Alandatud ja solvatud. Fjodor Dostojevski
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Alandatud ja solvatud - Fjodor Dostojevski страница 12

Название: Alandatud ja solvatud

Автор: Fjodor Dostojevski

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Классическая проза

Серия:

isbn: 9789985658314

isbn:

СКАЧАТЬ ja… andestage meile,” lisas ta tasa ja veidi punastades, kuid nii imeilusa naeratusega, et ma tema soovile pidin vastama kogu südamest.

      „Jajah, Aljoša,” lausus Nataša, „ta on meie vend. Ta on meile juba andestanud ja ilma temata ei saa me õnnelikud olla. Ma juba rääkisin sulle… Ah, kui südametud lapsed me oleme, Aljoša! Aga me hakkame elama kolmekesi koos… Vanja,” jätkas ta ning tema huuled värisesid, „nüüd lähed sa nende juurde. Sul on nii kuldne süda, et kuigi nad mulle ei andesta, võib-olla muutub nendegi süda pehmemaks minu vastu, kui näevad, et sina oled mulle andestanud. Räägi neile ära kõik, kõik, omade sõnadega, puhtast südamest; leia niisugused sõnad… Päästa mind ja kaitse; selgita neile kõik põhjused, nii nagu sa ise kõigest aru oled saanud. Tead, Vanja, võib-olla ma poleks seda julgenud tehagi, kui sind ei oleks olnud täna minuga! Sina oled minu pääsemine: ma hakkasin otsekohe sinu peale lootma, et sina oskad neile asja nii kujutada, et vähemalt pehmendad nende esimest õudset ehmatust. Oo, jumal küll… Ütle neile minu poolt, Vanja, et ma tean et mulle ei saa nüüd enam andestada; kui nemad andestavad, siis jumal ei andesta! Ja et kui nad minu ka ära neavad, mina siiski õnnistan neid ja palun nende eest kogu elu. Mu süda on nende juures. Ah, miks pole me kõik õnnelikud! Miks, miks?.. Jumal küll! Mida ma nüüd teinud olen!” hüüdis ta ja kattis näo kätega, äkitselt nagu ärgates ja õuduse pärast kogu kehast värisema hakates. Aljoša embas teda ja surus ta sõnagi lausumata enda vastu. Mõned hetked möödusid vaikuses.

      „Ja teie suutsite sellist ohvrit nõuda!” ütlesin ma vürstile etteheitvalt.

      „Ärge mind süüdistage,” vastas ta. „Kinnitan teile, kõik need halvad asjad, kuigi nad on väga sügavad, on siiski mööduvad. Usun seda täiesti. Tuleb olla vaid tugev, et sellest hetkest üle saada; seda on mulle ütelnud ka Nataša. Te ju teate, et kõige selle põhjuseks on perekondlik uhkus, need täiesti ülearused tülid, mingisugused kohtuprotsessid… Kuid… (olen selle üle kaua mõtelnud, uskuge mind!)… kõik see peab lõppema. Siis ühineme jälle kõik ja siis oleme lõplikult õnnelikud, nii et meid vaadates lepivad omavahel ära ka vanad. Kes teab, võib-olla just meie abiellumisest saabki nende leppimise algus! Ma arvan, et see ei saagi teisiti olla. Mida teie arvate?”

      „Teie räägite abiellumisest. Millal on siis teie laulatus?” küsisin ma, vaadates Natašat.

