Nõnda kõneles Zarathustra. Friedrich Nietzsche

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ seepärast oletegi nüüd täis viha elu ja maa vastu. Teadvusetu kadedus on teie põlguse kõõrdi pilgus.

      Ei ma lähe teie teed, teie keha põlgajad! Teie pole mulle mingid sillad üliinimese juurde.

      Nõnda kõneles Zarathustra.

      Rõõmudest ja kirgedest

      Mu vend, kui sul on mõni voorus, ja see on sinu voorus, siis ta ei ole sul kellegagi ühiselt.

      Muidugi, sa tahad teda hüüda nimepidi ja hellitseda; sa tahad teda näpistada kõrvalehest ja naljatada temaga.

      Ja vaata! Nüüd on ta nimi sul rahvaga ühtselt ja sa oled saanud rahvaks ja karjaks oma voorusega!

      Paremini teeksid sa öeldes: „Sõnamatu ja nimetu on see, mis on piinaks ja magususeks mu hingele ning veel näljakski mu sisikonnale.”

      Olgu su voorus liiga kõrge nimede usaldatavusele, ja kui sul tuleb tast kõnelda, siis ära häbene tast kogelda.

      Nii kõnele ja kogele: „See on minu „hää”, seda ma armastan, nii ta meeldib mulle täiesti, ainult niisugusena tahan mina hääd.

      Ei ma taha teda jumala seadusena, ei ma taha teda inimeste seadlusena ega inimeste hädatarbena: ärgu olgu ta mulle teeviidaks üliilmadesse ja paradiisidesse.

      Maine voorus on see, mida mina armastan: vähe on temas tarkust ja veel vähem kõikide mõistust.

      Ent see lind on minusse ehitanud oma pesa: seepärast ma armastan ja hellitsen teda, – nüüd istub ta minus oma kuldseil munadel.”

      Nii kogele, nii kiida oma voorust.

      Kord olid sul kired ja sa nimetasid neid pahadeks. Aga nüüd on sul ainult veel voorused: need on kasvanud su kirgedest.

      Sa panid oma ülima eesmärgi neile kirgedele südamele: ja nad said su voorusteks ja rõõmudeks.

      Ja olgu sa kas äkkvihaste või iharate, usuhullustajate või neimahimuliste soost:

      Lõpuks kõik su kired muutuvad voorusteks ja kõik su kuradid ingliteks.

      Kord elas metsikuid koeri su keldris: aga viimaks nad moondusid lindudeks ja lõbusaiks laulikuiks.

      Oma mürkidest keetsid sa endale palsami; oma nukrameelsust, seda lehma, lüpsad sa, – nüüd jood ta udara magusat piima.

      Ei midagi kurja kasva sinust edaspidi enam, kui mitte vahest seda kurjust, mis kasvab su vooruste võitlusest.

      Mu vend, kui õnn on sinuga, siis on sul üksainus voorus ja mitte enam: nii lähed kergemini üle silla.

      Austav on evida palju voorusi, kuid raske on see liisk; ja mõnigi on läinud kõrbe ja surmanud enese, sest et ta enam ei suutnud olla vooruste tapluseks ja tandriks.

      Mu vend, kas sõda ja taplus on paha? Kuid tarvilik on see paha, on tarvilik kadedus, umbusk ja laim su vooruste keskel.

      Vaata, kuidas iga su voorus ihkab ülima poole: ta tahab su täit vaimu, et see oleks tema heerold, tahab su täit jõudu vihas, vaenus ja armastuses.

      Kiivas on iga voorus teisele, ja hirmus asi on kiivus. Ka voorused võivad hukkuda kiivusest.

      Kelle haarab kiivuse leek, see pöörab viimaks otsekui skorpion mürgise nõela iseenese vastu.

      Ah, mu vend, kas sa pole veel kunagi näinud, kuidas mõni voorus ennast laimab ja surnuks pistab?

      Inimene on midagi, mis peab ületatama: ja seepärast pead oma voorusi armastama –: sest neist sa hukkud. –

      Nõnda kõneles Zarathustra.

