Cornwalli armulugu. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Liz Fenwick

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ John jäi minu ette seisma. Nägin tema pilgus lootust.

      „Ma ei ole Londonis.”

      „Jude, ma olen püüdnud neil mõnel viimasel päeval, mil me oleksime pidanud ööd ja päevad läbi muudkui armatsema, hoopis sind vihkama hakata.”

      Võpatasin.

      „See juba peaaegu õnnestuski.” John võttis mu lõua sõrmede vahele ja sundis mind endale otsa vaatama. „Aga häda on selles, et ma armastan sind ikka veel. Ma olen sind aastaid armastanud ja mul kulus sajandeid, et sind veenda, et sina armastad mind ka.”

      „Jäta.” Hammustasin keelde. „Ma ei mõtle seda nii. Ma…”

      „Need kaks aastat sinuga olid täpselt sellised, nagu olin alati soovinud. Sa oled ainuke, kes mu naljadest aru saab.” John naeris kibedalt ja lasi mu lõua lahti. „Sina ja su paganama raamatud lõid mu elu särama.” Tema hääles kõlas tohutu igatsus.

      „Unusta mind ära.” Surusin talle kätte kinnikleebitud ümbriku, milles oli kihlasõrmus. Mismoodi ta sai nii tunda pärast seda, kuidas mina olin käitunud?

      „Ma ei saa ja ma ei taha ka.” John krimpsutas ümbrikku vastu võttes nägu. Mu sõrmed liikusid, tahtsin pühkida kortsud tema näolt, kuid hoidsin käed vastu külgi. John ei saanud aru ja ma polnud kindel, kas ma isegi saan. Kui oleksin teda puudutanud, oleks see asja meile mõlemale ainult raskemaks teinud. John sirutas käe minu poole.

      Taganesin. „Ei, ära tee seda veel keerulisemaks.”

      „Jude, see on nii ebaõiglane.”

      „On küll. Olen olnud siin kõigi vastu ebaõiglane, aga sinu vastu kõige rohkem.” Võitlesin pisaratega. „Unusta mind. Mine ja leia endale naine, keda sa väärt oled.” Keerasin ümber, jooksin rannalt minema ja jätsin ta sinna üksinda seisma.

      Kolm

       Oxford

      Elutoa seinu ääristavatelt raamaturiiulitelt tõusid lendu tolmukübemed. Need helendasid pärastlõunases päikeses otsekui haldjad. Haldjad? Lapsepõlvefantaasiad. Need olid ammu läinud.

      Kõhklesin enne välja minekut ja lasin pilgul üle raamatupealkirjade libiseda. Tagasi Oxfordis olemine tõi kaasa palju mälestusi. Head mälestused võivad anda ka vähem meeldivatele võimaluse pinnale kerkida. Mitte midagi polnud enam endine, minu ristiema loomulikult välja arvatud.

      Nägu jubeda päikesekübara varjus, pikutas Barbara lamamistoolil keset midagi, mis tahtis olla muru. Võsastunud aed oli sellest ajast saadik, kui ma siin aastaid tagasi tudeng olin, veel hullemaks muutunud. Olin üllatunud, et minu eesuksevõti sobis ikka veel, aga siin näisidki asjad mitte muutuvat. Üliõpilased tulid ja läksid, kirjutati uusi raamatuid, aga Barbara jäi mingil moel ikka endiseks.

      Ajasin selja sirgu ja astusin üle läve. Barbara sirutas käe enda kõrval seisva kannu poole ja kallas endale juurde seda, mis minu arvamuse kohaselt oli üsna suur annus džinni toonikuga. „Kas see oled sina, Jude?” Barbara vaatas oma lotendava kübaraserva alt minu poole. „Issand, paistab, et sulle on seda rohkem tarvis kui mulle. Kas valan sulle?”

      Ta viipas enda kõrval oleva istme poole ja tormas teist klaasi tooma. Vajusin lamamistoolile ja jäin vahtima kuslapuud, mis oli vallutanud terve aiamüüri. Kui ma siin elasin, kulutasin suurema osa vabast ajast, püüdes seda metsikut aeda taltsutada, aga minu raskest tööst polnud enam jälgegi järel.

      „Ma mõtlesingi, millal sa välja ilmud.” Barbara tuli klaasiga tagasi ja valas selle täis.

