„Tegelikult on ta üsnagi kütkestav, kui sa selle peale rõhud.” Mike irvitas, laskudes muruplatsil troonivale tahumatu välimusega istmele, ja sirutas käe, et tõmmata ka naine enda kõrvale. „Ta on huvitav inimene. Abikaasa hukkus autoõnnetuses kolm kuud tagasi.” Mike jäi vait ja kortsutas kergelt kulmu, imestades, kuidas küll, pagan võtku, niisuguse kaotusega üldse toime tullakse. „Tahab kirjutada raamatut Eviest.”
Järgnes pikk vaikus.
„Ja kas see on hea?” Charlotte uuris pingsalt mehe nägu.
„Ma ei tea.” Michael nihutas end pingil ettepoole, jättes käed rippuma põlvede vahele. Ta sulges silmad, vaadates päikesevalgusesse, ja ohkas, naaldudes uuesti pingi samblikega kaetud rohmakale seljatoele.
„Nii et su vanaema oli siis tõesti kuulus, mis? Mind üllatab, et keegi pole midagi niisugust varem teha üritanud,” lausus Charlotte ettevaatlikult.
„Arvan, et ühel päeval pidi see juhtuma. Aga vanaema ise rääkis minevikust alati vastu tahtmist. Mäletan oma vanemaid ikka kurtvat, et nad teavad kõigest nii vähe… isegi Paps, jumala pärast. Laiad hoogsad pintslilöögid − see ongi kõik.” Michael turtsatas naerma oma sõnavaliku peale.
Ka Charlotte naeratas. Ta viskas jalast kiilkontsaga rihmikud ja toetus mehe vastu. „Oleme üks idioodipaar, istume siin, ametiriided seljas,” sosistas ta. „Kas läheme ja libistame end millessegi mugavamasse?”
Mees ei vastanud kohe. Charlotte vaatas teda kõrvalt ja oleks väga tahtnud teada, kas ta üldse kuulis, mida naine ütles.
„Kui ta hakkab siin igale poole oma nina toppima, ei saa teda enam pidama,” sõnas Michael viimaks. „Pole ju teada, missuguse probleemipuntra võib ta välja kaevata.”
„Miks peaks seal olema probleemipundar?” Charlotte hakkas juba sellist laadi vestlusest tüdinema. Ta hüppas jalule ja küünitus mehe kätt võtma. „Tegelikult on nii, et mida rohkem probleeme, seda parem. See teeb loo põnevamaks ja maalid väärtuslikumaks.”
Michael vaatas teda. Talle meeldisid Charlotte’i juuksed, kui need olid lahti päästetud rangest sõlmest, milles ta hoidis neid töö ajal. „Okei. Tulen juba.” Vastu tahtmist tõusis mees püsti ja laskis end pukseerida majja tagasi.
Charlotte vaatas ringi ülal väikeses magamistoas, mida ilmestasid veidrad vanaaegsed aknad ja läikiva pinnaga puuvillasest kangast kardinad. Rosebank vajas moderniseerimist ja väga head ehitajat. Taevas hoidku, isegi dušši pole. Ta kuulis, et vanni jooksis vesi ja paukusid kappide uksed. Mike unustas alalõpmata, kuhu ta oli pannud vannigeeli ja kõik muu. Häda oli selles, et see paik siin polnud kõlblik mitte millekski muuks kui vaid nädalalõpumajakeseks. Küllalt tülikas, väike ja ebamugav. Plats tuleks puhtaks pühkida ja kohale kutsuda hea silma ja moodsa maitsega sisekujundaja. Nutikalt ümber ehitades ja oluliselt laiendades saaks sellest kena kodu.
Ta ei tundnud Mike’i veel kuigi kaua ja suhelnud olid nad põhiliselt Londonis, kus mehe aiaga korter Bloomsburys vastas kõigile Charlotte’i mugavuse ja käepärasuse kriteeriumidele. Üsna pisut oli ta hakanud mõtlema ka ühisest tulevikust Mike’iga, mis pidi kindlasti olema midagi kauakestvamat kui miski muu, mida ta siiani oli kogenud. See tõi talle kaela väikese mure mehe tunnete sügavuse kohta. Kas Mike on üldse mõelnud abielust? Nad ei olnud seda kunagi arutanud, aga kui oletada… lihtsalt oletada, et nad ikkagi abiellu astuvad, mis siis edasi saab?
