Amatöör. Armin Kõomägi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Higine käsi vajutab lõpuks lingi alla.

      „Ahhaa!” hüüab teistest lühem, jässakas, punase näoga mees. Ta uudistab sisenejat, paljastades naeratuseks suured kollakad hambad. „See ongi siis meie mister kakskümmend senti. Roger, nii vist oli su nimi?”

      Roger noogutab ja pistab higise pehme käe mehe pakutud tugevasse sooja kämblasse.

      „Rõõm sind näha. Mina olen Harry ja need seal,” Harry noogutab üle õla, „on minu assistendid Klaus ja Greta.”

      Klaus mõõdab Rogerit rahulikult pealaest jalatallani, tekitades viimases senitundmata kummalise tunde. Greta asetab käed rinnale risti. Temagi elukogenud pilk loob noorukis ebamugavustunde. Kuid see on eelmisest mõnevõrra erinev. Õppealajuhataja ja prostituudi segu, proovige ise.

      „Harry, kas sa ei arva, et ta on liiga noor?” küsib õppealajuhataja Rogerilt pilku pööramata.

      „Jaa, Roger on tõesti noor,” möönab Harry endiselt Rogerit jälgides, ikka veel lai naeratus suul. „Aga liiga noor? Ma ei usu. Roger, kui vana sa olidki?”

      „Kaheksateist,” valetab Roger kaks aastat juurde.

      „Mis sina arvad, Klaus?”

      Klaus mudib lõuga, tema silmis välgatab miski. Võib-olla uudishimu, aga võib-olla midagi hullemat.

      „Keera ennast ringi,” palub Klaus.

      „Kes? Mina või?” küsib Roger.

      Saades Klausilt vastuseks lõbusalt küünilise noogutuse, pöörab Roger teistele selja. Klaus astub aeglaselt lähemale. Ta asetab oma siidpehmed käed noormehe õlule, libistab siis selga mööda alla tuharateni ja pigistab neid korraks. Roger võpatab. Meesterahva käed pole varem tema sellistesse kehapiirkondadesse sattunud. Klaus sunnib õrnalt noorukit tagasi keerama ja lausub häälega, millega lastakse turul kilo kartuleid kaaluda:

      „Lase püksid alla!”

      „Mida?”

      Klaus heidab üle õla Harryle küsiva pilgu.

      „Roger, näita meile oma töövahendit. See käib asja juurde,” noogutab Harry.

      Värisevad näpud asuvad pükse vööst, nööpidest ja lukust vabastama. Roger on segaduses: naine on vanem ja kurjem, kui ta ette kujutas, ning mehed kabistavad ja käsivad lahti riietuda. Mis siin siis ikkagi toimub? Lõpuks vajuvad teksad koos alukatega poolde reide. Päevavalgele ilmub asjaolu, mis tekitab väikesearvulises, kuid seda kriitilisemas publikus noogutava tunnustuse.

      „Noh, kas pole vahva?” Harry särab kord Klausi, kord Greta poole.

      „Mõõtmed pole pahad,” nõustub Greta. „Loodetavasti on ta ka aktsioonis sitke.”

      „Näita tuharaid,” palub Klaus.

      Tuharaid näidatakse.

      Klausi suunurgast vaatab korraks ka keeleots välja – oma silm on ju kuningas – ja jääb nähtuga rahule, tõmbudes tagasi oma urgu. Klaus heidab pilgu kellale ja küsib Harrylt:

      „Kus siis tibi on?”

      Otsekui seda küsimust oodanud, kõlab uksel vaikne koputus. Roger võpatab ja pärib punastades ning kolmikule kordamööda otsa vaadates:

      „Kas võib püksid üles tõmmata?”

      „Tõmba, kui tahad,” noogutab Greta ja Harry avab samal ajal ukse. Siseneb väikest kasvu neiu, kelle heledad pikad lokid, lilleline, moest napilt väljas kleit ja valgetes sokkides jalakesed roosades kingakestes kohe kõikide tähelepanu hõivavad.

