger. Ta oli ju täpselt nii teinud, nagu Harry telefonis õpetas. Jõi eelmisel päeval neli liitrit vett ja sõi viis pehmeks keedetud muna. Milles siis nüüd asi? Ja kolm päeva enne võtteid ei tohtinud vahekorras olla. Seda ta mäletas samuti ning seegi tingimus oli täidetud. Kõik pidi olema ju korras.

      „Millal sa seda viimati tegid, mees?” Harry on käed puusa ajanud.

      Roger vaatab korraks režissöörile otsa. Tema pilk on ebakindel nagu õpilasel, kes ei mäleta, mis aastal toimus Ümera lahing.

      „Kurat!” Neljas kord. „Sa pole mitu kuud saanud! On mul õigus?”

      Rogeri nägu annab mõista, et ta pole nende kuude kohta arvet pidanud.

      „Kurat. Kurat! Kurat!! Kurat!!!” Harry üksluine sõnadevalik rõhutab tema sügavat nördimust. Võimatu on uskuda, et see vihast moondunud nägu veel pool tundi tagasi nii sõbralikult kõigile naeratas. Ta trambib mööda tuba edasi-tagasi, vehkides samal ajal kätega üles-alla. Teised, ka Klaus ja Greta, on tõmbunud aupaklikult seinte ligi, kust nad langetatud päi haavatud kotka lootusetut õhkutõusmiskatset tunnistavad. Lõpuks Harry seisatab, moondudes haavatud kotkast veritsevaks pulliks. Ta vahib kordamööda ebaõnnestunud näitlejaid, silmab siis voodil nende riideid, kahmab kogu selle hunniku käte vahele ja siis, tegemata välja, mis kellele kuulub, surub osa Rogerile, osa Meelile otsustavalt sülle. Seejärel tormab ta ukse juurde, tõmbab selle pärani, nii et link otsast lendab, lükkab mõlemad alastuses värisevad kehad välja ja lennutab ukse pauguga kinni. Ta toetab hingeldades selja vastu ust ning vajub vaikselt selle najal kükki, puurides pika tühja pilgu enda ette, odavasse sünteetilisse põrandakattesse.

      Möödub mõni hetk, mis kulub hingamise ja näojume normaliseerumiseks. Siis leiab Harry enda kõrval vedeleva kaamera. Ta tõstab aeglaselt silmad, vaadates Klausi ja Gretat, kes omakorda talle küsivalt otsa jõllitavad.

      „Pole siin midagi vahtida,” ütleb ta väga tasasel, kuid seda kindlamal toonil. „Kõik kuulsid stsenaariumit. Tõmmake hilbud seljast. Meil on üks tund aega.”

      5.

      Rahu

      Andu istus oma kulunud töölaua taga ja tegi… Õieti ei teinud ta midagi. Laualambi kollakas valgusvihk langes ta kätele. Andu keeras neid ühte- ja teistpidi. Olid sellised viiekümnese mehe käed. Andu proovis meenutada, kui vana ta on. Vist mingi viiskümmend kaks või kolm. Igatahes umbes nii.

      Ta oli nüüd juba mitu kuud terveid päevi oma toas istunud. Naine ja lapsed tundusid sellega harjuma hakkavat. Aeg-ajalt hüüdsid lapsed talle midagi, mille peale Andu miskit vaevukuuldavalt pomises. Tavaliselt pominale enam midagi ei järgnenud. Mõnikord oli naine käinud Andu toas, et kas too süüa tahab või nii. Viimane kord juhtus see vist umbes kuus päeva tagasi. Andu oli vaikselt ühte mageveekalade teatmikku lehitsenud ja lasknud naisel ukselävelt oma kampsuniselga vahtida, ise sõnagi lausumata. Vastust saamata oli naine mõne hetke pärast õlgu kehitades lahkunud.

      Andu kuulatas. Kodus tundus olevat kõik väga tavaline. Ükski heli ei viidanud, et miski oleks korrast ära. Hommikune sagimiskära vakatas, kui uks laste ja naise järel sulgus. Naine läks tööle, poiss ülikooli ja tüdruk mingitele kursustele. Üksi olles tõusis Andu oma toolilt ja läks vaatas midagi hamba alla. Mõnikord Andu pesi ennast. Aga riideid suurt ei vahetanud.

      Andul tekkis mõte. Õigemini küsimus. Juba mitu päeva polnud ükski pereliige temaga kontakti otsinud. Äkki nad ei vajanudki teda enam? Aga kas Andu neid vajas? Sellele küsimusele ta vastata ei osanud. Kas nad ikka tunnetavad, et Andu istub kodus, samal ajal kui nemad telekast oma mõttetuid saateid vahivad ja üksteise võidu vaimuvaeseid kommentaare loobivad? Või kui nad kolmapäeva hommikuti söögilauas värske seltskonnaajakirjanumbri esmalugemisõiguse pärast lapsikult nääklevad? Ei, nad pidid ikka Andu olemasolus kindlad olema. Hoidis ju Andu alati oma toa ust irvakil. Just nii palju, et elutoa diivanilt oleks tema tumerohelises kampsunis selg näha. Nad teadsid, et Andu on kodus. Nad teadsid, et Andu lihtsalt istus oma toas ja oli seal nagu veidi omaette. Nüüd juba nädalaid.

      Andule tundus, et talle ei meeldinud enam kodus olla. Talle ei meeldinud ta naine ja talle ei meeldinud ta lapsed. Nad tundusid kuidagi mõttetud. Kogu see nende sagimine oli kuidagi tühi. Nende jutt oli sisutu. Andu ei СКАЧАТЬ