Kes teisele hauda kaevab. Yrsa Sigurðardóttir
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Kes teisele hauda kaevab - Yrsa Sigurðardóttir страница 9
Название: Kes teisele hauda kaevab
Автор: Yrsa Sigurðardóttir
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Современные детективы
isbn: 9789985330968
isbn:
„Kus sa oled?” küsis Matthew.
„Mina?” küsis Thóra totakalt. „Ma olen maal.”
„Ära kuskile mine. Ma jõuan homme õhtuks kohale.” Matthew’ hääl reetis, et ta mõtles seda tõsiselt.
„Oota ometi, kõik on korras. Ära tule siia,” vadistas Thóra „See ei ole mõrv … lihtsalt surnukeha.” Ta kahtles hetkeks. „Vähemalt praeguste andmete järgi.”
„Meil tuleb homme õhtul tore jällenägemine,” kuuldus liini teisest otsast.
„Aga sa ei teagi ju, kus ma olen, ja ma ei ütle sulle seda ka. Oota paar päeva, ma leian parema aja. Ma luban, et teen seda. Ma tahan sind näha. Ainult mitte praegu.”
„Sa ei peagi mulle ütlema, kus sa oled. Ma leian su üles. Nägemiseni.”
Thóra ei jõudnud enda kaitseks enam midagi kosta – Matthew oli kõne lõpetanud.
4. peatükk
Riided selga tõmmanud, otsustas Thóra minna otseteed hotelli vastuvõttu, lootes leitud surnukeha kohta rohkem teada saada. Teele asudes märkas ta võtmekimpu, mille massöör oli ülepeakaela minema tormates maha unustanud. Ta otsustas selle kaasa võtta, et jätta mulje, nagu tal oleks vastuvõttu asja. Thóra astus kiirel sammul mööda koridori edasi, endaga rahul.
Fuajeesse jõudes ei silmanud ta massööri kuskil. Vastuvõtulaua kohale nõjatus noor naine, süvenenud vaiksesse vestlusesse sõbrannaga teispool lauda. Naine oli kõhedusttekitavalt kõhn. Säravvalge lühike kittel, mida ta sama värvi pükste peal kandis, ei suutnud tema figuuri varjata. Thóra sättis end naise kõrvale seisma ja naeratas, lootes, et võib vestlusega liituda. Ta ei saanud just sooja vastuvõtu osaliseks: mõlema naise näod väljendasid hetkeks pahameelt, kuid nad suutsid selle niisama kiiresti alla suruda ja talle vastu naeratada. Silmapilgu teeskles Thóra, et vaatab plakatit, mis rippus vastuvõtulaua juures ning reklaamis seanssi, mis oli toimunud eelmisel õhtul ühe tuntud Reykjavíki sensitiiviga. Siis pöördus ta naiste poole ja naeratas.
„Tere,” ütles Thóra suusoojaks. Uudishimu summutas kõik muud mõtted, nii et ettekäändeks olnud võtmekimp ununes Thóral hoopiski. „Ma kuulsin, et rannalt on leitud laip.”
Naised vaatasid üksteisele otsa ja vahetasid pilgu, mis kinnitas, et nad võtavad Thóra mängu. Kõhnem naine pöördus tema poole. „Kohutav,” ütles ta rõhutatult ja ajas silmad pärani. „Teadsid sa, et politsei on kohal?” Ta võttis küünarnukid laualt ja sirutas Thórale käe. „Mu nimi on Kata ja ma olen siin kosmetoloog.” Valged hambad särasid.
Thóra tervitas ja pani imeks kõhna naise tugevat käepigistust. „Mina olen Thóra ja ma olen siin, et Jónast ühe asjaga aidata. Ma ei ole hotelli klient.”
Administraator noogutas. „Õigus jah, ta rääkis mulle sellest. Minu nimi on Vigdís, ma olen administraator. Sa oled nagu midagi advokaadi moodi või?”
Ilma et oleks aru saanud, mida „advokaadi moodi” selles kontekstis võiks tähendada, noogutas Thóra pead. „Olen küll jah.” Ta vaatas fuajees ringi ja nägi läbi suurte klaasist välisuste, et politseiauto seisis ikka veel väljas. „Kuhu politseinikud läksid?”
Vigdís osutas paremale ja sosistas talle vandeseltslaslikult, kuigi läheduses polnud kedagi: „Nad tahtsid Jónasega rääkida.” Siis nõjatus ta tooli seljatoele ja kergitas tähendusrikkalt kulmu. „Jónas ei olnud üllatunud, kui ma talle seda ütlesin.”
„Mida politseinikud õieti ütlesid?” küsis Thóra. „Võib-olla ei saanud ta täpselt aru, milles asi on.”
Vigdís punastas kergelt. „Jah, ega vist,” tunnistas ta vastumeelselt. „Nad ei ütelnud mulle mitte midagi, lihtsalt küsisid Jónase järele.”
„Kust sa siis tead, et jutt on mingist laibast?” küsis kosmetoloog Kata, kes polnudki päris pea peale kukkunud.
Punetus Vigdíse põskedel muutus märgatavamaks. „Ma kuulsin neid seda ütlemas. Mul tuli nendega Jónase kontorisse kaasa minna, ja kui nad end talle esitlesid, ütlesid nad, mis neil tema juurde asja on.”
Thóra nägi vaimusilmas, kuidas naine oli surunud kõrva tihedalt vastu ust. „Kas nad ütlesid midagi selle kohta, kuidas see inimene suri?” küsis ta. „Kas meri uhtus surnukeha kaldale, või mis?”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.