Ja siis oli Lucy väljas ning mees sulges ukse ta selja taga.
Kõndides aeglaselt mööda külavaheteed tagasi üles, märkas ta, et teetaskusse otse tema auto taha pargib keegi. Autost ronis välja naine, lukustas selle ja pööras tema poole. Nad jõudsid kohakuti, vahetasid võõrastele omase kohmaka naeratuse, mida tehakse olukorras, kus ei saa viibida teineteist teadvustamata, ja möödusid. Naine oli pikka kasvu, sale ja elegantne oma kahvatutoonilises siidkleidis. Ta varrukalt torkas silma disainerimärk. Auto oli tal BMW Z4. Lucy ei saanud midagi parata, et ta seda märkas, kui ta autovõtmeid välja tõmbas. Ta ei suutnud vastu panna ja vaatas tagasi. Naine astus Rosebanki maja trepist üles.
Niisiis, mehe elus oli siiski keegi.
3
„Evie?” Ralph leidis õe piimaruumist. Kahekümne ühe aastasena oli ta Evelynist kaks aastat vanem ja oli alati nautinud vanema venna rolli. „Küsisin lennuvälja ülemalt ja ta ütles, et võib sulle korraldada visandite tegemise võimaluse Westhampnettis. Tean küll, et see pole Tangmere, mida sina tahtsid, vaid satelliitlennuväli, kuid ainult paari miili kaugusel. Ta arvab, et kui sa tuled Tangmere’i, võib rahvas hakata uurima, miks selline tüdrukutirts nagu sina seal ringi luusib. Ka on sinna liiga palju kõrgeid ülemusi kogunenud, kuna see on kohaliku sektori juhtimiskeskus. Tema arvates ei torka Westhampnett nii väga silma ja on joonistamiseks ka pisut ohutum paik. Seal paikneb eskadrill „Orkaan”.”
„Ma ei tahagi ohutumat kohta, Rafie!” Evelyn põrnitses teda altkulmu.
„Täidan ainult käske!” Vend tõstis naljatamisi alistumise märgiks käed.
„Tean.” Evelyn neelas meelepaha alla ja lastes tühjal ämbril käest kukkuda, heitis käed ümber venna kaela.
„Aitäh, aitäh, aitäh, et selle korraldasid!”
„Lase lahti!” Vend tõukas ta heatujuliselt kõrvale. „Sul on lehma lõhn küljes. Ära isale midagi ütle. Ma pole päris kindel, et ta selle heaks kiidab, kuid tean, et muretsema hakkab ta küll. Pead leidma mingi ettekäände, et talust terveks õhtupoolikuks kaduda.”
„See on kerge.” Kuldblondid juuksed enamalt jaolt peidus ümber pea seotud rätiku all, ta lausa hõõgus erutusest. „Mõtlen midagi välja. Chichesterist oleks mul ära tuua hulk asju. Kõigepealt teeksingi seda, et õigustada bensiini kasutamist. Ongi ettekääne, et mõneks ajaks välja saada. Kui teada on, kuhu minna, võin ka jalgratta võtta.” Ta tõstis käed ja sasis venna juukseid. „Kuidas teil läheb? Näeme siit vaenlase lennukeid, vaatame õhulahinguid. Neid on seal nii palju, Rafie. Ma lihtsalt ei talu seda mõtet, et ka sina oled seal üleval. Isa kuulas eile õhtul raadiot…”
„Sain vaid mõned vabad tunnid, Evie.” Ralph ütles seda kaunis teravalt. „Jäta järele. Ma ei vaja ametlikke kommentaare.”
„Vabandust.”
Vend raputas pead. Nüüd, kui õde teda lähemalt vaatas, märkas ta kurnatust teise näos ja pinevust pilgus. Alati kui Eviet valdasid tugevad tunded, hakkasid ta sõrmed kibelema pliiatsi järele. Temaga oli olnud ikka nii, isegi siis, kui ta oli veel väike laps. Tõredalt tõukas ta igatsuse kõrvale.
„Sain siin valmis. Lähen pesema. Tule kööki ja vaatame, kus ema on.” Ta sättis mahakukkunud ämbri ukse juurde virna ja astus õuele. Rebinud rätiku peast, raputas ta juuksed päikese käes lahti. „Sain kirja ühelt kunstitudengist sõbralt… Sarah Besantilt,” ütles ta üle õla. „Pidi räägitama kunstikolledži mõneks ajaks evakueerimisest. Nad on juba tüdinenud purunenud aknaklaasidest! Arvatavasti minnakse järvepiirkonda.”
Ralph naeris irooniliselt. „Raputavad seal natuke kohalikke, mis?”
