Nõnda kõneles Zarathustra. Friedrich Nietzsche

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ samblale puhkama. Peagi ta uinus magama, keha väsinud, hing aga vankumatu.

9

      Kaua magas Zarathustra, nii et mitte üksi koidukuma, vaid ka ennelõuna libises üle ta palge. Viimaks ta avas silmad: imestades Zarathustra vaatas metsa ja vaikusse, imestades ta vaatas iseendasse. Siis tõusis ta äkki nagu laevnik, kes korraga näeb maad, ja hõiskas rõõmust: sest ta nägi uut tõde. Ja nõnda kõneles Zarathustra oma südames:

      „Valgus on mulle tõusnud: kaaslasi on mul vaja, ja elavaid – mitte surnuid ega korjuseid, keda kannan, kuhu tahan.

      Elavaid kaaslasi on mul vaja, kes mulle järgnevad, sest et nad endale tahavad järgneda – ja sinna, kuhu mina tahan.

      Valgus on mulle tõusnud: ärgu kõnelgu Zarathustra rahvale, kõnelgu kaaslastele! Ärgu olgu Zarathustra karjale karjus ega koer!

      Et paljusid avatella karjast – seks olen ma tulnud. Pahandama peab minu üle rahvas ja kari: Zarathustra tahab olla karjaseile röövel.

      Karjaseile, ütlen mina: aga nemad nimetavad end häiks ja õigeiks; karjaseile, ütlen mina: aga nemad nimetavad end õige usu uskujaiks.

      Vaata häid ja õigeid! Keda nad vihkavad kõige enam? Seda, kes murrab nende väärtuste tahvlid, murdjat, roimarit1: – aga see ongi looja.

      Vaata kõigi uskude uskujaid! Keda nad vihkavad kõige enam? Seda, kes murrab nende väärtuste tahvlid, murdjat, roimarit: – aga see ongi looja.

      Kaaslasi otsib looja, mitte korjuseid, mitte ka karju ja uskujaid. Kaasloojaid otsib looja, neid, kes uutele tahvlitele kirjutavad uusi väärtusi.

      Kaaslasi otsib looja, kaaslõikajaid: sest kõik on tal küps lõikuseks. Aga tal puuduvad sajad sirbid: nii kitkub ta välja viljapäid ning on pahane.

      Kaaslasi otsib looja ning neid, kes oma sirpi oskavad teritada. Neid hüütakse kord hävitajaiks ning hää ja kurja põlgajaiks. Kuid põimajad on nad ja pidustajad.

      Kaasloojaid otsib Zarathustra, kaaspõimajaid ning kaaspidustajaid otsib Zarathustra: mis tegemist on tal karjade, karjaste ja korjustega!

      Ja sina, mu esimene kaaslane, hüvasti! Hästi matsin sind õõnsasse puusse, hästi peitsin sind huntide eest varjule.

      Aga ma lahkun sust, aeg on möödas. Koidu ja koidu vahel tõusis mulle uus tõde.

      Ei ma pea olema karjane ega surnumatja. Ei iialgi enam taha ma kõnelda rahvaga: viimne kord kõnelesin surnule.

      Loojate, põimajate, pidustajatega tahan nüüd seltsida: vikerkaart tahan neile näidata ja kõiki üliinimese astmeid.

      Üksiklasile laulan oma laulu ja kaksiklasile; ja kel veel kõrvad on kuulda kuulmatut, selle südame tahan ma raskeks teha oma õnnega.

      Oma eesmärgi poole tahan ma minna ja ma käin oma käimist; hüpata tahan ma üle kahklejaist ja kõhklejaist. Nii olgu minu astumine nende kustumine.”2

10

      Nõnda kõneles Zarathustra oma südames, kui päike seisis kesktaevas: siis vaatas ta küsivalt üles – sest kuulis enda kohal kimedat linnu kisa. Ja vaata! Kotkas lõikas suurtes ringides läbi õhu, ja ta küljes rippus madu, aga mitte kui saak, vaid kui sõber: sest ta oli keerdunud ümber ta kaela.

