Nõnda kõneles Zarathustra. Friedrich Nietzsche

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ luua – see on see kõige hirmsam võtmine taluvale, aukartlikule vaimule. Tõesti, röövimine on see talle ja röövlooma tegu.

      Nagu oma pühimat ta armastas kord seda „sa pead”: nüüd peab ta ses pühimaski leidma eksitust ja omavoli, et röövida endale vabadus oma armastuselt: lõvi on vaja seks rööviks.

      Aga ütelge, mu vennad, mis suudab teha siis veel laps, mida ei suutnud lõvigi? Miks kiskja lõvi peab saama ka veel lapseks?

      Süütus on laps ja unustus, uus algus, mäng, endastveerlev ratas, algliikumine, püha jaatus.

      Jah, mu vennad, loomise mänguks on vaja püha jaatust: oma tahet tahab nüüd vaim, oma ilma pärib ilmakaotanu.

      Kolm vaimu moondust olen teile nimetanud: kuidas vaim sai kaameliks, lõviks kaamel ja lõvi viimati lapseks. –

      Nõnda kõneles Zarathustra. Ja sellal ta peatus linnas, mille nimi on: Kirju Lehm.

      Vooruse õppetoolest

      Zarathustrale kiideti üht tarka, kes hästi oskavat rääkida unest ja voorusest: talle antavat palju au ja tasu selle eest ja kõik noormehed istuvat ta õppetooli ees. Tema juurde läks Zarathustra ja istus ühes kõigi noormeestega ta õppetooli ette. Ja nõnda kõneles tark:

      Au ja häbi une ees! Seda kõigepäält! Ja kõrvale hoiduda kõigist, kes halvasti magavad ja öösiti valvavad!

      Häbelik on varaski une ees: ikka ta hiilib tasa läbi öö. Häbitu aga on öövaht, häbitult ta kõnnib oma sarvega.

      Ei ole väike kunst magada: on juba vaja terve päev selleks valvel olla.

      Kümme korda päevas sa pead ületama iseenese: see väsitab hästi ja on hingele mooniks.

      Kümme korda sa pead jälle ära leppima iseenesega; sest ületamine on meelekibedus, ja halvasti magab see, kes pole ära leppinud.

      Kümme tõde sa pead päevas leidma: muidu otsid veel ööselgi tõtt, ja su hing on näljas.

      Kümme korda päevas sa pead naerma ja olema rõõmus: muidu häirib sind öösel kõht, see nukrameelsuse isa.

      Vähesed teavad seda: kuid peab evima kõik voorused, et magada hästi. Kas ma mõtlen tunnistada valet? Kas ma mõtlen rikkuda abielu?

      Kas ma luban endal himustada oma ligimese ümmardajat? See kõik sobiks halvasti hää unega.

      Ja isegi siis, kui sul on kõik voorused, pead mõistma veel üht: oma voorusedki magama saata õigel ajal.

      Et nad isekeskis ei riidleks, need kenad naised! Ja sinu pärast, sa õnnetu!

      Rahu jumalaga ja naabriga: seda nõuab hää uni. Ja rahu ka veel naabri kuradiga: muidu ta luusib öösel su ligiduses.

      Au ülemusele ja sõnakuulmisele ja isegi kõverale ülemusele! Seda nõuab hää uni. Mis ma võin parata, et võim käib meeleldi kõverail jalgadel.

      Parimaks karjaseks tuleb mul pidada seda, kes oma lamba viib haljaimale aasale: see sobib hää unega.

      Kõrget au ma ei taha ega ka suuri varandusi: see teeb põrnale viga. Aga halb on magada ilma ausa nimeta ja väikese varata.

      Väike seltskond meeldib mulle enam kui paha seltskond: aga mingu ja tulgu see õigel ajal. Nii sobib hää unega.

      Väga meeldivad mulle ka vaimult vaesed: nad edendavad und. Õndsad on nemad, iseäranis siis, kui neile antakse alati õigus.

