Cornwalli armulugu. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Liz Fenwick

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ toodi suur laevatäis lõuna diksooniat ja Trevillionid näppasid natuke ka endale.”

      „Näppasid?” Kergitasin kulmu.

      „No ei näpanud, omandasid. Nii Victoria kui ka Edwardi ajal võistlesid aedade omanikud mõlemal pool jõge metsikult omavahel.”

      „Taimeküttide kuldne aeg.”

      „Oli küll.” Petroc hakkas jälle edasi liikuma. „Suurem osa aiast, mida te praegu näete, on pärit sellest ajast.”

      „Te ütlete, et suurem osa.”

      „Jah. Keskaegsest aiast pole eriti midagi alles.”

      „Keskaegsest? Ma armastan seda ajajärku.” Olin teinud oma diplomitöö sel teemal. Siis ma Petroci kirjutised avastasingi. Kuidas ta sai selle kõrvale jätta? Aga võib-olla just see oli äratanud temas huvi uue ajajärgu vastu.

      „Jah, aga ärge liiga palju lootke. Mul pole kunagi olnud nii palju raha, et seda taastada. Alles pole muud kui mõni lohk maapinnas ja paar viljapuud hilisemast perioodist.”

      „Kas te pole mõelnud avada aeda külastajatele?”

      „Olen küll, aga esialgse paigutuse taastamine nõuab, et ma midagi maha müüksin, ja ma pole kindel, et meil siin kauges maanurgas,” Petroc vaikis korraks ja kummardus, et lembeliilialt tigu ära noppida, „hakkab käima nii palju külastajaid, et kulud tasa saada, rääkimata siis veel kasumist.”

      „Aga teisel pool jõge asuvad aiad näivad toime tulevat.”

      Petroc naeris. „Te olete mu märkmeid lugenud.”

      „Vahele jäin.” Märkasin veel üht tigu ja võtsin selle ära.

      „Nad on olnud edukad, aga nad tegid oma aedadesse labürindid ja seiklusalad. Võib-olla pole mul piisavalt kujutlusvõimet või pigem energiat, aga ma ei näe mingit võimalust, kuidas teha siinne aed ligitõmbavaks, muutmata põhjalikult selle olemust.” Petroc avas värava, mis viis muruväljakutele, ja jäi ootama, et ma siseneksin esimesena. Hakkasin minema mööda aiamüüri ääres oleva pika lillepeenra kõrval kulgevat rada ega suundunud otse maja poole. Pooleldi puhkenud lavendliõied kihasid hilispärastlõunases päikesepaistes mesilastest, õhk oli täis rooside lõhna. Aed oli imeline. Lembeliilia tihedalt nuppus pungad tõotasid hilissuviseid värve. Kas Pengarrock vajas muutust? Kas traditsioonilise aia ilust siis ei piisanud? Mul polnud siinsest turismist piisavalt teadmisi, et faktide põhjal otsustada, aga Petroc oli ilmselt seda mõtet kaalunud.

      Petroc oli öelnud, et tal pole energiat. Ta näis tugev, ei hakanud rannalt tagasi üles tulles hingeldamagi – erinevalt minust, kuigi olin temast kolmkümmend aastat noorem.

      „Kui kalliskivid üles leian, on mul nii raha kui ka tõmbenumber olemas.” Petroc hõõrus nimmekohta.

      Tõstsin pilgu taimedelt. „Te ei arva ometi tõsiselt, et need veel olemas on?”

      „On teada, et viimati kuulusid need leedi Clarissa Trevillionile, kes kadus 1846. aastal.” Petroc peatus, et umbrohtu välja kitkuda.

      „Kadus?”

      „Jah, ma ei leia mingeid andmeid tema asukoha ega surma kohta, aga on selge, et kalliskivid läksid kaduma samal ajal kui temagi.” Petroc vangutas pead. „Spekuleeriti, et ta võis olla Columbia-nimelisel jahil, mis läks kõigi pardal olnutega põhja, kui oli jooksnud Augusti karile.”

      „See mõistatus.” Püüdsin jõele vaadata, aga sellest aiaosast polnud jõge näha. „Minu meelest on see poolik.”

      „Olen nõus.”