      „Kas siin toimuvad filmivõtted?” küsib arglik neiu Harry laialt naeratuselt.

      „Astu edasi, tuhkatriinu. Oled õiges kohas,” särab Harry.

      „Meeli on mu nimi,” teatab tüdruk ja jääb suletud ukse kõrvale seisma, käed kõhul rippu. Ta vaatab toasolijaid pilgul, milles on ootamatu kombinatsioon tagasihoidlikkusest ja uudishimust, õrnusest ning enesekindlusest. Rogeri ja Meeli pilgud kohtuvad.

      R: see siis ongi see

      M: ah selline siis

      R: päris pandav

      M: ilusad silmad, aga kuidagi vähe mehelikud

      R: päris pirakad saiad

      M: kas ta teeb seda ka ainult raha pärast?

      „Niisiis!” lõpetab Harry maad võtnud vaikuse ning lööb kaks kätt valju plaksatusega kokku, katkestades sellega noorte silmadialoogi. Ta haarab ühe käega Rogerist, teisega Meelist ja talutab nad laiale voodile kõrvuti istuma. Klaus nihutab end samal ajal aknalauale, tõstes sinna ka ühe jala. Greta tõmbab kirjutuslaua alt tooli ning maandub sellel kaksiratsa, selg sirge kui kasakapealikul. Klaus ja Greta uurivad noori. Noored jälgivad Harryt.

      „Niisiis. Roger ja Meeli, Meeli ja Roger. Saage palun tuttavaks. Teie olete meie tänase päeva staarid. On teist kumbki varem mõnes filmis näidelnud?”

      Noored raputavad päid. Harry hõõrub käsi.

      „Väga hea. Millest siis meie film räägib. Aga loomulikult inimestevahelistest suhetest. Armumisest. Kirest. Naudingust.” Harry rõhutab paatosega iga öeldud sõna.

      „Mina olen selle filmi režissöör ja Klaus ning Greta on minu assistendid. Kui kõik funktsioneerib tõrgeteta” – ta vaatab Rogerile otsa – ”ja õlitatult” – vaatab Meelile otsa – „siis võime paari tunni pärast oma tööpäeva lõppenuks tunnistada. Selleks palun ma teilt, Roger ja Meeli, täielikku kuuletumist mulle ja minu kolleegidele ning jäägitut andumist sellele, mida teil palutakse teha. Uskuge mind, see saab olema teie elu väärtuslik kogemus. On teil küsimusi?”

      „Millal me lubatud raha saame?”

      „Kohe, kui võtted läbi, Roger.”

      „Kus seda filmi näidatakse?”

      „See levib ainult skandinaavia videolaenutustes, Meeli.”

      Kaks sekundit vaikust tähistab küsimustesessiooni lõppu. Harry käed laksatavad taas kokku.

      „Niisiis. Greta vaatab teid nüüd üle. Meie Klausiga sätime seni kaamerad ja valguse paika.” Harry ja Klaus asuvad suurte mustade riidekottide kallale, tõstes neist välja kaameraid, kaableid, statiive ja muud nodi. Greta tõuseb oma ratsult, astub noorte ette.

      „Võtke nüüd riidest lahti.”

      See pole palve. Ükshaaval langevad voodile teksad, kleit, bokserid, rinnahoidjad, sokid ja stringid. Paljastuvad kaks noort keha. Rogeri kõõrdpilk jookseb üle Meeli suurte, kuid kaunikujuliste rindade, märkab pügamata punakalt vohavat tutti. Meelil ei jää märkamata Rogeri täiuslikud tuharad ning üllatavate mõõtmetega riist. Greta tõmbab kergelt ninaga õhku.

      „Roger, mine käi duši all ära. Vannituba on seal.”

      Roger läheb.

      „Ja kõik korralikult puhtaks!” hüüab Greta veel järele. „Nii, Meeli, viska pikali!”

СКАЧАТЬ