Kõige tumedam tund. Barbara Erskine

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli jahmunud. Mitte veel. Ta polnud sugugi piisavalt näinud. Ta saatis mehe poole ebaleva naeratuse. „Muidugi, andke andeks. Lahkun kohe.” Ta vaikis, juureldes, kas ta söandaks küsida luba paari foto tegemiseks või hoopiski, et kas ta võiks veel kord tulla. „Ma ei julge loota,” ta kõhkles taas. „Ei või vist loota, et tuleksin tagasi mõnel sobivamal ajal?”

      Mees keeras ukse poole. Lucyl oli jäänud vaid sekundi murdosa, et otsustada, kas rääkida talle ausalt ära, miks ta siin on. Midagi peab ta ju mehele ütlema, kui soovib temaga koostööd teha, aga kas nüüd, kui mees on väsinud ja kärsitu, on õige aeg rääkida. Mees oli end taas ringi keeranud ja jälgis teda, ning esimest korda märkas Lucy ta silmis huvisädet.

      „Kas ma võiksin selgitada, miks ma siin olen?” küsis ta viimaks. „Minu huvil on väga spetsiifiline põhjus. Saan aru, et soovite mind jalust ära saada. Luban, et see võtab ainult minuti.” Ta lootis, et see ei kõlanud lipitsemisena.

      Mees nõjatus uksepiidale, käed endiselt vaheliti. „Laske tulla.”

      „Olen hariduselt kunstiajaloolane. Eriti huvitatud olen naiskunstnikest, kes maalisid sõja ajal. Sellised inimesed nagu Dame Laura Knight, Dorothy Coke, Mary Kessell ja mõistagi Evelyn Lucas. Tema on väga eriline, sest ta on pärit Sussexist ja ta viibis siin ka siis, kui käis lahing Inglismaa pärast. Enamik kunstnikest, kui mitte kõik, kes maalisid lahingutegevust, olid mehed; koostan Evelyn Lucase tööde kataloogi ja tahaksin väga temast rohkem teada. Soovin kirjutada temast raamatu.” Ta jäi vait ja jälgis mehe nägu.

      „Teete oma doktoritööd?”

      See kõlas pisut üleolevalt.

      Lucy naeratas. „Doktorikraad on mul olemas.”

      Ta tundis täiesti kohatult võidurõõmuvälgatust, kui mees kerge noogutusega oma eksimust teadvustas.

      „Tegemist on projektiga, mille käigus peab valmima Evelyni täispikkuses biograafia,” lisas Lucy.

      Mõnda aega ei öelnud mees midagi, kuid sõnas siis kulmu kortsutades: „Minu vanaema oli väga eraklik. Ta ei tahtnud, et topitakse nina tema eraasjadesse.”

      „Saan sellest aru.” Lucy laskis käekoti jalgade ette põrandale ja toetas end lauaservale. Ta kummardus ettepoole, teadmata, et lahtise kaelusega pluus ja üleskeeratud käised olid oma tagasihoidlikul viisil ahvatlevad, nagu oli ka innukus ta näoilmes. „Aga kas tal praegu oleks midagi selle vastu? Pealegi avas ju teie isa selle siin laiale avalikkusele. Tema ilmselt ei arvanud, et vanaemal oleks midagi väga selle vastu, muidu poleks ta seda teinud, eks ole?”

      „Tõsi see on.” Mees nihutas end pisut. „Võtsin otsuseks siinse sulgeda, sest hindasin eelkõige privaatsust. Olen rohkem vanaema moodi, kui oli isa. Pealegi ei elanud isa siin kunagi pikemalt. Sellepärast jättiski vanaema kõik mulle. Isa hoidis küll silma peal, lubas siia inimesi, aga pärast ta surma otsustasin kasutada seda paika nädalalõpukoduna. Ei tahtnud siia enam võõraid.”

      „Mina teile ette ei jääks.”

      Mees silmitses Lucyt uurivalt. Ta tundis end silmanähtavalt ebamugavalt. „Kas olete ka ise maalikunstnik?” küsis ta viimaks.

      Lucy raputas pead. „Olen kirjanik. Ajaloolane. Mu abikaasa ja mina peame… pidasime kunstigaleriid Chichesteris.”

      „Pidasite?” Mees oli pannud tähele muutust verbi ajas.

      „Õigupoolest teen seda praegugi. Mu mees hukkus autoavariis kolm kuud tagasi.”

      Lucy oli üllatunud, avastades, et ta suutis seda öelda takerdumata.

      „Tunnen kaasa.” Michael eemaldus ukse juurest, haaras lipsu pihku ja tõmbas selle kaelast. „Nii et tegelikult te ei olegi kaugelt tulnud.”

