Amatöör. Armin Kõomägi

Чтение книги онлайн.

      Meeli kuuletub. Greta professionaalne pilk uurib heledat tutti kui matriarhaalne põlluharija söötijäänud põllulappi. Sõnatult tõmbab ta kusagilt väikesed käärid, surub vasaku käega neiu paremale reiele ning hakkab mätast turritavatest üksiküritajatest tasandama. Lõikustöö tehtud, ajab Greta end tagasi sirgu ja hindab, pea küljele kallutatud, naisosatäitja karvast rekvisiiti.

      „Tõmba nüüd põlved nii pead ligi, kui saad.”

      Greta painutab end jooga püüdlikkusega, paljastades punakate karvadega kaetud kanjoni.

      „Harry,” hüüab Greta, pilku maastikult tõstmata. „Mis sa arvad, kas jätame tagant karvaseks või ajame siledaks?”

      Harry astub lähemale, hoides käes juhtmepundart. Ta teritab mõtlikult silmi.

      „Las olla nagu on. Minu arust on just see, mida nad tahavad.”

      „Olgu siis nii. Võid alla lasta.”

      Meeli laseb end lõdvaks ja saab jälle normaalselt hingata.

      „Aja mokad laiali.”

      Meeli surub sõrmedega tagurpidi võidumärgi häbememokkade vahele.

      „Okei,” pomiseb Greta ja laseb terase pilgu üle neiu keha.

      „Mis need on?” ta osutab pikkadele armidele rindade lõikejoonel. „Sul on silikoonid?”

      „Kas ei sobi siis või?” ajab Meeli ülakeha küünarnukkidele.

      „Harry, tule vaata seda asja.”

      Harry tuleb, käes objektiiv, mida ta rätikuga nühib.

      „Minu arust tahtsid norrakad võimalikult naturaalset naisekeha. Mis me nendega siin teeme?” Greta lükkab mõlemad rinnad üles, paljastades kaks tumeroosat armi.

      „Kurat!” sisiseb Harry ja esimest korda levib murevari ta näole. Meeli, taibates, et ta on pahameele põhjustaja, õigustab end:

      „Te küsisite rinna ümbermõõtu ja mina ütlesin. Silikoonide kohta ei küsinud ju keegi midagi.”

      Klaus astub lähemale.

      „Meil on kaks võimalust,” konstateerib ta. „Kas loobuda alumisest rakursist või proovida jumestuskreemiga kinni meikida. Kergelt mööda fokuseerides ei tohiks armid näha jääda.”

      „Alumisest rakursist me loobuda ei saa,” vangutab Harry pead. „Ma olen vägagi arvestanud kaadriga, kus kaamera läheneb mehe kottide tagant ja liigub siis rütmikalt karglevatele rindadele. Pilt peab olema kvaliteetne ja terav. Lõikejooned jäävad kindlalt peale.” Harry vajub korraks mõttesse. „Greta, proovi need ära peita,” kõlab režissööri otsus. „Ja kohenda ka meiki. Silmi peaks rohkem helesinisega rõhutama.” Meeli hingab kergendatult.

      Vannitoast väljub Roger, niiske rätik ümber alakeha. Nähes, et kõigil on tegemist, toetab ta end seina najale vaatama. Paar tundi vahekorratada, ja viis tonni ongi käes. Plikal pole väga vigagi. Selle tõestuseks kerkib rätiku alt Väike Munamägi. Tektoonilised protsessid funkavad. Harry ja Klaus sätivad statiividele kolm suurt prožektorit.

      „Nii, kuidas meil läheb?” uurib Harry.

      „Valmis,” teatab Greta ja tõuseb voodilt.

      Harry hindab taevassiniseid silmi ja hoolikalt pahteldatud rindasid ning noogutab. Ta viipab Rogeri lähemale.