      „Aga kas te siis ei raiska selle peale lihtsalt aega?”

      „Selles võib teil õigus olla.” Petroc ohkas. „Ma olen ikkagi veendunud, et kalliskivid on alles, aga isegi kui ma need praegu üles leiaksin, oleks Pengarrocki päästmiseks liiga hilja. See on omadega läbi. Umbes nii nagu mina.” Ta hakkas naerma.

      „Rumalus.” Vaatasin maja poole, ja kuigi ma nägin, et katust oli vaja siit ja sealt parandada, oli maja ise tugev. Pengarrock oli siin seisnud juba sadu aastaid ja pidi edasi seisma. Petroc oli kõigest kuuskümmend. Ma ei saanud aru, millest ta rääkis.

      „Ma kardan, et ei ole. Asjad peavad muutuma. Ei saa nii edasi minna nagu minevikus, isegi aed ei saa.”

      „Te võite kasutust kohandada. Nii võib see edasi kesta.”

      „Tõsi, aga Pengarrock võitleb ellujäämise eest. Aed on praegu ainult minu lõbu. See on nagu dinosaurus, viimane omasuguste hulgast ja valmis välja surema nagu minagi. Ma olen viimane Trevillion, kes on nõus end sellele pühendama. On aeg, et ma sellest lahti laseksin.”

      Kõik minus karjus: ei! Vaatasin Pengarrockit – see oli arhitektuuristiilide segapuder ja ma olin selle veidrusest vaimustatud. „Aga te armastate seda ju väga. Ma ei usu teid.”

      „Armastan, aga ma hakkan jõudma otsusele, et parem on minevikul minna lasta. Katse kinni hoida pole parim viis kasutada aega, mis mulle on jäänud.”

      Panin prillid ette, et uurida sõrmkübarjat peekerlille, mulle meeldis väga roosa õhetus valgetel kellukakujulistel õitel. Ma ei teadnud, mida Petrocile öelda, ja minu meelest ta tegelikult ei oodanudki minult vastust.

      „Pean sagedamini välja tulema ja Fergusele abiks olema. Ta on suurepärane, aga siin on liiga palju tööd ühele mehele, kellel on ainult harva mõni kohalik poiss abiks.”

      Noogutasin ja mõtlesin isale. Oli suvi, ma töötasin suvel alati temaga koos aias. Miks ma emast ja isast midagi kuulnud polnud? Ma teadsin, et nad on pahased, aga mingi sõnum oleks ikka ära kulunud.

*

      Seisin kabineti ukseavas, kaks kruusi teed käes. Petroc oli kõigest mõne minuti eest siin olnud. Peatrepist tuli alla Helen. „Kas ma saan aidata?”

      „Jah, kas te Petrocit olete näinud?”

      „Ta on kabelis.”

      „Kabelis?” Kuidas kabel mul kahe silma vahele oli jäänud? Olin siin olnud juba peaaegu nädal aega.

      „Kabelis jah. Kas te pole märganud, et peauksest paremal pool olevas tiivas on täiesti teistsugused aknad?” Helen naeratas.

      Noogutasin.

      „Kas ma näitan teile?”

      „Palun.” Läksin Heleni kannul mööda võõrastetoa ja piljarditoa uksest ning veel ühest toast, mille olemasolust mul aimugi polnud, enne kui jõudsime koridori lõppu. Helen lõi meie ees oleva ukse lahti ja astus kõrvale. „Hiljem näeme.”

      Astusin sisse ja peatusin, et imetleda äärmiselt kauni kabeli lihtsat ilu. Väikeste ruutudega akendest paistis igasuguste nurkade all sisse ere päikesevalgus. Kirikupinke polnud, altari ette oli paigutatud põlvituspink.

      „Jäite sõnatuks?” Petroc seisis altarivõre juures. „Ma arvasingi, et see võib teile meeldida.”

      „Võib mulle meeldida! Muidugi meeldib.” Naeratasin laialt. Ma ei osanud seletada, miks kodukabelid mulle alati hästi mõjusid. Nad jutustasid inimestest, kes olid elanud reaalses maailmas, ja tunnistasid silmale nähtamatut. Ulatasin Petrocile tema tee. „Te tahtsite minuga tööst rääkida СКАЧАТЬ