Kes teisele hauda kaevab. Yrsa Sigurðardóttir

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ilmaasjata ring, sest ta tahtis näha, kuidas merelindude pesad külmadele vastu olid pidanud. Ta kiirendas sammu ja kõndis mõtlikult edasi. Selle emotsionaalse kriisi, mis teda nüüd valdas, oli põhjustanud hotell. Kui poleks ehitatud hotelli, oleks tema võinud oma elu rahus edasi elada, ei rõõmsalt ega kurvalt. Seepärast ei suutnud ta kuidagi lõplikku seisukohta võtta; hotell oli omal moel toonud talle liiga palju rõõmu ja ühtlasi liiga palju ahastust, et ta oleks suutnud loogiliselt mõtelda. Ta silmas linnupesa ja astus rahulikult selle juurde. Pesa keskel lebas kaks pisitillukest surnud linnupoega. Hahka ei olnud kuskil näha, võib-olla oli külm ka temaga oma töö teinud.

      Abaja ääres näis valitsevat sama seis. Ta nägi vaid üksikuid linnupoegi pesades, mida oli igas kaljupraos. Selles oli teatavat lohutust. Võis oodata, et sügise poole tekib röövlindude ja saagi vahel uus tasakaal. Ta pööras kaljude juurest eemale ja astus kodu poole. Sammud olid rasked, sest ta ei tahtnud sinna minna. Isegi vaalakorjuse hais ei häirinud teda, pigem sobis see tema hetkemeeleoluga. Võib-olla peaks ta minema koju ja ütlema Rósale, et on leidnud teise naise. Toredama, targema, ilusama ja kõigele lisaks noorema naise. Igas suhtes Rósast etema. Hetkeks tundus see talle mõistliku lahendusena. Ta jätaks kõik Rósale: talu, lambad, hobused, hahakoloonia. Nii või teisiti ei tahtnud ta sellest kõigest oma uues õnnemaailmas enam midagi teada. Aga siis tema uneluspilt lagunes. Rósa ei suudaks mitte kunagi üksipäini talu pidada ja vaevalt ta taolise uudise üle rõõmu tunneks. Lõppude lõpuks ei läinud ju maaelu ega loodus naisele kõige vähematki korda. Ta reageeris kõigele, mis silme ette sattus, ühesuguse tuima, peaaegu et ükskõikse pilguga. Kass oli ehk ainus, kes temas mingeidki emotsioone äratas. Sama kehtis nende kooselu kohta: naine ei saanud kunagi ei tulivihaseks ega ülevoolavalt rõõmsaks. Imelik oli see, et Bergur oli olnud täpselt samasugune. Aga nüüd oli temast saanud täiesti uus inimene.

      Rannaäärel komistas ta millelegi ja vaatas üllatunult jalge ette. Tavaliselt oli ta samm kindel ja sisseharjunud ning ta teadis täpselt, kuhu ümarate kivide ja libeda mererohu vahel jalga asetada. Nüüd vaatas ta maha ja nägi midagi sellist, mida ta polnud rannal kunagi varem näinud, kuigi meri oli aastate jooksul kõiksuguseid veidraid asju randa uhtunud. Esiteks oli tegemist suurima mererohuhunnikuga, mida ta abaja ääres kunagi oli näinud. Teiseks – mis olulisem – nägi ta mererohu alt paistmas inimese käsivart. Selles polnud mingit kahtlust. Sõrmed olid konksus viisil, mis ühelegi nuku- ega mannekeenimeistrile poleks pähegi tulnud. Bergur kummardus maha ja tundis vere imalat lõhna ninna tungimas. Ta tõmbus eemale. Ebameeldiv hais oli välja pääsenud tõenäoliselt siis, kui Bergur pehmet mererohutekki jalaga eemale lükkas. Rauamaiguline verelõhn oli nii vänge, et summutas täiesti vaalakorjuse haisu. Bergur asetas käevarre nina ette, et ei peaks halba õhku omale sisse hingama. Ta ajas end uuesti sirgu, sest paraku polnud just palju, mida ta mererohu all lebava inimese heaks oleks saanud teha. Ta nägi mererohu alt välja joonistumas keha piirjooni ning vilksatamas valget nahka. Mees imestas, et polnud surnukeha kohe märganud: nüüd, kui ta selle avastanud oli, näis kuju nii silmatorkav. Tal polnud kunagi mobiiltelefoni kaasas ja nüüd ei jäänudki tal muud üle kui koju rutata ja politseisse helistada. Võib-olla oleks õige ka päästeamet kohale kutsuda. Neid ei tohiks mängust välja jätta. Ta hingas läbi jakikäise, et verelõhna vältida, kuid tardus ühtäkki. Ta vahtis üksisilmi väljaulatuvat kätt. Ülespaistetanud sõrmes tundis ta ära sõrmuse. Bergur langes käe kõrvale põlvili. Hais ei seganud teda enam ning ta haaras jääkülmast käest, et olla kindel. Jah, see oli sama sõrmus. Mees hingas sügavalt sisse. Ta hakkas palavikuliselt eemale kiskuma mererohtu kohast, kus ta arvas olevat surnukeha pea, kuid peatus sama äkki. Nägu ei olnud. Aga ta nägi piisavalt palju juukseid, et mõista, et unistus uuest, põnevast ja õnnelikust elust on haihtunud.

