Cornwalli armulugu. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Liz Fenwick

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oleksid olnud liikvel ainult teenijad, kes maja päevaks valmis seavad. Nüüd valitses siin koidikul tontlik vaikus. Suurejoonelises häärberis olime ainult meie kahekesi ja see ei tundunud õige.

      Hämaras valguses ei näinud ma nägusid trepiäärset seina katvatel portreedel. Olin kindel, et igaühel olnuks mulle palju rääkida, lugusid võitudest ja kaotustest ning eelkõige ellujäämisest. Panin prillid ette, silmitsesin inimesi piltidel ja mõtlesin, kes neist abiellus oma venna armastatuga. Peatusin ühe ratsaväelase pildi ees, valge sulg tema kübaral peaaegu helendas poolpimeduses. „Kas see olid sina?” Pildil kujutatu vaatas üle oma pika nina alla minu poole. Iga isik neil portreedel esindas ühte perioodi mõisa ajaloost.

      Trepist alla tulnud, keerasin paremale ja möödusin mitmest suletud uksest. Maja olemus muutus ja edasi ei olnud koridoriseinad enam siledad, vaid veidi lainelised. Minu igatsetud kohv pidi olema teisel pool kaarvõlvi kolmveerand koridoripikkust edasi. Soovisin, et oleksin seda teadnud seetõttu, et märkasin muudatusi maja arhitektuuris: need näitasid, et see koridor viis vanasse majaossa ja loomulikult on köök seal. Aga tegelikult oli asi nii, et tundsin värske kohvi lõhna. Petroc pidi juba üleval olema. Tegin raske ukse lahti.

      „Tere hommikust.” Petroc tõstis pilgu märkmikult, tal oli pastapliiats käes.

      „Mmm. Ega kohvi vist rohkem ei ole?”

      Petroc naeratas ja tõusis. „On ikka. Ma küll arvasin, et ei näe teid veel mitu tundi.”

      „Mina ka, aga alati ei vea niimoodi.”

      „Piima? Suhkrut?” Petroc valas kohvi.

      „Mustalt, palun.” Võtsin tassi, mille ta mulle ulatas, ja läksin tagumises seinas olevast uksest välja. See avanes lääneterrassile, mille juures oli väike aed täis maitseainepeenraid, mida ümbritsesid rosmariinihekid. Õhk oli värske ja kiviplaadid mu jalge all olid kastemärjad. Päike oli juba piisavalt kõrgele tõusnud, nii et ma nägin, kuidas värvid hakkavad maailma tagasi tulema. Põllud teisel pool jõge polnud enam mitut tooni hallid, vaid rohelised.

      „Vaadake ette, et te ei libise.” Petroc oli uksele tulnud.

      „Te olete tõesti õnnega koos.” Olin vaatest lihtsalt võlutud. Kui ma ka tahtsin pilku kuhugi mujale pöörata, polnud see lihtsalt võimalik – vaate lummus tõmbas enda poole tagasi.

      Petroc astus välja minu juurde. „Jah, olen küll. Soovin ainult…” Petroc vaikis ja ma vaatasin tema poole.

      „Soovite mida?”

      Ta raputas pead.

      „Mulle võite öelda.” Ma naeratasin. „See jääb minu teada.”

      „Soovin ainult, et Tristan ka nii tunneks.”

      Prunditasin huuli. „Teie poeg?”

      Petroc noogutas.

      „Talle ei meeldi see paradiis?”

      „Ei.”

      „Igaühele oma, nagu öeldakse, aga mulle tundub, et ta peab siis küll pime olema.” Imetlesin taas vaadet.

      „Selles võib teil õiguski olla.” Nägin Petroci näol valugrimassi. Panin käe tema käsivarrele.

      „Noored lihtsalt ei mõista, mis neil olemas on.” Petroc hakkas köhima.

      „Ei, nad ei mõista kunagi.” Hammustasin huulde, teades, et isa ja ema ütleksid ilmselt minu kohta sedasama.

