Kes teisele hauda kaevab. Yrsa Sigurðardóttir

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ maasturini, uutest võlgadest rääkimata. Mõistagi oli ta teinud enam, kui meest lihtsalt kohanud – ta oli tundnud teda „lähedalt”, nagu Thóra vanaema oleks ütelnud – ja nüüd tahtis mees tulla külla, et nendevahelist „lähedast” läbikäimist taaselustada. Matthew tundis huvi, mis ajal Thórale sobiks, et mees Islandile väikest puhkust veetma tuleks. Thóra oleks mehe suurima hea meelega vastu võtnud, kuid teadis samas, et sobiv päev sellise külastuse jaoks saabuks alles 2020. aasta paiku, kui tema tütar saab kahekümneseks. Ta polnud sugugi kindel, et Matthew nii kaua oodata suudab. Seetõttu sulges ta meiliprogrammi ja otsustas vastamisega päeva viivitada.

      Ta tõusis, korrastas kirjutuslaua ja ohkas. Thóra juurdles hetke, kas ohe võis anda märku sügavast allasurutud igatsusest muretuma elu järele, ilma võlgade ja halvasti ajastatud lastelasteta, aga sai aru, et asi pole üldse nii keeruline. Ta ohkas lihtsalt seetõttu, et majast väljudes tuleb tal tahes-tahtmata Bellast mööd kõndida. Bellast, sellest põrgu sekretärist, kes oli talle ja Bragile üürilepinguga kaela määritud, kui nad büroo avasid. Thóra võttis südame rindu ja hakkas minema.

      „Nojah, ma siis lähen,” ütles Thóra valvelauast möödudes. Ta mõtles omaette, kas lauda poleks võimalik teha kõrgemaks, nii et ebameeldivat noort naist oleks võimalikult vähe näha, kuid häbenes oma mõtet sealsamas ning tema huultele ilmus võlts naeratus. „Homseni!”

      Bella kergitas laisalt kulmu ning saatis Thórale kõõrdpilgu. Ta vedas suunurgad allapoole, et rahulolematu näoilme oleks täiuslik. „Sina ka siin. Mhm.”

      „Mis mhm?” küsis Thóra üllatunult. „Kus ma siis veel olema peaksin? Sa nägid, kui ma pärast lõunat tagasi tulin, aga lahkumas sa mind näinud ei ole. Mul pole kombeks aknast välja hüpata.”

      „Ei, kahjuks mitte,” kuuldus Bella pomisevat, kuid Thóra polnud selles kindel. Siis lausus noor naine juba tunduvalt valjemini: „Sinu see eksmees helistas miskipärast, aga ma ütlesin, et sind ei ole siin. Ta ei tahtnud teadet jätta.”

      Selle viimase eest oli Thóra tänulik, kuna Hannese telefonikõned valmistasid talle harva rõõmu. Talle ei meeldinud mõte, et Bella saaks võimaluse end tema eraeluliste probleemidega lõbustada. Thóra otsustas asja sinnapaika jätta; ta oli juba ammu mõistnud, et selle nõiaellaga jagelemisest ei olnud vähimatki kasu. Seepärast ta lihtsalt naeratas Bellale veel kord ja võttis varnast mantli. Just siis, kui ta oli välja pääsemas, seisis juba koridori viiva ukse juures ning isegi parem käsi oli lingile asetatud, köhatas noor naine uuesti ja andis sellega märku, et midagi oli veel.

      „Ja siis helistati veel liisingust. Sa oled haagissuvilaga maksegraafikust maha jäänud.”

      Tagasi Thóra enam ei vaadanud. Ta astus rahulikult trepikotta ning sulges enda järel ukse. Sel hetkel oleks ta rõõmuga vastu võtnud Jónase pakutud massaaži, olgu see siis kividega või ilma.

      Birna vaatas ringi ja tõmbas sügavalt hinge. Ta pilk läbis õrna uduvinet, mis heljus mere kohal, ja ta jälgis kahte kajakat, kes sööstsid üksteise võidu alla merepinnale toidu järele. Kummalgi linnul polnud aga püügiõnne ning nad tõusid uuesti kõrgustesse, valjult kriisates ja tiibadega veheldes. Siis kadusid nad sealsamas mere kohal laiuvasse tihedasse udumassi, oli mõõn ning märg mererohust tekk oli laotunud üle kiviklibuse ranna. See oli ebatavaline rand, täiesti ilma liivata; täis ainult kõikvõimaliku kuju ja suurusega ümmargusi siledaid kive. Ka ranna ümbrus oli omapärane: see asus väikeses abajas, mida ümbritsesid kõrged basaltkaljud. Viimased nägid välja, otsekui oleksid need kõigevägevama enda poolt lindudele elupaigaks disainitud. Iga kaljupragu oli asustatud ning lindude kisa oli kõrvulukustav. Birna sammus väikese nurgataguse poole, kus kaljud moodustasid omakorda teise abaja suurema sees, mille kallast mööda ta kõndis. Lained lõid vastu rannaäärseid kive, mis ulatusid avamerre, ning väike laht oli täielikult kaljudest ümbritsetud. Näha võis seda vaid kõrgete kaljuseinte vahele piiludes, lindude kisa seal sees kaikus aga üle kogu ranna.

