Nõnda kõneles Zarathustra. Friedrich Nietzsche

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja piinaks uskuda sääraseid viirastusi: kannatuseks oleks see mulle nüüd ja alanduseks. Nõnda ma kõnelen tagailmlasile.

      Kannatus ja jõuetus – see on loonud kõik tagailmad; ja see üürike õnnejamps, mida tunneb vaid kannatajaim.

      Väsimus, mis ühe hüppega, surmahüppega, igatseb viimsele piirile, vaene teadmatu väsimus, mis ei taha enam tahtagi: see on loonud kõik jumalad ja tagailmad.

      Uskuge mind, mu vennad! Keha oli see, kes heitis meelt keha üle, – tema kobas pimestatud vaimu sõrmiga viimseid müüre.

      Uskuge mind, mu vennad! Keha oli see, kes heitis meelt maa üle, – tema kuulis, kuidas olemise sisikond talle kõneles.

      Ja siis tahtis ta murda pääga läbi viimsete müüride, ja mitte ainult pääga, – tungida ka „teise maailma”.

      Kuid „teine maailm” on hästi varjatud inimese eest, see inimesetuks tehtud ebainimlik maailm, mis on taevane eimidagi; ja olemise sisikond ei kõnelegi sugugi inimesele, olgu siis inimesena.

      Tõesti, raske on tõestada igasugust olemist ja raske panna teda kõnelema. Kuid öelge mulle, mu vennad, kas siis imelisim kõigist asjust polegi just parimini tõestatud?

      Jah, see „mina” ja selle „mina” vasturääkivus ja vassing kõneleb kõige ausamalt ta olemasolust, see loov, tahtev, hindav „mina”, mis on asjade mõõt ja väärtus.

      Ja see kõige ausam olend, „mina” – see kõneleb kehast ja igatseb keha, ka kui see luuletab ja luiskab ja murdunud tiibadega rabeleb.

      Ikka ausamalt õpib kõnelema see „mina”: ja mida enam ta õpib, seda enam leiab ta sõnu ja austust kehale ja maale.

      Uut uhkust õpetas mulle mu „mina”, seda õpetan nüüd rahvale: mitte enam peita pääd taevaste asjade liiva, vaid vabalt kanda püsti oma maispää, mis maale loob mõtte!

      Uut tahet ma õpetan inimestele: seda teed tahta, mida inimene pimesilmi käinud, seda kõrgeks kiita ja mitte enam hiilida kõrvale otsekui haiged ja surijad!

      Haiged ja surijad olid need, kes põlgasid keha ja maad, ning leiutasid taevalikkuse ja lunastavad veretilgad: aga veel needki magusad ja sünged mürgid nad võtsid kehalt ja maalt!

      Oma hädade eest nad tahtsid põgeneda, aga taevatähed olid neile liiga kaugel. Siis õhkasid nad: „Oleks ometi olemas taevasi teid, et neid mööda hiilida teissugusesse olemisse ja õnne!” – ja nõnda nad leiutasid endile need salateed ja verised joomad!

      Nõnda arvasid nad, need tänamatud, endid lahti oma kehast ja sestsinasest maast. Kuid kellele olid nad tänu võlgu oma vabanemise krampide ja õndsuse eest? Oma kehale ja sellesinasele maale.

      Lembe on Zarathustra haigeile. Tõesti, ei ta pahanda nende enesetrööstimise ja tänamatuse viiside pärast. Saagu nad paranejaiks ja ületajaiks ning loogu endile kõrgem keha.

      Ei ka pahanda Zarathustra paraneja üle, kui see õrnusega vaatab oma petliku unistuse poole ja keskööl hiilib oma jumala kalmule: kuid haiguseks ja haigeks kehaks jäävad mulle ta pisaradki veel.

      Palju haiglast rahvast on alati olnud nende seas, kes luuletavad ja on jumalatõbised; raevudes nad vihkavad tunnetajat ja seda noorimat voorusist, mille nimi on: ausus.

      Tagasi vaatavad nad ikka tumedate aegade poole: sääl oli unistus ja usk muidugi teine asi; mõistuse märatsus oli jumalasarnasus, ja kahtlus patt.

