Название: Kõige tumedam tund
Автор: Barbara Erskine
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Историческая литература
isbn: 9789985338070
isbn:
Eddie Marston oli pikka kasvu ja pisut kühmus, ta maneerides oli tunda pigem vanemat härrasmeest kui kahekümne kaheksa aastast noormeest. Tal olid sirged tumedad juuksed ja hallikasrohelised silmad, mida suurendasid metallraamidega prillid. Ta vanemad olid Lucaste naabrid: idas piirnes tema isa talu nende omaga. Siiani ei olnud Eddie näidanud mingit huvi talu vastu, eelistades jätta kogu majandamise oma kahe õe ja grupi maapiigade hooleks. Arstlikus komisjonis tegevvägedesse astumisel läks tal kehvasti viletsa nägemise tõttu, mis oli lapsepõlves põetud leetrite tagajärg. Ta kutsuti tööle sõja puhuks loodud informatsiooniministeeriumisse. Polnud saladus, et Eddiel oli nõrkus Evie vastu, kes oli temast peaaegu kümme aastat noorem. Tüdruku tunded tema vastu ei olnud nii selgepiirilised. Ta nautis mehe seltskonda ja oli meelitatud ta tähelepanust. Evie ei olnud veel kindel, kas ta tunneb noormehe vastu ka midagi sügavamat, aga flirtis ta temaga meeleldi.
Kui nad ootasid, et Rachel suppi serveeriks, laskis ta Evie kõrval köögis istudes pilgul laual ringi käia ning tuli siis välja üllatusega. „Sa tead ju, et võtsin mõned su visandid Chichesterisse kaasa, et näidata tollele sõbrale, kellest juttu oli?”
Evie vaatas kohe üles. Ta ei olnud tahtnud nendest loobuda, aga Eddie suutis ta ära veenda.
„Talle need meeldisid. Ta arvab, et on ka üks potentsiaalne ostja. Lasksin need raamida ja see läheks muidugi müügituludest maha.”
Evie isa vidutas kergelt silmi, uurides Eddiet üle laua. Naabri pojast on saanud sage külaline nende majas ja tema arvates kohtleb ta neid liiga suure familiaarsusega. „Mulle meenub, nagu oleks Evie öelnud, et ta veel mõtleb, kas ta tahab neid ära müüa. Mõned neist olid ju pärit ta kolledžikogust, kui ma õigesti mäletan.”
„Taat, ma oskan ise enda eest rääkida!” nähvas Evie tõredalt.
Eddie võttis taldrikult nende vahel tüki leiba ja noogutas ükskõikselt. „Aga pidage meeles, et kui te muudate oma arvamust müügi suhtes, oleks sellel halb maik juures. Selline sissejuhatus sinu karjääri praegusel etapil on kulla väärtusega. Tal on annet, sel sinu tütrel!” Eddie naeratas Dudley Lucasele. „Kui ta tahab kunstimaailmas kaugele jõuda – ta suudaks seda –, siis pole alustamiseks sugugi liiga vara.”
Rachel tõusis püsti, tõugates tooli ülearu jõuliselt kiviplaatidest põrandal. „Kindel, et ta tahab. Tal on küllalt auahnust, jah, seda meie Eviel on, aga Dudleyl on õigus. See peab tulema tema enda poolt.” Kiire pilk, mille ta vilksas ripsmete alt Eddie poole, ei olnud kuigi sõbralik.
„Soovin, et te ei räägiks minust nii, nagu poleks mind siin!” paiskas Evie pahuralt. „Suudan ise otsustada! Jah, Eddie. Palun müü need ära.”
Eddie ajas selja sirgu ja naeratas rahulolevalt. „Sa ei kahetse seda, kullake.” Dudleyle kõrvalpilku heites oli ta ilmes võidurõõmu.
Lahkumisel kasutas ta eeskojas võimalust Eviega vaikselt paar sõna vahetada. „On su lennuväljal tehtud maalid valmis?”
Evie raputas pead. „Teen nende kallal veel tööd.”
„Millal ma need saaksin?”
„Ma ei tea.” Ta kõhkles. „Asi on selles, et eskadrilli ülem Westhampnettis ütles, et pean olema ettevaatlik. Ma ei ole tegelikult volitatud seal joonistama, kuigi mul on tema luba. See ei ole täpselt üks ja seesama.”
„Nagu siis, kui me suudleme, ah?” Eddie pani käed talle õlgadele ja tõmbas ta enda vastu.
