Kes teisele hauda kaevab. Yrsa Sigurðardóttir

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hästi ära kasutada: käia massaažis ja nautida Jónase tõotatud puhkust. Reisi peamine esmärk oli siiski veenda meest loobuma kahjutasunõudest kummituste pärast. Thóra tahtis vestluse niipea kui võimalik katkestada, et oma tuppa pääseda ja väike uinak teha. „Küll ta tagasi tuleb,” ütles Thóra. See oli võetud selgest õhust, sest tegelikult ei teadnud ta arhitektist midagi. Naine võis väga hästi olla parandamatu alkohoolik, oli ehk jälle tsüklisse sattunud ega anna end nüüd nädalate kaupa näole.

      Jónas mühatas põlglikult. „See ei ole tema moodi. Me pidime hommikul uue hoone kavandi esimesed mustandid üle vaatama.” Ta sobras laua peal mingites paberites ja oli arhitekti peale silmanähtavalt ärritunud.

      „Äkki sõitis korraks linna, oli midagi maha unustanud?” küsis Thóra ja lootis, et mees jätab arhitektist rääkimise järele. Väsimusvalu seljas hakkas levima õlgadesse.

      Jónas raputas pead. „Tema auto seisab siin väljas.” Ta põrutas mõlema peopesaga vastu lauaäärt. „Aga mis me sellest. Vähemalt sina oled kohal.” Ta naeratas Thórale. „Ma tegelikult lausa kibelen sulle neid kummituslugusid jutustama, aga las need ootavad sobivamat aega.” Ta vaatas käekella ja tõusis püsti. „Ma pean nüüd ringkäigule minema. Mul on kombeks töötajatega päeva lõpus natuke juttu ajada. Mul tekib majandamisest ja kogu olukorrast parem ettekujutus, kui probleemidest kohe alguses teada saan. Siis on lihtsam sekkuda.”

      Thóra tõusis püsti, vabanemise üle rõõmus. „Mine tingimata. Homme räägime. Ära minu pärast muretse. Mina jään siia kogu nädalavahetuseks ja meil on küllalt aega, et asjad üle vaadata.” Kui Thóra omale käekotti õlale riputas, tundis ta tugevat ebameeldivat lõhna ja krimpsutas nina. „Mis hais see selline on?” küsis ta Jónaselt. „Ma tundsin seda juba parkimisplatsil. Kas siin naabruses on mõni kalaõlivabrik?”

      Jónas ajas nina püsti ja hingas mõned korrad kiiresti sisse. Siis vaatas ta ilmetu pilguga Thóra poole. „Mina ei tunne midagi. Võib-olla olen ma selle neetud haisuga juba ära harjunud,” ütles ta. „Üks vaal jäi siin rannal mõne aja eest kuivale. Teatud tuulega ajab seda haisu siia.”

      „Noh?” ütles Thóra. „Ja kavatsedki ootama jääda, kuni raibe päris ära mädaneb?” Thóra tõmbas näo kirtsu, kui hais endast uuesti märku andis. Oleks see varjatud viga midagi sellist, siis võiks seda asja ajama hakata küll.

      „Sellega harjud ära,” ütles Jónas. Ta võttis telefoni ja valis numbri. „Tere. Ma saadan Thóra sinu juurde. Las keegi näitab talle toa kätte ja orgunni talle täna õhtuks massaažiaeg.” Ta jättis hüvasti ja lõpetas kõne. „Mine vastuvõttu; ma broneerisin sulle ühe parematest tubadest, vaade on suurepärane. Sa ei pea selles pettuma.”

      Noor tüdruk juhatas Thóra vastuvõtust toa juurde. Ta oli väike kõhn olend, kes ulatus Thórale vaevalt õlani. Naisele tundus vale, et tüdrukunääps tema kohvrit kandma peab, kuid ta protestid olid asjatud. Thóral oli hea meel, et kandam polnud eriti raske, kuigi ta oli nagu ikka liiga palju asju kaasa võtnud. Ta oli kindel, et reisil olles kehtivad teised reeglid kui igapäevaelus ning just siis on õige aeg selga panna riided, mida ta tavaliselt kapist väljagi ei võta. Ent asi lõppes alati sellega, et Thóra käis ringi samades harjumuspärastes hilpudes. Thóra järgnes tüdrukule läbi pika koridori, mis tänu valgusele, mis piki katust kulgevast aknast sisse voogas, näis laiemana, kui tegelikult oli. Õhtune päike paistis Thóra ees kõndiva tüdruku õhukestele heledatele juustele. „Kas siin on hea töötada?” küsis Thóra, et midagi ütelda.

      „Ei,” ütles tüdruk ilma tagasi vaatamata. „Ma otsin omale teist tööd. Aga pole midagi saanud.”

      „Ahah,” ütles Thóra. Ta polnud oodanud nii ausat vastust. „Kas su kolleegid on ebameeldivad?”

