Cornwalli armulugu. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Liz Fenwick

Чтение книги онлайн.

      „Kas ta töötab mõisas?”

      „Ei, ta on kalamees.”

      „Ah nii.” Peatusin, lusikas õhus.

      „Kas see üllatab teid?”

      „Ma arvan, et tegelikult mitte.”

      „Kust see makrell siis teie meelest tuli? Kas olete seda juba proovinud? Täna hommikul värskelt püütud.”

      Panin tühja kausi kraanikaussi ja hakkasin seda pesema.

      „Las see olla, proovige nüüd makrelli.”

      Pistsin nahka ka külma makrelli salatiga. Makrell polnud kaladest kunagi mu eelistuste hulka kuulunud, aga see siin oli teistsugune. See oli kerge ja lausa sulas suus, maitses pisut sibula ja veel millegi järele.

      „Helen, see oli jumalik. Tänan teid.”

      „Nüüd on teil jaksu teha mõnus jalutuskäik, kui õues on nii kaunis.” Ta vaatas aknast välja. „Liiga ilus ilm, et terve päev toas paberitööd teha. Võiksite alla randa jalutada.”

      „Randa?” mu silme ette kerkis Craigville ja selle pikk valge liivariba.

      „Jah, randa. Minge üle muruväljaku ja aiast läbi. Siis jõuategi kohale.”

      Peatusin ukseavas. „Tänan suurepärase toidu eest.”

      „Tegin seda rõõmuga. Minge ja hingake veidi värsket õhku. Teil on küll ja küll aega Petroci asju sortida. Teate, see võibki kogu teie aja võtta.” Helen kõhistas naerda ja hakkas uuesti triikima.

      Läksin Petrocit otsima. Enne kui midagi muud ette võtta, pidin ma temaga rääkima. Leidsin ta mõisakontorist. Ta tõstis pilgu laual valitsevalt kaoselt. „Kuidas siis läheb?”

      „Pole vigagi, ma arvan, ja ma sõin just kõige rikkalikuma lõunasöögi.”

      „Suurepärane. Peaksite minema ja natuke jalgu sirutama.”

      „Seda ütles Helen ka.”

      „Tark naisterahvas.” Petroc tuustis laual ringi ja ajas maha kuhja pabereid.

      „Kas ma saan aidata?” Kummardasin, et need üles korjata. Need näisid olevat kaua maksmata arved. Kas asi oli ainult kehvas paberimajanduses või oli see märk rahaprobleemidest?

      „Ma ei usu, kui te just imesid ei suuda korda saata. Ma jätsin ükspäev, kui Thomasega juttu ajasin, märkmiku siia.”

      „Petroc.” Tegin pausi ja vaatasin, kuidas ta edasi otsib. „Me peame rääkima, mida te õieti tahate, et ma korda saadaksin. Ja ma tahan teada, kas teil on arhiivikarpe või midagi muud, kus pabereid hoida?”

      „Ei, midagi sellist mul pole, aga ma vaatan, mis teha annab.” Ta tuhlas paberites edasi.

      „Ja ma pean teilt teenet paluma. Paistab, et minu mobiilil ei ole levi. Kas ma tohin kasutada teie telefoni, et kiiresti vanematele helistada, ja kas ma tohin anda neile Pengarrocki numbri, juhuks kui neil peaks tarvis olema mind kätte saada?”

      „Muidugi.” Ta viipas kirjutuslaual oleva telefoni poole ja läks siis toast välja. Võtsin telefoni ja valisin numbri. See helises ja kõne läks siis taas automaatvastajasse. Aga sel ajal pidanuksid nad ju kodus olema. Kas ema oli vannis ja isa juba aias? Jätsin järjekordse segase teate ja telefoninumbri. Surusin maha soovi veel kellelegi helistada. Kõigest hoolimata tundsin Johnist puudust ja igatsesin talle rääkida, kui põnev on Petrociga koos töötada, kuigi Petroc on lootusetult korratu.