      Thóra teeskles, nagu oleks kõik kõige paremas korras. Ta lamas kõhuli ja püüdis lõdvestuda, või õigemini keskendus sellele, et näha lõdvestunud välja, sest ta ei tahtnud, et massöör midagi muud arvaks. See oli treenitud kõõluselise kehaga naine, Thórast veidi noorem. Ta kandis valgeid linaseid pükse ja helerohelist lühikeste varrukatega särki, paljaste jalgade otsas olid liibuvad sandaalid. Varbaküüned olid lakitud helesiniseks. Üldiselt polnud tegemist kehaosaga, mida Thóral olnuks kombeks teiste inimeste juures silmitseda, aga varbad ilmusid pidevalt tema vaatevälja, kui ta kõhuli massaažilaual lebas, nägu laua sees olevas augus.

      Kõige hullem oli möödas, naine oli massaaži lõpetanud ja hakanud asetama kuumi kive piki Thóra selgroogu. „Nüüd sa tunned, kuidas kivide energia tungib su selga mööda laiali. See levib mööda närvikiude kõikidesse su ihuliikmetesse ja keha soppidesse.” Massööri kõne ajal kostis sugestiivset muusikat CD-plaadilt, mida tema sõnul sai hotelli vastuvõtust osta. Thóra otsustas ilmtingimata sealt läbi astuda ja muusika esitaja nime välja selgitada, et ta kunagi kogemata kombel omale seda plaati ei soetaks.

      „Kas on veel palju jäänud?” küsis Thóra, lootuses, et piinad on varsti lõppemas. „Ma arvan, et energia ongi juba jõudnud iga viimse kui rakuni. Ma tunnen end nüüd suurepäraselt.”

      „Mida?” Massööril oli teda raske uskuda. „Oled sa kindel? See võtab ikka rohkem aega.”

      Thóra püüdis oiet alla suruda. „Täiesti kindel. Kõik on suurepärane. Ma tunnen selgesti, et mulle aitab.”

      Massöör tahtis vastu vaielda, aga ei jõudnud, sest kuskil toas helises telefon. „Oota natuke,” ütles ta Thórale ja varbad kadusid vaateväljast.

      „Halloo,” kuulis Thóra teda telefonile vastamas. „Ma olen kliendiga.” Järgnes pikk vaikus ja siis kuulis ta naist juba hoopis ärevamas toonis ütlemas: „Mis sa räägid?! Nalja teed või? Jumal hoidku … Ma tulen.”

      Naine kukkus Thóra selja pealt kivisid kokku korjama ning Thóra püüdis telefonikõne vastu huvi väljendades oma heameelt varjata. „Kas midagi on juhtunud? Mul pole selle vastu midagi, kui sa ära lähed. Nagu ma ütlesin, siis mina olen valmis.”

      Naine lasi kätel kiiresti käia. „On jah midagi juhtunud. Tegelikult päris kohutavat kohe. Päris kohutavat.”

      Thóra ajas end küünarnukkidele. „Mis siis juhtus?” küsis Thóra ega pidanud seekord enam uudishimu teesklema. „Kas see on miskit moodi seotud nende kummituselugudega?”

      Naise näole ilmus hirm ja ta pani käe suu ette. „Oi, nii kaugele ma pole veel mõtelnud. Siit rannalt leiti laip. Vigdís vastuvõtust arvab, et see on keegi siinsetest, sest politsei on kohal ja vestleb Jónasega.”

      Thóra hüppas massaažilaualt püsti, alasti nagu ta oli, ning sirutas käe hommikumantli järele. Ta tõmbas selle kiiresti selga. Kuigi ta oma keha põrmugi ei häbenenud, ei tundnud ta end võõraste ees ihualasti olles kunagi eriti mugavalt. „Mine aga, küll ma siin ise hakkama saan.” Ta tõmbas froteevöö ümber ja sidus selle sõlme. „Kas see oli õnnetusjuhtum?”

      „Ma ei tea,” ütles massöör ja tammus kannatamatult jalalt jalale, kibeles ilmselt edasiste uudiste järele.

      „Küll ma oma asjad üles leian ja lähen,” ütles Thóra ja vehkis käega tõrjuvalt naise poole. „Ma luban, et ei varasta ühtegi kivi.”

      Naine ei lasknud seda endale kaks korda ütelda, pööras kannalt ringi ja kadus koridori. Thóra läks sirmi taha, kus ta oli ennist lahti riietunud ja hakkas omale hilpe uuesti ümber tõmbama. Korraga helises tema telefon ning ta õngitses selle käekotist välja. „Halloo,” ütles ta ja püüdis teise käega sokki jalga tõmmata. Levi oli kohutavalt vilets ning telefonis raksus ja ragises.

      „Tere, Thóra.” See oli Matthew. „Ma ootan ikka veel oma kirjale vastust.”

      „Ah jaa,” ütles ta ja jättis soki sikutamise katki. „Ma pidin sulle just vastama.”

      „Ütle lihtsalt aeg. Siis pääsed sellest,” СКАЧАТЬ