Mike töötas reklaamijuhina keskmise suurusega hea mainega firmas, millel oli korralik väärtpaberiportfell. Ta oli nutikas ja atraktiivne, igati usaldusväärne ja andekas, aga oma elu teatud küljed hoidis ta kiivalt vaid endale, jäädes nende suhtes äärmiselt kinniseks. Ta nautis omaenda seltskonda ja kuigi ta silmanähtavalt nautis ka Charlotte’i, jäi naine mõnikord kahtlema, kas mees on ikka sajaprotsendiliselt pühendunud temale või hoopis oma tööle Londonile. Charlotte pöördus tagasi tulevikumõtete juurde. Siit maalt ei tulnud kõne allagi igapäevane tööle ja töölt tagasi sõit, sest see paik oli tema arvates lihtsalt liiga kaugel. Aga kui kord tulevad lapsed, oleks ülimalt kena, kui saaks veeta vähemalt osa nädalast maal. Abikaasa linnas, naine maal. See on, nagu ta teadis, katastroofi retsept. Aga aed, kohalik mängurühm, head koolid. Tasuks kaaluda. Sellise elustiili olid valinud mõned ta sõbrad, ent ta pidi tunnistama, et tema kahtles.
Ta tippis kikivarvul ruumis domineeriva koguka kummuti juurde, mis kõikus ebakindlalt konarlikel põrandalaudadel, ja tõmbas lahti ülemise sahtli. Üllatus! See oli pilgeni täis tolmuseid raamatuid. Evie Lucase surmast oli möödunud aastaid, ent maja on ikka veel tema kraami täis nagu mingi neetud pühamu. Noh, nüüd on vähemalt lahendus. Ta manas silme ette põgusa kohtumise külavaheteel Mike’i pärastlõunase külalisega − pikka kasvu sale naine kergelt kahkja jume ja tumedate sirgete juustega… küllaltki meeldivad näojooned, suured silmad – Charlotte pani alati tähele teiste naiste silmi −, isegi ilus, aga kindlasti mitte Mike’i tüüp. Miks mitte lasta temal kogu see lagamik ära sorteerida?
Kui tema ja Mike esimest korda kohtusid ja ta teada sai, et mehel oli kuulus vanaema, kelle maal ripub Tate’i galeriis, oli Charlotte põnevusega ette kujutanud eramut, mis on täis miljonite väärtuses maale. Kui ta seda süütult mainis ka Mike’ile, möirgas mees naerda. „Kui see tõsi oleks, oleksin ma rikas mees. Kahjuks pole aga maale alles. Jumal teab, kuhu nad jäid. Kahtlustan, et Evie müüs mõned neist ära. Ta võis vanas eas olla kitsikuses. Seda juhtub tihti, eks ole? Kunstnikud on oma elu ajal vaesed; alles hiljem läheb nende kraam hinda. Ja kui aus olla, ei usu ma, et ta on olnud kunagi väga populaarne maalikunstnik. Maalid, mis olid siin majas, jäid mu nõole.”
Charlotte kõndis toas ringi ja sõrmitses sisustust, võttis kätte nipsasjakesi, neid meelevaldselt ümber paigutades, seejuures väga hästi teades, et kui Dolly järgmine kord tuleb, paneb ta need esialgsesse asendisse tagasi – täpselt nii, nagu Evie aastate eest oli jätnud. Neetud Evie! See võinuks olla nii ilus majake, kui ta õel mõjuvõim siin kõige kohal ei ripuks. Ideaalne oleks, kui nad saaksid kogu kraami välja aeda viia ja ära põletada. Mike ei nõustuks sellega ealeski.
Ta uuris mitmeid mööblitükke. Võib-olla õnnestuks tal veenda Mike’i viima kogu kraam ateljeesse, et nad saaksid koos valides asemele osta mõned tõeliselt ilusad ja moodsad esemed ning tuua niimoodi ruumidesse uut tunnetust. See olekski algus. Kes teab? Võib-olla sellest piisaks. Mike hakkaks pidama siinset pigem nende kui Evie omaks. Charlotte naeratas. Võib-olla oleks aeg hakata tegema vihjeid, et tolmunud kardinakangas ja kulunud vaibad ei ole just see, millest nemad tahaksid oma kooselu alustada.
„Mike!” hüüatas ta korraga. „Mike, mul on üks idee.” Ta läks vannituppa ja istus vana pragunenud vanni ümarale servale. Korraks vilksas tal peast läbi mõte uurida vanni emailkatte uuendamise võimalusi; ta kummardus Mike’i laupa suudlema, kui mees selitas vees, põlved peaaegu lõua all ja silmad suletud.
„Mul on suurepärane idee. Miks me ei võiks siin pisut korda luua? Ma aitan sind. Käiksime kogu maja läbi ja viiksime Evie kraami ateljeesse. Siis saaksid selle lesest naise seal sorteerima panna. See annab talle võimaluse näha kõike, mida ta tahab, ja sulle ruumi, mida võid päris omaks nimetada. See on ju nii väike maja!”
Ta jäi vait ja hoidis hinge kinni, vedades sõrmega läbi vahuse vannivee. Siis aga, kui vaikus muutus talumatuks, kummardus ta, et suudelda meest otse suule. Naerma puhkedes haaras Mike temast kinni СКАЧАТЬ