      „Nii kuulake nüüd mind. Seletan stsenaariumit. Nagu ma ütlesin, on film täis sügavat armastust ja kõrvetavat kirge. Seda kõike tahan näha ka teie nägudel, mõistate? Tublid! Niisiis, esimene stseen on selline, kohtute voodi ees, lähenete teineteisele, vaatate hellalt silma, õrnad puudutused, suudlused ja nii edasi, teate küll. Teine stseen: naine kükitab maha, algab minett. Pikk, korralik, sügav ja nii edasi, teate küll. Kolmas stseen: naine heidab pikali, ajab jalad harki, mees rahuldab naist. Keelega. Jällegi, teeme kiirustamata, pikalt ja põhjalikult, teate küll. Nii, siis hakkame andma. Kasutame järgmisi poose: tavaline misjonär, seejärel naise jalad mehe õlgadele, siis külili, siis tagant, siis anaal ja siis lõpetame ilusasti suhu ja näkku ja igale poole, teate küll. Nii, Roger, kas vett jõid? Tore. Pausi jätsid sisse? Okei. Nii, kas kõik on selge?”

      Vaatamata innukale noogutamisele meenutavad Meeli ja Rogeri näod tuumaelektrijaamas ekskursioonil viibivaid skaute.

      „Mida see minett tähendab?” küsib neiu.

      „Suhu võtma, pähe panema, oraalikas, tead ju küll, noh.”

      „Aa, see,” noogutab Meeli ebakindlalt, justkui oleks matemaatikaeksamil Pythagorase teoreemi pileti võtnud.

      Igaks juhuks ei julge Roger küsida, mida tähendab anaal.

      „Nii, on kõik selge?”

      Vist küll, ütlevad näod.

      Prožektorid lülitatakse sisse. Tuba muutub nii valgeks, et tekib vajadus päikeseprillide järele.

      „Läks!” hüüab Harry ning kolm käsikaamerat piiravad noore paarikese tihedalt sisse.

      Meeli ja Rogeri kehad lähenevad. Esimest korda vaatavad nad teineteisele põhjalikult silma, otsides teineteiselt julgustuseks tuge, kuid seda nad kahjuks ei leia. Meeli puudutab Rogerit esimesena: tema sõrmed liuglevad ettevaatlikult mööda nooruki käsivart üles. Rogeril on kõdi. Ka neiu teine käsi maandub Rogeril, tõmmates kaks keha teineteisele ettevaatlikult lähemale. Kolm kaamerat sumisevad kui kimalased ümber õie, hõljudes üles ja alla, lähemale ja kaugemale. Korraga haarab Roger neiust tugevasti kinni, tõmbab ta hooga enda vastu ning pressib oma keele otsekoheselt veidi üllatunud huulte vahele. Ise nimetaks ta seda erutavaks suudluseks. Mõne pinges hetke järel Meeli lõdveneb ja laseb võõral keelel oma suus korrapäratult toimetada, samal ajal kui partneri sõrmed tema tuharaisse tungivad. Poiss on vist pitsabaaris taignasõtkuja, oletab neid.

      „Nii,” teatab Harry vaikse häälega, kiigates stseeni läbi kaamerasilma. „Hakkame imema.”

      Mida nad imema hakkavad, mõistatab Meeli, kuid mõistab siis korraga, et see käib tegelikult tema kohta. Vaikse lupsatusega vabastab ta vaakumisse imetud huuled Rogeri suult ning laskub tasakesi kükki. Kaks kimalast laskuvad koos temaga. Kolmas võtab sihikule Rogeri näo, mis punastades alla vaatab. Pulgakommiga harjunud suukene saab kiiresti ääreni täis. Kellelegi meenub vanasõna suurest tükist ja lõhkisest suust.

      „Vaata poisile silma!”

      Meeli vaatab kuulekalt üles. Niimoodi muutub küll imemine veelgi raskemaks, kuid Rogeri tuhmistuv pilk annab mõista, et kõik on väga hästi. Vähemalt Rogeriga. Ta hakkab ennast rütmiliselt neiu suunas liigutama, tungides ohtlikult sügavale. Iga siseneva liigutusega punnitavad Meeli silmad silmakoobastest väljapoole. Meeli tunneb end ebamugavalt. Poiss on ilmselgelt kurgunibu kõdistiga segi ajanud. Kus ta küll anatoomiatunni ajal oli?

      „Nii,” kähiseb Harry. „Jäätis!”

      Jäätist võtaks küll, mõtleb Meeli ja tõmbab suure asja suust lopsti välja, tõustes hoogsalt püsti. Rogeri silmad avanevad, pilk selgineb.

      „Mida sa teed?” küsib Harry hämmastusega Meelilt. Klausi kaamera suumib samal ajal Rogeri nõtkelt võnklevale liikmele.

СКАЧАТЬ