      Kontorist välja astunud, jäin seisma ja kuulatasin, mõeldes, kust ma võiksin Petroci leida, aga kuulsin ainult eemal põrisevat muruniidukit. Enne kui ma uuesti kabinetis peale hakkan, pidin Petroci kätte saama, et tegevussuund kindlaks määrata. Ma ei tea, miks, aga mulle tundus, et ta väldib mind, ja kui mitte, siis on ta lihtsalt üle pea mattunud sellesse, mille kallal ta parajasti töötab. Täna oli tal olnud lausa hirmunud pilk silmis, kui ta märkmikku otsis.

      Hall oli Pengarrocki kese, kõik muu hargnes siit. Peale trepi ja käigu, mis viis kööki, oli halli teises servas näha veel kolm ust ja koridor, mille teine ots kadus silmist. Üks uks oli lahti, nii et ma otsustasin Petroci otsimist alustada sealt. Kabinetis olevad maksmata arved ei andnud mulle rahu. Kui ta ei saanud arveid maksta, kuidas ta sai siis endale lubada minu palkamist? Minu töö polnud mõisale eluliselt oluline nagu Heleni või Thomase oma.

      Koputasin uksepiidale.

      „Sisse.” Petroc tõstis pilgu kaardilt, mida ta käes hoidis. Paberid ja fotod katsid üleni midagi, mis minu meelest võis olla piljardilaud. Õigupoolest olid kaetud kõik pinnad. Näis, nagu oleks nakkus kabinetist siia levinud.

      „Kas see kõik ongi raamatu materjal?”

      „Osa sellest.”

      „Ja ülejäänu?” Kiire pilk põrandale ei andnud mulle mingit vihjet.

      „Uurimused aarde kohta.”

      Kibrutasin kulmu. „Kas te räägite oma raamatus sellestki?”

      Petroc tõstis pea ja suunas pilgu lakke. „Pole kindel. Miks te küsite?”

      „Noh, teil on raamatu kirjutamine pooleli, aga näib, et te kulutate väga palju aega ja energiat sellele kadunud varandusele.”

      „Ma leidsin selle info alles raamatu kirjutamise ajal ja mõni asi tundub olevat pakilisem.”

      Hingasin sügavalt sisse. „Pakilisem? Kas varanduse leidmine või tähtaeg?”

      Petroc naeris. „Tähtaeg on juba möödas.”

      Ma ei teadnud, mida öelda. „Hea küll, ma ei küsi rohkem, aga mul on tõesti tarvis teada, mida te tahate, et ma teeksin.”

      „Organiseerige mind.” Ta vaatas uuesti kaarti.

      „Teil on tarvis plaani ja mina pean teadma, mida te dokumentidega teha kavatsete.”

      „Mida te sobivaks peate.” Petroc ei tõstnud pilku.

      „Sellest ei tule midagi välja.” Ohkasin. Tema on suurepärane teadlane ja mina pean talle ütlema, mida teha? See oleks vale. „Kui ma teie paberid läbi vaatan, siis ma pean teadma, kas te hakkate neid pidevalt kasutama või tuleb need tallele panna ja nii edasi.”

      „Kataloogige tähestiku järjekorras.” Petroc uuris keskendunult oma käes olevat kaarti ja mul oli tunne, et mind on minema saadetud.

      „Hästi, aga kuhu ma panen need dokumendid, mis saavad kataloogitud?”

      „Oh, teil on õigus. Ma tegelen sellega.” Ta naeratas ja jätkas siis paberile märkmete tegemist.

      „Tänan.” Mind saadeti ära ja, heitnud veel ühe pilgu üle toa, lahkusin ma sealt ning läksin ärritunult tagasi kabinetti.

      Mu põlvekõõlused valutasid jalutuskäigust randa, mille ma eile pärast tööd ette võtsin. Tee tagasi maja juurde tõusis järsult ja ma olin vormist väljas. Lihased kaeblesid nüüd iga liigutuse peale. Oleksin pidanud neid venitama. Iga sammuga trepist alla mõtlesin, СКАЧАТЬ