      „Need on minu loomad!” ütles Zarathustra ja oli südamest rõõmus.

      „Uhkeim loom päikese all ja targim loom päikese all – on välja tulnud luurekäigule.

      Tahavad teada, kas Zarathustra veel elab. Tõepoolest, kas elan ma veel?

      Ohtlikum oli mul inimeste keskel kui loomade keskel, ohtlikke teid käib Zarathustra. Juhtigu mind mu loomad!”

      Kui Zarathustra seda oli öelnud, mõtles ta pühaku sõnule metsas, ohkas ja ütles oma südames nõnda:

      „Oo, et oleksin targem! Oleksin ma nii põhjalikult tark nagu mu madu!

      Aga ma palun küll võimatut: ma palun nii siis oma uhkust, et see alati kõrvu käiks mu tarkusega!

      Ja kui kord mu tarkus must lahkub: – ah, ta armastab minema lennata! – lennaku siis edasi mu uhkuski ühes mu rumalusega!” –

      – Nõnda algas Zarathustra loojak.

      Zarathustra kõned

      Kolmest moondusest

      Kolm vaimu moondust ma nimetan teile: kuidas vaim saab kaameliks, ja lõviks kaamel, ja lapseks viimati lõvi.

      Palju rasket on kanda vaimul, tugeval, taluval vaimul, kelles elutseb aukartus: rasket ja raskeimat nõuab ta tugevus.

      Mis on raske? nii küsib taluv vaim, põlvitab maha enne kui kaamel ja tahab, et teda tublisti koormataks.

      Mis on raskeim, teie kangelased? nii küsib taluv vaim, et ma võtaksin selle enese pääle ja rõõmu tunneksin oma jõust.

      Kas pole ta see: alanduda, et teha haiget oma kõrkusele? Lasta hiilata oma rumalust, et pilgata oma tarkust?

      Või on ta see: taganeda omast tööst, kui see pühitseb oma võitu? Tõusta kõrgeile mägedele, et kiusata kiusajat?

      Või on ta see: toituda tunnetuse tõrudest ja rohust ning tõe pärast kannatada hinge nälga?

      Või on ta see: olla haige ja saata ära trööstijad ning siduda sõprust kurtidega, kes kunagi ei kuule, mis sa tahad?

      Või on ta see: astuda sopasesse vette, kui see on tõe vesi, ja jätta enesest eemale peletamata külmi konni ja kuumi kärnkonni?

      Või on ta see: armastada neid, kes meid põlgavad, ja anda kätt tondile, kui see meid tahab hirmutada?

      Kõige selle raskeima võtab enda pääle taluv vaim: otsekui kaamel, kes koormatuna tõttab kõrbesse, nii temagi tõttab oma kõrbesse.

      Kuid kõige üksildasemas kõrbes sünnib teine moondus: lõviks saab siin vaim, vabadust tahab ta endale võita ja isand olla omas kõrbes.

      Oma viimset isandat otsib ta siin: vaenu ta tahab kuulutada talle ja oma viimsele jumalale, võidu pärast tahab ta heidelda suure lohega.

      Kes on see suur lohe, keda vaim enam ei salli nimetada isandaks ja jumalaks? „Sa pead” on selle suure lohe nimi. Ent lõvi vaim ütleb „ma tahan”.

      „Sa pead” lamab tal teel, kilgendades kui kuld, soomuselukas, ja igal soomusel sädeleb kuldne „sa pead!”

      Tuhande-aastased väärtused säravad neil soomuseil, ja nõnda kõneleb vägevaim kõigist lohedest: „Kõik asjade väärtused hiilgavad minu küljes.”

      „Kõik väärtused on juba loodud, ja kõik loodud väärtused – olen mina. Tõesti ühtki „ma tahan” ei tohi enam olla!” Nõnda kõneleb lohe.

      Mu vennad, milleks on vaja lõvi vaimus? Miks ei piisa koormaloomast, kes on alistuv ja aukartlik?

      Uusi väärtusi luua – seda ei suuda ka lõvi veel: aga luua endale vabadus uue loomiseks – seda küll suudab СКАЧАТЬ