      Kahvatust roimarist

      Te ei taha surmata, teie kohtunikud ja ohverdajad, enne kui loom pole noogutanud? Vaadake, kahvatu roimar on noogutanud: ta silmist kõneleb suur põlgus:

      „Mu „mina” on miski, mis peab ületatama: mu „mina” on mulle suur inimesepõlgus”: nii kõnelevad need silmad.

      Et ta ise enese üle kohut mõistis, see oli ta ülim hetk: ärge laske ülenenut uuesti alanduda!

      Ei ole muud lunastust sel, kes iseeneses nii kannatab, kui ainult kiire surm.

      Teie surmamine, kohtunikud, olgu kaastundmus, mitte neim. Ja surmates pidage hoolt, et te ise õigustaksite elu!

      Pole veel küllalt, et te ära lepite sellega, kelle surmate. Teie kurbus olgu armastus üliinimese vastu: nõnda õigustate oma edasielamise!

      „Vaenlane” ütelge, mitte „kurjategija”; „haige” ütelge, mitte „suli”; „narr” ütelge, mitte „patune”.

      Ja sina, sa punapõskne kohtunik, kui tahaksid öelda valjusti, mida kõike juba oled teinud mõttes: siis karjuks igaüks: „Maha see roojane ja mürgiuss!”

      Kuid üks on mõte, teine tegu, kolmas teo kujutis. Nende vahel ei veerle põhjuslikkuse ratas.

      Kujutis on teinud kahvatuks selle kahvatu inimese. Ta oli oma teo vääriline, kui ta seda tegi: kuid ta ei talunud selle kujutist, kui tegu oli tehtud.

      Kogu aja ta nägi ennast nüüd ühe teo täitjana. Hulluseks ma nimetan seda: erand oli pöördunud talle olemuseks.

      Viirg võlub kana; hoop, mille ta andis, võlus ta vaese mõistuse: hulluseks pärast tegu ma nimetan seda.

      Kuulge, teie kohtunikud! On veel teine hullus: ja see on enne tegu. Ah, te pole mul küllalt sügavale pugenud sellesse hinge!

      Nii ütleb punapõskne kohtunik: „Miks küll tappis see roimar? Ta tahtis riisuda.” Ent mina ütlen teile: ta hing tahtis verd, mitte saaki: pussi-õnne janunes tema.

      Tema vaene mõistus aga ei taibanud seda hullust ja meelitas ta oma nõusse. „Mis tühja verest!” ütles ta; „Kas sa ei tahaks seejuures vähemalt riisuda? Või neimata?”

      Ja ta kuulis oma vaese mõistuse sõna: nagu tina rõhus teda selle kõne, – ja siis ta riisus tappes. Ta ei tahtnud häbeneda oma hullust.

      Ja nüüd rõhub teda uuesti ta süü tina, uuesti ta vaene mõistus on nii jäik, nii ramb ja raske.

      Kui ta võiks ainult raputada pääd, langeks talt koorem: aga kes raputab seda pääd?

      Mis on seesinane inimene? Hunnik haigusi, mis vaimu kaudu kahmavad maailma: et säält tabada oma saaki.

      Mis on seesinane inimene? Pundar metsikuid madusid, kellel harva on rahu üksteise ligidal, – nii nad roomavad isepäinis minema ja otsivad maailmast saaki.

      Vaadake seda vaest keha! Mida ta kannatas ja mida igatses, seda seletas endale ta vaene hing, – ja seletas taparõõmuks, pussi-õnne ihaks.

      Kes nüüd jääb haigeks, selle pääle tuleb kuri, mida nüüd peetakse kurjaks: valu tahab ta teha sellesamaga, mis temalegi valu teeb. Kuid on olemas olnud teisi aegu ja teine kuri ning hää.

      Millalgi oli kurjus kahtlus ja iseduse tahe. Sellal oli haige ketseriks ja nõiaks: СКАЧАТЬ