      Nuusutasin jooki, mille ta mulle ulatas, ja nautisin kadakalõhna.

      „Su ajastus on laitmatu. Täispunktid maksimaalse efekti eest.”

      „See polnud nii.”

      Barbara kergitas kulmu. „Paar kuud või isegi paar päeva varem oleks sobivam olnud. No igatahes hea seegi, et sa altari ette välja ei läinud. Kui oled joogi nuusutamise lõpetanud ja natuke alla neelanud, siis ehk räägiksid mulle, mis selle kõigile meeltmööda oleva Judithiga juhtus? Miks selline viimase minuti mäss?”

      Alkohol ründas kurku ja pani köhima. Mäss? Seda oli Sophie ka öelnud. „Kust ma alustan?”

      „Kas sa armastad teda? Kas sa armastasid teda? Ta oli ju lausa staar.”

      Võpatasin. Isegi Barbara kerge toon ei varjanud etteheidet. Barbara ei vältinud kunagi probleeme ja tüüris otse sinna, kuhu vähesed minna söandasid. Mulle oli täiesti arusaamatu, kuidas ema temaga aastate jooksul ikka sõbraks jäi. Võib-olla olid ühised kooliaastad loonud sideme, mida polnud võimalik purustada. Mina sellest aru ei saanud. Ema elu oli pidev näitemäng, Barbara põlgas vaikselt ühiskonda ja selle ilminguid.

      „Kas ta oli staar?” Ma ei tahtnud rääkida Johnist ja sellest, kuidas ma talle haiget tegin. Aga teadsin ka, et Brabarat mul sellest teemast kõrvale kallutada ei õnnestu.

      „No oli ikka küll. Su ema pistis karjuma ja siis minestas. Johni ema läks üleni valgeks. Kas keegi rääkis sulle seda?”

      Puhastasin prille. „Ei.”

      „Kui aus olla, siis oli see päris lõbus, aga su ema ei pruugi sellest kunagi üle saada. Mis tema emasse puutub, siis…” Barbara hääl vaibus.

      „Ei, sul on õigus.”

      „Noh, kas hakkame otsast peale?”

      Linnud siristasid pärastlõunases kuumuses ja Barbara ootas minult vastust.

      „Jah.” Andsin alla, teades, et ega ta ei jäta, enne kui on saanud öelda, mis tal öelda on.

      „Miks sa nõustusid temaga abielluma? Kas sa armastad teda?” Barbara vaatas mulle üksisilmi otsa.

      „Ma… Noh, ma arvan, et armastan. Ma olen teda terve igaviku tundnud. Ta on tore ja nägus.”

      „See ei ole vastus minu küsimustele.”

      „Ei ole?” Hammustasin huulde. „Ta on minu sõber. Ma armastan teda. Olen alati armastanud. Temaga on turvaline ja ma…” Vaikisin korraks ja jätkasin siis kiiruga. „Kõik eeldasid, et me abiellume, ja tundus, et see on õige asi.”

      „Tõesti? Ja kuidas see toimima oleks pidanud? Abielluda sellepärast, et seda sinust oodatakse?” Barbara pani klaasi kolksuga käest.

      „Ma ei mõelnud sellest niimoodi.”

      Ta sirutas ennast lamamistoolis välja. „Pole ime, et sa jalga lasid. Kui sa lähed altari ette, siis pead seda tegema ainult armastuse, mitte mugavuse pärast. Olgu nüüd või ükskõik millal.” Barbara kohendas kübarat. „Noh, mu tüdruk, sa tegid õigesti, kui päästsid enda ja Johni mõne aasta pärast ees oodanud lahutusest.”

      „Jah, ma tean.” Jõin oma klaasi tühjaks. „Aga paganama kindlasti ei tee see mu elu lihtsamaks.”

      Barbara mühatas. „Kes ütleb, et elu on lihtne? Elu pole kunagi lihtne, aga sina teed muidugi kõik, mis võimalik, et muuta see veel keerulisemaks.”

      „Tõsi.” Aga just siis, kui ma vajasin tuge, oli mu ainus lootus esimese lennukiga tagasi Inglismaale läinud. „Miks sa nii kiiresti СКАЧАТЬ