      Birna jäi peatuma. Udu oli ühtäkki tihenenud, nii et ta nägi endast vaid mõne meetri kaugusele. Ta hingas uuesti sügavalt sisse, seekord läbi nina, ning nautis ranna eripärast lõhna. Kõige parema meelega oleks ta ööbinud siinsamas lageda taeva all, udust ümbritsetuna. Hotelli järele ei igatsenud ta põrmugi. Aga nii ei peaks see ju olema. Hoone oli talle südamelähedane ning teda täitis lapselik uhkus iga kord, kui ta seda nägi. Isegi juba siis, kui maja alles ehitati ja see oli hakanud vaevalt kuju võtma. Talle oli meeldinud isegi süvend, mis kaevati vundamendi valamiseks. Piirkond, kuhu hotell pidi kerkima, oli mingil moel teda kõnetanud juba siis, kui ta tuli esimest korda oludega tutvuma. Krundilt avanes vaade avamerele Snæfellsnesi poolsaare lõunapoolses küljes ja see ei erinenud iseenesest teistest talukohtadest selles piirkonnas. Asus ehk pisut kõrvalisemas paigas ning majakoht ei ilmunud nähtavale enne, kui olid sellele üsna lähedale jõudnud. Maja oli ehitatud rohelisele maalapikesele, mis oli jämedakoelise, peaaegu alla mereni ulatuva laava vahel peidus. Suurejooneline ja metsik ümbrus inspireeris Birnat. Nagu ka vana maja. Tema ülesanne oli projekteerida ülemõõduline lisahoone, mis ei tohtinud aga vana maja varju jätta ega lämmatada. Ta oli sellega kõvasti vaeva näinud – tagasihoidlikkuse saavutamine oli sageli raske ülesanne. Suurejoonelisusega oli lihtsam. Piece of cake.

      Õhin, mille see töö oli temas äratanud, oli Birna jaoks midagi uut. Kuigi talle meeldis tema elukutse, polnud teised tema projekteeritud majad samu tundeid esile kutsunud. Tegelikult teadis ta karvapealt, millest see tuli. Hotell oli tema kõige paremini õnnestunud projekt. Juba alates sellest hetkest, kui ta oma Reykjavíki kontoris esimesi mustandeid joonistama hakkas, oli ta tundnud, et on õigel teel. Hoone oli lihtsalt niivõrd palju parem, kui need, mida ta oli varem projekteerinud. Ta andis omale aru, et nüüd lõpuks jõuab temagi pildile. Muutub tegijaks.

      Ta oli tihti omaette juurelnud, miks see projekt teda niivõrd kiiresti enda kütkesse oli haaranud ja lõpuks nii hästi õnnestunud. Iseenesest polnud ei maatüki ega vana maja juures midagi erilist, kuigi maja oli oma ehitusaja kohta ebaharilikult suur ja uhke. See oli ka uskumatult hästi säilinud, arvestades, et seal polnud keegi elanud juba viiskümmend aastat. Oli selge, et keegi oli maja eest kõigi nende aastate jooksul hoolt kandnud, kavatsenud seda ehk suvila või maakoduna kasutada, kuid mingil põhjusel polnud mõttest asja saanud. Maja sees ei leidunud ühtegi märki sellest, et tänapäev oleks seal minevikul sabast kinni saanud. Kõike oli katnud paks tolmukord. Siin-seal leiduvad hiirelõksud andsid küll tunnistust, et keegi oli püüdnud mööblit ja muud sisustust võimaluste piires kahjustuste eest kaitsta. Kui Birna majja esimest korda sisenes, oli tal olnud raske vaadata tillukesi luukeresid nii mõneski lõksus, aga muidu oli maja jätnud talle hea mulje, nii seest kui ka väljast.

      Birna vaatas kella. Kuhu see tüüp nüüd jäi? Kas see lollakas seanss oli üle aja läinud? Sõnum oli üheselt mõistetav. Ta võttis telefoni ja vaatas SMS-i. Jah, nii see oli. Kohtume kell üheksa koopa juures. Kuradima lollus. Enne kui ta telefoni taskusse tagasi torkas, tegi ta kindlaks, et abaja juures polnud levi. See oli ainus asi, mis selles kandis talle närvidele käis: sa ei teadnud kunagi, kas telefon töötab.

      Ta otsustas koopa juurde tagasi minna. Mees võis väga hästi juba kohal olla. Kuigi koobas asus ranna kõige kõrgemas kohas, oli nähtavus muutunud nii kehvaks, et ta võis seal ju seista ja oodata, ilma et Birna oleks seda märganud. Pealegi polnud linnukisa tõttu mitte midagi kuulda, nii et Birna polnud ehk tema tulekut kuulnudki. Ta hakkas minema ja vaatas hoolega enda jalge ette, kuna kivide peal oli kerge komistada. Kivid krigisesid tema raskuse all kokku hõõrdudes. Loodetavasti oli mees lõpuks oma arvamust muutnud ja Birna argumente uskuma jäänud. Naisel oli selle kõige peale juba niigi liialt palju auru kulunud. Mõnes mõttes siiski kahtlane, oli ju mees nii kompromissitult vastu olnud. Birna lootis kõigest hoolimata, et mees oli hakanud asjades orienteeruma, ja kui see oli tõsi, võis Birna selle meelemuutuse eest ainult iseennast tänada. Ta oli järele andnud ja mehega maganud. Hea, kui sellest mingitki kasu oli, naudingut polnud Birna sellest tundnud. Oli väga oluline, et tal oleks võistluse СКАЧАТЬ