Evie alistus ilma kõhklemata. Tegelikult talle isegi meeldis, kui Eddie teda suudles. See tundus nii põnev ja pisut riskantnegi. Mees oli temast ju palju vanem ja kahtlemata kogenenum. Evie asjatundmatud kohmitsused kunstitudengina, isegi siis, kui ta „kõik ära proovis”, nagu üks poiss oli väljendunud, olid talle sügava pettumuse valmistanud ja tal ei olnud piisavalt suhteid, taipamaks, et kellegi entusiastliku ja aktiivse käte vahel olek ei kütkesta teda mingil moel, kui ei vajutata õigele nupule. Eddie oli usaldusväärne ja ka hea välimusega noormees. Ta pidas end hästi üleval ning oma korrapäraste näojoonte, jumeka naha ja väikeste kenade vuntsidega oli tal selline haritud ilme, millest lausa kiirgas enesekindlust. Mõnikord imestas Evie, kuidas mees küll sobitas selle kõik kokku oma väidetega, nagu oleks tal nõrk tervis ja vilets nägemine – kuigi ta kandis enamasti prille, näis siiski, nagu ei jääks ta ka nendeta millestki ilma −, ent tuleb oletada, et meedikud teavad, mida nad teevad. Igal juhul polnud kahtlust, et ta oli võimekas inimene ministeeriumi mistahes osakonnas.
„Evie!” Isa kamandava hüüde peale tõmbus ta mehest eemale.
„Homseni,” sosistas ta.
Eddie naeratas laialt. Ta sirutas käe ja sakutas teist õrnalt juustest. „Hüvasti, kallis.”
Evie jälgis mõtlikult, kuidas mees ronis oma elegantsesse väikesesse Wolseleysse ja sõitis õuest välja. Ta teadis täpselt, mille peal Eddie väljas on. Ta tahtis teda voodisse, aga isegi veel rohkem tahtis ta enda kätte saada tema joonistusi. Mõlemal ideel oli teatud võlu. Evie ei olnud aga kindel, kuidas suhtuda kummassegi ettepanekusse.
4
Lucy ärkas äkki ja jäi üles lakke vahtima. Ta süda põksus ärevalt. Unenägu, kui see üldse oli unenägu, oli lõppenud. Ta kobas mälu uduses tühjuses, kuid ei leidnud sealt midagi. Siis sirutas ta käe kella järele öökapil ja pööras selle numbrilauaga enda poole. Kell oli kolmveerand kolm öösel. Kolmanda korruse räästaalune ruum oli kuum, öö oli väga vaikne. Väljas sõitis üks auto mööda tänavat, autorataste surin ja mootori põrin sumbusid kauguses. Ohates ronis ta voodist välja ja läks akna juurde. Tänav kaks korrust allpool oli väga vaikne isegi siin südalinna lähedal.
Ta kuulis kriuksatust enda selja taga toas ja pööras ringi, silmad suured pimeduses. Midagi ei olnud. Selles vanas hoones kriuksuvad põrandalauad kogu aeg, ja ta naeratas virilalt. Öövaikuses haukus koer kusagil kaugemal piiskopilossi aia kandis.
Ja äkki ta tundis, et ta ei ole magamistoas üksi. Ta tajus liikumist kusagil nähtavuse piires.
Ta vaatas jälle ringi ja hoidis hinge kinni, kui varjutaoline, peaaegu läbipaistev kogu ilmus aeglaselt nähtavale voodi kaugemas otsas. Lucy suu kuivas.
„Larry?” sosistas ta.
Ruum jäi väga vaikseks.
„Larry, kallis?”
Aga see ei olnud Larry. Ühe hetke jooksul silmas ta trepimademe poolvalguses kõhna nurgelist nägu, Briti kuninglike õhujõudude hallikassiniseid vormirõivaid, ja siis see pilt kadus.
Lucy kobas meeleheitlikult lülitite järele, ning pooleldi pimestatuna, kui lambid lõpuks põlema lõid, vaatas meeletu hirmuga ringi. „Idioot!” sosistas ta. „Sa kujutad asju ette.” Ta käed, nagu ta märkas, olid hakanud värisema.
Pisarad tulid silma ja ta tundis, et on hakanud ohjeldamatult vappuma hoolimata sellest, et öö oli nii soe. „Larry.” Ta hääl murdus ja ta hakkas nuuksuma.
Astudes välja ilusast pööningutoast, mille tema ja Larry olid kord nii suure õhinaga kujundanud ja mida nad olid sellise rõõmuga jaganud, läks ta kitsast trepist alla teise korruse kööki maja tagaotsas ning lülitas sealgi lambid põlema. Ta jäi ateljee suletud ukse taha liikumatult seisma. See kuju oli olnud osaline ta unenäos, muidugi oli. Teda painas noore mehe isik portreel ja СКАЧАТЬ