„Eks see raputa nii üliõpilasi kui ka kohalikke.” Evie naeratas.
Vend vaatas teda hellalt. „Oled kindel, et sa ei taha minna tagasi kursust lõpetama? Sain aru, et sissesaamine kunstikolledžisse oli sulle elulise tähtsusega.”
Evelyn pani käed vaheliti. „Mind on siin vaja. Võin pärast sõda igal ajal tagasi minna.”
Ralph ohkas. Õde vajati talus, sest teda ju siin polnud. Nii lihtne see oligi. Aga ta ei saanud olla kahes kohas korraga. Ta ei olnud enam talunik, vaid eelkõige ikkagi piloot. Isa oli hakanud uuesti talu pidama ja tal oli vaja Eviet appi. Ometi oli Ralphil raske taluda mõtet, et õde oli siin nii kinni, sellal kui ta oleks võinud hoopis kolledžis õppida maalimist, mida ta nii väga armastas.
„Ema ja isa tunneksid end palju paremini, kui sa siit välja saaksid. Kui kolledž kavatsetakse evakueerida, oleks sul seal ka palju ohutum,” käis vend peale.
„Ei, Rafie. Sina mu meelt ei muuda. Ei ole õige jätta isa üksi talu pidama. Maalida võin ka teda aidates. Küllap leian sellise mooduse.” Ta vaatas üles. Vend jälgis ta pilku ja hetkeks jäid nad mõlemad vait. Väikesed valged suvised pilved liikusid aeglaselt tühja taeva selges sinas.
Ralph oli lennuväkke astunud 1938. aastal suuresti isa meelepahaks. Ainus poeg oli loobunud võimalusest minna ülikooli pärast edukat ettevalmistust ja oli selle asemel sukeldunud talutöösse, siis aga äkki pööranud selja oma saatusele ja pidanud põnevamaks hoopis kuninglikke õhujõudusid. Isa ja poeg ei olnud mitte alati üksmeelel – Dudley eelistas pidada talu vanal viisil, et kui see kõlbas vanaisale, kõlbab ka meile −, Ralph aga tahtis uurida uusi teooriaid, tuua sisse uut tehnikat ja nii edasi, ning alalõpmata olid nad vaenujalal. Siis algas sõda ja Dudley seisukohad muutusid üleöö. Korraga oli ta oma poja üle uhke ja võttis taluohjad jälle enda kätte pärast seda, kui oli Ralphi tunnustavalt seljale patsutanud. Seda oligi Ralphil tarvis – isa toetust. Need kaks meest olid kuulutanud välja vaherahu.
„Mul on vaja tagasi minna,” lausus Ralph äkitselt. Ta kummardus ja suudles õde otse peanupule. „Ära vanemaid häiri. Kui jumal tahab, näen neid homme.” Ta nägu läks naerule. Nad mõlemad tundsid ühtemoodi. Kaunis rahumeelne pärastlõuna. Liiga hea, et see võiks kaua kesta. On vaid aja küsimus, mil lennukimootorite kauge müra lõunast kuulutab vaenlase õhujõudude uut lainet.
Michael Marston oli mõtlikus meeleolus, kui Charlotte Ponsonby Rosebanki saabus. Naise ootamatu telefonikõne eelmisel õhtul, kui ta oli avastanud, et tal on saada kaks vaba päeva, ning Michaeli enda spontaanne otsus jääda Rosebanki, nii et nad võiksid veeta need päevad koos, oli põhjuseks, miks ta oli ajanud Dolly ja seejärel ka Lucy eksiteele. Pärast esimest kallistust saabumisel oli Charlotte järgnenud Mike’ile läbi maja välja aeda.
„Nii… on sul kavas ka mulle teada anda, kes see külaline oli?”
Michael ärkas unelevast mõtiskelust. „Kes?”
„Naine, keda nägin siit lahkumas mitte vähem kui kümme minutit tagasi.”
„Ah see.”
Charlotte kissitas silmi. „Jah see. Kes see oli, Mike?” Tema enda teada oli ta Mike’i ainus kallim, mehe kaaslanna kohtumistel ja pidudel, teda kaasasid Mike’i sõbrad automaatselt vestlustesse ja tulevikuplaanidesse, ent ometi tundis ta end ebakindlalt. Mike’i poolt tajus ta teatud reserveeritust, millest ta ei saanud täiesti aru. Oli see mehe loomulik viis naistega suhelda või ainult temaga? Kas Mike ei olnud veel plaane teinud? Kas tal oli enese sidumine lõplikult otsustamata? Michaeli järgmine СКАЧАТЬ