Alandatud ja solvatud. Fjodor Dostojevski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja kuuldamatult, täpselt nõnda, nagu ma seda äsja olin kujutlenud. Ma karjatasin. Hulk aega polnud kedagi näha, nagu oleks uks avanenud iseenesest; siis ilmus äkki lävele mingi imelik olend; kellegi silmad, nagu ma suutsin pimedas eristada, vaatasid mind teravalt ja kindlalt. Üle mu ihu käis külmavärin. Oma ülimaks hirmuks nägin, et see oli laps, tütarlaps, ja kui see oleks olnud Smith ise, siis võib-olla temagi poleks mind nõnda ehmatanud, nagu ehmatas selle tundmatu lapse imelik, ootamatu ilmumine minu tuppa sel tunnil.

      Ma juba ütlesin, et ta avas ukse nii tasa ja aeglaselt, nagu kardaks tuppa tulla. Seejärel jäi ta lävele seisma ja vaatas mind kaua imestusega, mis tardumusega sarnanes. Viimaks astus ta paar sammu ja jäi minu ette seisma, ikka veel sõnagi lausumata. Ma vaatasin teda lähemalt. See oli kaheteist- või kolmeteistkümneaastane tütarlaps, väikest kasvu, kahvatu ja kõhn, nagu oleks ta alles hiljuti raskesti haige olnud. Seda enam särasid tema suured mustad silmad. Vasaku käega hoidis ta rinna kohal koos vana auklikku rätti, mis tema õhtusest külmast värisevat rinda kattis. Riideid tema seljas võis nimetada räbalaiks; tihedad mustad juuksed olid silumata ja sassis. Nii me seisime paar minutit teineteisele otsa vahtides.

      „Kus on vanaisa?” küsis ta viimaks vaevu kuuldava häälega, nagu oleks tal rind või kõri valutanud.

      Selle küsimusega kadus mu müstiline hirm. Küsiti Smithi; ootamatult ilmnesid tema jäljed.

      „Sinu vanaisa? Ta on ju surnud!” ütlesin ma äkitselt, olemata valmis tema küsimusele vastama, ja kahetsesin seda otsekohe. Umbes minuti seisis tütarlaps senises asendis, siis hakkas äkki värisema, ja nii tugevasti, nagu oleks oodata ohtlikku närvivapustust. Tahtsin temast kinni haarata ja teda toetada, et ta maha ei kukuks. Aga tal hakkas kohe jälle parem ning ma nägin selgesti, et ta tegi ebaloomulikke pingutusi, et minu ees oma ärevust varjata.

      „Andesta, andesta mulle, tütarlaps! Andesta, mu laps!” laususin. „Ma nii äkki ütlesin sulle, aga võib-olla see ei olegi… sa vaeseke!.. Keda sa otsid? Kas vanameest, kes siin elas?”

      „Jah,” sosistas ta suure pingutusega, vaadates mulle rahutult otsa.

      „Tema nimi oli Smith? Jah?”

      „J-jah.”

      „Tema… nojaa, tema on küll surnud… Aga sina ära kurvasta, tuvikene… Miks sa ennem ei tulnud? Kust sa nüüd tuled? Ta maeti eile. Ta suri äkki, ootamatult… Oled sa tema lapselaps?”

      Ta jäi minu kiiretele ja segastele küsimustele vastuse võlgu. Pööras sõnatult ümber ja hakkas tasa toast välja minema. Olin sedavõrd üllatunud, et ei hoidnud teda tagasi ega esitanud rohkem küsimusi. Ta seisatas korraks veel lävel ja vaid pooleldi minu poole pöördudes küsis:

      „Kas Azorka on ka surnud?”

      „Jah, Azorka on ka surnud,” vastasin ja mulle tundus tema küsimus imelikuna. Nagu oleks ta olnud veendunud, et Azorka pidi tingimata surema koos vanamehega. Kuulanud ära minu vastuse, lahkus tütarlaps kuuldamatult, sulgedes ukse ettevaatlikult enese järel.

      Hetke pärast jooksin talle järele, ääretult pahane enesele, et olin lasknud tal ära minna. Ta läks nii tasa, et ma ei kuulnudki, kui ta avas teise, trepile viiva ukse. „Trepist pole ta veel alla jõudnud,” arvasin ja jäin, vööruses kuulatama. Kuid kõik oli vaikne ega olnud kuulda kellegi samme. Ainult alumisel korrusel paugatas kuski uks ja kõik jäi jälle vaikseks.

      Läksin kiiresti trepist alla. Minu korteri juurest, viis viiendalt korruselt neljandale keerdtrepp; neljandalt korruselt kuni alla oli trepp sirge. See oli räpane, must ja alati pime trepp, nagu need on väikeste korteritega suurtes üürimajades tavalised. Sel hetkel oli seal täiesti pime. Kui olin käsikaudu jõudnud neljandale korrusele, jäin seisma, sest mulle justkui torkas pähe mõte, et siin vööruses on keegi, kes end minu eest peidab. Hakkasin käega kobama; tütarlaps oli tõepoolest siin nurgas, nägu seina poole, ja nuttis kuuldamatult.