      Nii kulub päev vooruslikul. Saabub aga öö, siis hoian end kõigiti, et und mitte kutsuda! Ei taha kutsumist uni, see vooruste valitseja!

      Seevastu ma mõlgutan, mis olen teinud ja mõelnud päeval. Mäletsedes ma küsin endalt, kannatlik ise kui lehm: millised olid siis su kümme ületust?

      Ja millised olid need kümme äraleppimist ja kümme tõde ja kümme naeru, millega nii hästi sobis mu süda?

      Sedaviisi mõlgutades, äiutatud neljakümnest mõttest, langeb mu üle korraga uni, see kutsumatu, see vooruste valitseja.

      Uni koputab mu kulmule: ja silmad lähevad raskeks. Uni puudutab mu huuli: ja suu jääb lahti.

      Tõesti, pehmeil tallul ta astub mu ligi, see armsaim vargaist, ja lööb üle mult mu mõtted: ja ma seisan totralt kui see õppetool.

      Aga ei kaua seisa ma nõnda: juba ma lamangi. –

      Kui Zarathustra kuulis tarka nii rääkivat, naeris ta endamisi südames: üks mõte oli tas välgatanud. Ja nõnda ta kõneles oma südames:

      Narr mu meelest on see tark oma neljakümne mõttega: kuid ma usun, et küll ta juba mõistab magada.

      Õnnelik juba see, kes elab selle targa ligi! Säärane uni nakkab: läbi paksu seinagi ta nakkab.

      Askus elab isegi ta õppetoolis. Ja pole asjata noormehed istunud vooruse õpetaja ees.

      Tema tarkus kõlab: valvata, et hästi magada.

      Ja tõesti, kui elul poleks mõtet ja ma peaksin valima mõttetuse, siis oleks minulegi see mõttetus valimisväärseim.

      Nüüd on mul selge, mida ennemalt kõigepäält taheti, kui otsiti vooruse õpetajaid.

      Hääd und taheti saada ja moonilillelisi voorusi lisaks!

      Kõigi nende kiidetud kantslitarkade meelest oli tarkus uni ilma unenägudeta: paremat elumõtet nad ei tundnud.

      Veel tänagi leidub mõni, kes on nagu seesinane vooruse jutlustaja, ehk küll mitte ikka nii aus: kuid nende aeg on möödas. Ja kaua enam nad ei seisa: juba nad ongi maas.

      Õndsad on need unised: sest varsti tuleb neil uinuda. –

      Nõnda kõneles Zarathustra.

      Tagailmlasist

      Kord heitis ka Zarathustra oma mõttekujutused teispoole inimest, nagu kõik tagailmlased. Kannatava ja vintsutatud jumala tootena näis mulle siis maailm.

      Unenäona näis mulle siis maailm ja jumala luuletisena; värvilise suitsuna jumaliku nuriseja silme ees.

      Hää ja kuri, rõõm ja valu, mina ja sina – värvilise suitsuna näis see mulle looja silme ees. Enesest eemale vaadata tahtis looja, – ja nõnda ta lõigi maailma.

      Joovastavaks rõõmuks on kannatajale eemale vaadata oma valust ja ennast kaotada. Joovastava rõõmuna ja iseenese-kaotusena näis mulle kord maailm.

      See maailm, igavesti puudulik, igavese vasturääkivuse kajastus – ja puudulik kajastus – oma puuduliku looja joovastav rõõm: – sellisena näis mulle kord maailm.

      Nii heitsin ka mina kord oma mõttekujutused teispoole inimest, otsekui kõik tagailmlased. Kas tõesti teispoole inimest?

      Ah, mu vennad, see jumal, kelle lõin, oli inimese toode ja inimese jamps, nagu kõik jumalad!

      Inimene oli ta ja ainult vilets inimese ja „mina” kild: mu omast tuhast ja leegist ilmus ta mulle, see viirastus, – jah, tõesti! Mitte teispoolsest СКАЧАТЬ