      „Seda ma ei ole öelnudki,” protesteeris Lucy leebelt.

      Mees naeratas virilalt. „Ei, te ei öelnud. Vabandust. Ehk astute ka majja sisse.” Ta keris lipsu ümber rusikas käe. Siis keeras ta ringi ja astus Lucy ees aeda.

      Kotti haarates järgnes Lucy talle ja ootas, kuni ta nende selja taga ukse lukustas. Kui nad uuesti majja sisenesid ja läbi elutoa kõndisid, naeratas ta mehele ebalevalt.

      „Mul on tõesti kahju, et tungisin siia sisse ja rikkusin teie vaba pärastlõuna. Kavatsesin teile kirjutada kohe, kui olin rääkinud proua Davisega ja näinud ateljeed.”

      Michael viskas lipsu raamaturiiulile. Tuba tundus kodune oma vanamoelisuses. Jäi mulje, et mehe elus siin ei ole naist peale tolle pikatoimelise proua Davise.

      „Ja te oletatavasti lootsite, et mul on Evie kohta piisavalt informatsiooni, täitmaks tühikuid teie projektis.”

      Lucy kortsutas kulmu. „Ma ei palu teil minu eest midagi kirjutada, kuid endastmõistetavalt oleksin väga tänulik igasuguste vihjete eest. Nagu ma mainisin, ei leidu tema kohta just palju materjali peale kunagiste näituste kataloogide. Isegi Tate ei paista teadvat midagi peale ta sünni- ja surmaaasta.”

      „Võib-olla on see asjatu ettevõtmine. Võib-olla polegi midagi.”

      „Midagi peab olema.” Lucy tabas meeleheitenoodi oma hääles. Selle intensiivsus üllatas teda. „Tema maalidel peab olema seljataga oma ajalugu. Seeria „Lahing Inglismaa pärast” on ju lausa ikooniline. Pildid Westhampnetti lennuväljast, Spitfire’i hävitajatest. Tegelikult mitte üldse naiste teema.”

      „Nojah, seda on kerge ära seletada. Tema vend Ralph” − ta hääldas seda nime Reif −, „minu vanaonu, oli hävituslendur Spitfire’i eskadrillis.”

      „Ah soo. Isegi seda ma ei teadnud.” Lucy oli pettunud. Siis on ju tõenäoline, et noormees portreel on Evelyni vend. Oma mõtetes oli Lucy miskipärast hakanud teda pidama Evelyni kallimaks, salapärasuse ja romantika allikaks, täpselt nii, nagu ta oma mõtetes enam ei kahelnudki maali päritolus. Evelyni lugu oli hakanud köitma ta kujutlusvõimet nagu ei kunagi varem. Esialgu oli ta huvi olnud akadeemilisem. Nüüd aga, kui ta oli näinud noormehe kätt naise õlal ning näinud ka kunstniku ateljeed ja kodu, oli Evelyn muutunud reaalseks.

      Ta taipas, et ei olnud Michaelile ikka veel rääkinud midagi portreest. Fakt, et temale kuulub võimalik Lucase originaal, on ju olulise tähtsusega. See oli ka põhjus, miks ta otsustas Evelyni elu uurida − teha kindlaks, kuhu võiks tema tööde hulgas paigutada pildi, et seda dateerida, ja kuna ta oli noormehe värvikattest vabastanud, siis ka tuvastada see isik, kelle käsi toetus nii hellalt naise õlale.

      „Kas ta sõja ajal elas siin?” Kutsumata istus Lucy akna juurde diivani käetoele. Ta tundis end oma võõrustajaga juba mugavamalt ja vabamalt. Ka mehe esialgne kahtlustav hoiak näis leebuvat.

      Michael raputas pead. „Sõja ajal elas ta veel vanematekodus. Ta isa oli talupidaja siinsamas Goodwoodi lähedal. Pärast vanemate surma päris ta talu, müüs selle ära ja ostis selle koha siin. Võin teile anda talu aadressi, kui soovite; saate siis minna ka neid tülitama.” Mehe naeratus kompenseeris pisut ta sõnade karmust. Ta heitis pilgu käekellale ja hüüatas kohkunult: „Vabandage. Pean nüüd oma asju edasi ajama. Ootan kedagi. Kui usaldaksite mulle oma aadressi ja kontaktandmed, julgeksin ehk soovitada, kust võiksite oma uurimistööd alustada, kui mul muidugi midagi pähe tuleb.”

      „Nii et teil pole siis midagi selle vastu, et ma seda teen?” Lucy oli pettunud äkilisest meelemuutusest pärast seda, kui mees oli hakanud temasse juba leebemalt suhtuma, aga samal ajal oli ta ka kõrvust tõstetud, et Michael oli СКАЧАТЬ