      „Kuule, mida sa kardad?” alustasin juttu. „Ma kohutasin sind, olen süüdi. Vanaisa rääkis enne surma sinust, need olid ta viimsed sõnad… Mulle jäid ka raamatud; need on vist sinu omad. Kuidas su nimi on? Kus sa elad? Ta ütles, et Kuuendal liinil…”

      Kuid oma juttu ma lõpetada ei saanud. Tütarlaps karjatas, justkui ehmudes sellest, et ma tean, kus ta elab. Oma kõhna kondise käega lükkas ta mind eemale ja jooksis trepist alla. Mina talle järele. Kuulsin veel ta samme all. Siis need kadusid… Kui ma tänavale jõudsin, polnud teda enam näha. Jooksin kuni Voznessenski prospektini, siis nägin, et mu otsing on asjatu: ta oli kadunud. Arvasin, et ta oli end kuhugi peitnud, kui trepist alla tulin.

      XI peatükk

      Vaevalt olin aga astunud prospekti märjale ja porisele kõnniteele, kui põrkasin kokku ühe mehega, kes kõndis nähtavasti sügavais mõtteis ja langetatud päi tõttas kuhugi. Oma suurimaks imestuseks tundsin selles mehes ära vana Ihmenevi. See oli üldse ootamatute kohtumiste õhtu. Ma teadsin, et vanamees oli kolme päeva eest haigeks jäänud, ja nüüd äkki kohtan teda nõnda niiske ilmaga tänaval. Liiatigi ei läinud ta varemgi peaaegu kunagi õhtuti toast välja, aga sellest ajast peale, kui Nataša kodust lahkus, see tähendab, juba pool aastat, oli ta olnud täielik kodus-istuja. Minu üle tundis ta nüüd kuidagi ebatavaliselt suurt rõõmu, nagu inimene, kes viimaks ometi on leidnud sõbra, kellega võib oma mõtteid jagada. Ta haaras mu käe, surus seda tugevasti ja küsimata, kuhu ma lähen, vedas mind enesega kaasa. Ta oli millestki ärritatud, kiirustav ja äge. „Kus ta võis käia?” mõtlesin endamisi. Temalt eneselt ei maksnud seda küsida; ta oli muutunud väga umbusklikuks ja nägi igas lihtsamaski küsimuses või märkuses solvavat vihjet ning auhaavamist.

      Vaatasin teda kõrvalt: nägu oli tal haiglane; viimasel ajal oli ta kõhnaks jäänud; habe oli tal vist juba terve nädal ajamata. Tema täiesti halliks läinud juuksed kippusid korratult välja ta kortsunud kübara alt ning ripnesid pikkade kahludena vana ja kulunud palitu krael. Olin juba varem tähele pannud, et ta mõnikord unustas enese täielikult; unustas näiteks, et ta ei viibi toas üksi, rääkis enesega, vehkis kätega. Raske oli teda vaadata.

      „Noh, Vanja, kuidas elad?” küsis ta. „Kuhu sa pidid minema? Aga mina, näed, tulin välja; on vaja asju ajada… Oled sa terve?”

      „Kas teie olete siis juba terve?” vastasin. „Hiljuti alles olite haige, aga nüüd olete välja tulnud.”

      Vanamees ei vastanud, nagu poleks minu küsimust kuulnudki.

      „Kuidas on Anna Andrejevna tervis?”

      „Terve, terve… Natuke on küll temagi haige. Murelikuks on teine mul läinud… Tuletas sind meelde. Miks ma meid vaatama ei tule? Või tahtsidki nüüd minna meie poole, Vanja? Või ei? Ma ehk eksitan, vean sind kõrvale?” küsis ta äkki, vaadates mind kuidagi umbusklikult ja kahtlustavalt. Umbusklik vanamees oli muutunud niivõrd tundeliseks ja närviliseks, et kui ma oleksin nüüd talle vastanud, et ei kavatsenud nende juurde minna, siis oleks ta kindlasti haavunud ja mind külmalt üksi jätnud. Ruttasin siis jaatavalt vastama, et ma just tahtsingi külastada Anna Andrejevnat, kuigi teadsin, et seetõttu hilinen ja võib-olla ei saagi siis enam Natašaga kokku.

      „See on hea,” leidis vanamees, olles minu vastusega täiesti rahul, „see on hea…” Aga siis jäi ta äkki vait ja vajus mõttesse, nagu oleks midagi ütlemata jätnud.

      „Jah, see on hea,” kordas ta masinlikult umbes viie minuti pärast, nagu ärgates sügavaist mõtteist. „Hm… vaata, Vanja, sa oled meile alati olnud kui lihane poeg: Jumal ei andnud meile Anna Andrejevnaga… poega… aga andis meile sinu. Seda olen alati arvanud. Naine ka… jah. Ja sa oled alati meie vastu olnud aupaklik ja õrn, nagu СКАЧАТЬ