      Liiga hästi ma tunnen neid jumalasarnaseid: nad tahavad, et neid usutaks ja et kahtlus oleks patt. Liiga hästi tean ka, mida nad ise nõuavad kõige enam.

      Tõesti mitte tagailmu ega lunastavaid veretilku: vaid keha usuvad nemadki kõige enam, ja nende oma keha on neile asi eneses.

      Ent midagi haiglast on nende keha: ja meeleldi poeksid nad välja oma nahast. Seepärast nad kuulavadki surmajutlustajaid ja jutlustavad ise tagailmu.

      Kuulake, mu vennad, pigemini terve keha häält: ausam ja selgem on see hääl.

      Ausamini, selgemini kõneleb keha, mis on terve, täiuslik ja täisnurkne: ja tema kõne on maa mõttest. –

      Nõnda kõneles Zarathustra.

      Keha põlgajaist

      Keha põlgajaile tahan ma öelda oma sõna. Ei ümber õppima ega ümber õpetama nad pea, vaid ainult jumalaga jätma iseenese keha – ja nii jääma vait.

      „Keha ma olen ja hing” – nõnda kõneleb laps. Ja miks ei peaks kõnelema nagu lapsed?

      Kuid ärganu, teadja ütleb: keha ma olen tervenisti ja üleni, ega midagi pääle selle; ja hing on vaid sõna millegi kehas asuva jaoks.

      Keha on suur mõistus, paljus ühe teadvusega, sõda ja rahu, kari ja karjane.

      Su keha tööriist on ka su väike mõistus, mu vend, mida sa nimetad „vaimuks”, su suure mõistuse väike töö- ja mänguriist.

      „Mina,” ütled sa ja oled uhke selle sõna üle. Kuid suurem sellest – mida sa ei taha uskuda – on su keha ja ta suur mõistus: ta ei ütle „mina”, vaid teeb „mina”.

      Sel, mida tunneb tunne, mida tunnetab vaim, pole kunagi lõppsihti endas. Kuid tunne ja vaim tahaksid sind veenda, et nemad on kõigi asjade lõppsiht: nii auahned on nad.

      Töö- ja mänguriist on tunne ja vaim: nende taga asetseb veel „ise”. See „ise” otsib ka tunde silmadega, kuulab ka vaimu kõrvadega.

      Ikka kuulab, ikka otsib see „ise”: ta võrdleb, sunnib, valdab, hävitab. Ta valitseb ja on ka „mina” valitseja.

      Su mõtete ja tundmuste taga, mu vend, seisab võimas käskija, tundmata tark – ta nimi on „ise”. Su kehas ta elab, ta ongi su keha.

      Su kehas on enam mõistust kui su parimas tarkuses. Ja kes siis teab, milleks su kehal õieti vaja on su parimat tarkust?

      Su „ise” naerab su „mina” ja ta uhkete hüpete üle. „Mis on mulle need mõtte hüpped ja lended?” ütleb ta endale. „Kõver tee mu eesmärgile. Mina olen selle „mina” ohelik ja ta mõistete kõrva sosistaja.” See „ise” ütleb „minale”: „Siin tunne valu!” Ja „mina” kannatab valu ja mõtleb järele, kuidas ta enam ei kannataks – ja sellest ta just p e a b mõtlema.

      See „ise” ütleb „minale”: „Siin tunne rõõmu!” Ja „mina” on rõõmus ja mõtleb järele, kuidas ta veel tihtigi oleks rõõmus – ja sellest ta just peab mõtlema.

      Keha põlgajaile on mul öelda sõnake. Nende põlgus tulebki nende austusest.3 Mis lõi siis austuse ja põlguse, väärtuse ja tahte?

      Loov „ise” lõi endale austuse ja põlguse, lõi endale rõõmu ja valu. Loov keha lõi endale vaimu oma tahte käeks.

      Isegi oma rumaluses ja põlguses, oo keha põlgajad, teenite veel oma „ennast”. Ma ütlen teile: teie „ise” just tahab surra ja pöördub ära elust.

      Ta ei suuda enam teha seda, mida ta meelsamini tahab: – luua ülemale endast. Seda ta tahab meelsamini, see on kogu ta kirg.

      Kuid liiga hilja on СКАЧАТЬ