      „Kui te olete nüüd natuke hommikust söönud – kuigi õhuke röstsaiaviil pole ei minu ega ka Heleni meelest mingi hommikusöök,” ütles Petroc ja avas köögiukse, „tutvustan ma teile natuke maja ning, mis olulisem, oma kabinetti.” Kui me köögist lahkusime, lõi maja vaikus mulle vastu otsekui füüsiline tõke. Külmkapi surin ja aiast kostev linnulaul haihtusid koridori jahedas vaikses õhus. Meie sammud kajasid ümbruses, mis kummalisel kombel meenutas tühja kirikut. Puudus ainult kustunud küünalde lõhn.

      „See uks viib ruumi, mida me nimetame mõisakontoriks. Siin asub kõik, mis on seotud Pengarrocki toimimisega. Mõisavalitseja Thomas kasutab seda oma peakorterina, kuid enamasti on tuba tühi, kui välja arvata hunnikute viisi arveid, mis kaustadesse paigutamist ootavad.” Petroc ohkas. „Ma pole nende paberitega kunagi eriti osav olnud.”

      „Kas igasugustega või ainult nendega, mis puudutavad mõisa majandamise praktilist külge?” Kirjutuslaud oli paberitesse mattunud. Ma ei saanud jätta märkamata kuhja tipus olevaid suuri punaseid viimase hoiatuse kirju.

      Petroc vaatas üle õla tagasi. „Ma kardan, et igasugustega. Seda on kohe näha, kui me jõuame minu kabinetti. Ma loodan väga, et Barbara hoiatas teid.”

      „Natuke.” Mul jäi ainult loota, et kabinetis on olukord parem kui mõisakontoris.

      „Siis on hästi.” Petroc peatus ühe maja põhjaküljel oleva ukse ees. „Siin on söögituba.”

      Nagu võõrastetoas, nii olid siingi klaasuksed ja kõik neli avanesid jõe poole, aga võõrastetoast erinevalt oli siit avanev vaade näha, sest puud olid madalamal. Toa keskel seisis suur laud, mille äärde mahuks hõlpsasti kuusteist inimest. Seinte puitpaneelid olid peitsitud tumedaks, peaaegu mustaks. See oli rabav ja pildid, mis seintel rippusid, kerkisid eriliselt esile. Mind hämmastas üks elusuuruses portree.

      „Ah, see on Mary Trevillion. Kole nagu patt, eks ole?”

      „Mina nii rängalt ei ütleks.”

      „Mina ütleksin küll. Pagana kahju, et ainus Gainsborough, mis meil on, kujutab Pengarrocki kõige inetumat naist.”

      Kui kohutav, kui sind mäletatakse ainult kui kõige inetumat. Kas ta oli pidanud terve elu sellega kokku puutuma? Lootsin, et abikaasa armastas teda ega pööranud tähelepanu liiga suurele ninale ega punnsilmadele, vaid nägi head südant, elegantset kaela ja õlgu. Maisem pool minust arvas, et võib-olla oli ta rikas naine ja Pengarrockil oli seda raha tarvis. Nii suure mõisa, või siis sellise suurusega mõisa, nagu see tol ajal oli, ülalpidamine oli kindlasti vägagi kulukas.

      „Tal on väga uhke pross.” Astusin maalile lähemale, et seda ehet uurida.

      „Jah, Trevillioni safiir. See, millest ma eile õhtul rääkisin.”

      „Ma arvasin, et te lihtsalt veeretasite juttu, et mind lõbustada.” Astusin lähemale.

      „Oh ei. See safiir oli vägagi tõeline. Väidetavalt nelisada karaati. Seda oleksid pidanud kandma kuningad, kuningannad või maharadžad, mitte maa-aadel.”

      „Vau! On see alles perekonnareliikvia!”

      „Oleks küll.”

      „Jah, te ütlesite, et see läks kaduma. On küll veidi suur, et niisama lihtsalt ära kaduda.” Vaatasin Petroci poole.

      „Tõsi. Ma püüangi lõpuni aru saada, mis sellega juhtus. Kadus, kaotati, varastati või läks Augusti kari juures laevaga põhja – kes teab? Sellest on saanud kohaliku pärimuse osa.”

      „Suur müsteerium.” Pöördusin Petroci poole.

      Ta noogutas.

      „Te olete otsinud?”

      Petroc СКАЧАТЬ