      Tüdruk heitis talle kiire pilgu, ilma et oleks sammu aeglustanud. „On ja ei ole ka. Enamikul pole viga. Aga mõned on väga ebameeldivad.” Tüdruk peatus, võttis taskust plastikust kaardi ja avas sellega ukse. „Mina ei ole võib-olla mingi ütleja, aga mind see jama, mida siin külalistele ette söödetakse, lihtsalt eriti ei huvita.”

      Hotelli huvides lootis Thóra, et tüdrukul pole külalistega palju kokkupuudet. Kehastunud müügiagendiks oli teda raske pidada. „Ja sellepärast tahad sa töölt ära minna?” küsis ta.

      „Ei. Mitte otseselt,” vastas tüdruk ja juhatas Thóra enda ees tuppa. „See on midagi muud. Ma ei oska seda isegi seletada. See on halb koht.”

      Thóra oli uksest sisse astunud, ega näinud seetõttu tüdruku nägu, kui ta seda ütles. Ta ei adunud, kas tüdruk mõtles seda tõsiselt, kuid hääl kõlas küll sedamoodi. Thóra vaatas ilusas toas ringi ja läks suure klaasseina juurde, mis oli vaatega merele. Väljaspool oli väike veranda. „Mis mõttes halb?” küsis ta ja pööras end tüdruku poole. Vaade kõneles kõigest muust: merepind sädeles lainesäbrus ja ranna üle lasus vaikne rahu.

      Tüdruk kehitas õlgu. „Lihtsalt halb. See on alati olnud halb koht. Kõik teavad seda.”

      Thóra kulmud kerkisid. „Kõik teavad seda? Kes kõik?” Kui kohal oli halb maine, millest müüjad olid teadlikud, kuid mida nad polnud maininud, võis asja algatamiseks olla juba nõrk alus.

      Tüdruk vaatas talle otsa nii, nagu see on omane üksnes šokeeritud teismelistele. „Noh, kõik. Kõik siin, igatahes.”

      Thóra naeratas omaette. Tal polnud aimugi, kui suur oli Lõuna-Snæfellsnesi elanike arv, aga sai sellegipoolest aru, et kõik ei võinud sellega küll päri olla. „Ja mis see on, mida kõik teavad?”

      Tüdruk nägi ühtäkki süüdlaslik välja. Ta pistis käed oma liiga suurte teksaste taskutesse ja suunas pilgu varvastele. „Ma pean minema. Ma ei tohiks sinuga tegelikult neist asjadest rääkida.” Ta pööras kannal ringi ja läks koridori poole. „Võib-olla hiljem.” Ukseavas peatus ta ja vaatas paluvalt Thórale otsa. „Palun ära Jónasele ütle, et ma sellest lobisesin. Ta ei taha, et ma külalistega liiga palju jutustaksin.” Ta mudis vasakut kätt pöidla ja nimetissõrme vahel. „Kui ma peaksin mõne uue töö leidma, on mul vaja soovituskirja. Ma tahaksin mõnes Reykjavíki hotellis töötada.”

      „Ära muretse. Ma ei ole tavaline külastaja. Ma ütlen Jónasele, et sa olid erakordselt abivalmis ja küsin temalt luba sinuga mõnes rahulikus kohas pikemalt rääkida. Jónas palus mul siia tulla, et mõningaid asju natuke uurida. Ma usun, et sa saaksid mind ja seeläbi ka teda aidata.” Thóra naeratas tüdrukule, kes kissitas kahtlevalt silmi. „Mis su nimi on?” küsis Thóra, et tüdrukut järgmisel päeval üles leida.

      „Sóldís,” ütles tüdruk. Ta seisis hetke ukseavas vaikselt paigal, nagu ei teaks, mida teha, kuid siis naeratas ta jahedalt, jättis hüvasti ja läks.

      Bergur Ketilsson astus mõõduka sammuga, ehkki teadis, et abikaasa ootab teda kodus õhtusele kohvile. Parema meelega oleks ta veetnud õhtu üksinda looduses kui kodus koos naisega rõhuvas vaikuses ja võltsis abieluõnnes. Ta ohkas selle mõtte juures. Nad olid olnud abielus oma kakskümmend aastat, elanud enam-vähem üksmeeles, kuid teab mis suurt kirge polnud nende vahel kunagi olnud, isegi mitte lühikesel kihlusajal. Kumbki neist ei olnud seda tüüpi, vähemalt mitte naine. Bergur ise oli alles üsna hiljuti mõistnud, et temas endas võis midagi sellist leiduda. Avastus, milleks neljakümneselt on natuke hilja. Elu oleks kindlasti läinud hoopis teisiti, kui ta oleks selle peale tulnud enne, kui end selle kalaverelise Rósaga sidus. Ta oleks ehk Reykjavíki õppimagi läinud. Noorena oli ta islandi keele vastu huvi tundnud, aga ta polnud sellest kellelegi iitsatanud. Sellistest teadmistest oli üksildaste talutööde juures vähe tolku. Ta lasi murelikult pilgul üle hahapesade libiseda. Hiljutised öökülmad olid linnupoegade seas suurt laastamistööd teinud. СКАЧАТЬ