      „Homme või ülehomme; vähemalt ülehomme ilmtingimata. Vaadake, ma ei tea seda ka ise veel hästi ja õigust öelda ei ole selleks veel midagi korraldanud. Ma arvasin, et Nataša võib-olla ei tulegi veel täna. Pealegi tahtis isa mind täna kindlasti viia pruudi poole. (Mind tahetakse ju kihlata. Kas Nataša rääkis teile? Aga mina ei taha.) Nii et ma ei saanud veel midagi kindlalt otsustada. Kuid siiski on meie laulatus tõenäoliselt ülehomme. Mulle vähemalt tundub see nõnda, sest ei saa ju teisiti. Homme juba sõidame Pihkva teed välja. Siit mitte väga kaugel on mul sõber, koolivend lütseumist. Väga kena inimene; võib-olla tutvustan teda teile. Seal külas on ka preester, aga muide, ma päris kindlasti ei tea, kas ta seal on või ei. Oleksin pidanud enne järele kuulama, aga pole mahti saanud… Kuid need on ju tõtt-öelda kõik pisiasjad. Kui aga oleks peaasi kindel! Võib ju ka mõnest naaberkülast preestri kutsuda. Mida teie sellest arvate? Seal peaksid ikkagi olema ka naaberkülad! Kahju on ainult, et ma seni ei ole saanud sinna veel ridagi kirjutada; peaks ikkagi ette teatama. Võib-olla ei ole minu sõber praegu üldse kodus… Kuid see ei olegi tähtis. Peaasi, et oleks aga julgust, siis läheb kõik iseenesest, eks ju? Aga esialgu, homseni või ülehomseni, on Nataša siin minu juures. Ma üürisin juba eraldi korteri, kuhu asume elama, kui tagasi tuleme. Isa juurde ma enam elama ei lähe, eks ju? Külastate teiegi meid; olen kõik väga kenasti sisse seadnud. Mind hakkavad külastama meie lütseistid, ma korraldan õhtuid…”

      Vaatasin teda arusaamatuses ja kurvalt. Nataša pilk anus, et ma teda karmilt süüdistama ei hakkaks ja leplikum oleksin. Nataša ise kuulas Aljoša seletusi kurva naeratusega, kuid ühtaegu ta nagu oleks tundnud lõbu, nõnda nagu tuntakse lõbu kena rõõmsa lapse mõttetut, kuid armast lobisemist kuulates. Heitsin Natašale etteheitva pilgu. Mul oli hirmus paha olla.

      „Aga teie isa?” küsisin ma. „Kas olete täiesti kindel, et ta teile andestab?”

      „Ilmtingimata; mida tal muud üle jääb? Muidugi neab ta mind algul. Selles olen ma vägagi kindel. Ta on ju selline… Ja minuga väga karm. Võib-olla kaebab veel kellelegi; ühe sõnaga, kasutab oma isalikku võimu… Aga see kõik ei ole nõnda tõsiselt võetav. Ta ju armastab mind meeletult; saab vihaseks ja siis andestab. Siis lepivad kõik ära ja me kõik oleme õnnelikud. Nataša isa ka.”

      „Aga kui ta ei andesta? Kas te ka sellele olete mõelnud?”

      „Kindlasti andestab; muidugi võib-olla mitte niipea. Aga mis sellest! Ma näitan talle, et ka minul on iseloomu. Ta kogu aeg pahandab minuga, et mul ei olevat iseloomu, et ma olevat kergemeelne. Las ta nüüd näeb, kas ma olen kergemeelne või mitte! Sest perekonnainimeseks hakkamine pole ju naljaasi. Siis ei ole ma enam poisike… See tähendab, ma tahtsin öelda, et siis olen ma samasugune nagu teisedki… noh, need perekonnainimesed… Elan siis omast tööst. Nataša ütleb, et see on palju parem kui elada teiste arvel, nagu me kõik elame. Kui te ainult teaksite, kui palju Nataša mulle kõike ilusat räägib! Ma ei oleks seda ise iial osanud välja mõtelda; ma ei ole ju nõnda kasvanud, mind ei ole nõnda kasvatatud. Tõsi küll, ma tean ka ise, et olen kergemeelne ega ole peaaegu millekski suuteline. Aga kas teate, üleeile tuli mulle huvitav mõte. Kuigi praegu ei ole selleks kohane aeg, ma siiski seletan teile, sest seda peab kuulma ka Nataša, ja teie annate meile head nõu. Kas teate, ma tahan hakata jutte kirjutama ja neid siis ajakirjadele müüma nagu teiegi. Te aitate mind ajakirjanikkudega läbikäimises, eks ole! Ma juba arvestasin teid ja terve möödunud öö plaanitsesin romaani, nii katseks, ja kas teate, sellest võiks saada päris kena asjake! Aine võtsin ühest Scribe’i komöödiast… Ma seletan teile pärast. Peaasi aga, et selle eest raha saab… Teile ju makstakse!”

      Ma muigasin.

      „Te muigate,” ütles ta naeratades. „Ei, kuulge,” lisas ta kirjeldamatu lihtsameelsusega, „ärge vaadake mind, nagu oleksin ma niisugune… Minul on tõepoolest väga palju tähelepanelikkust; küllap näete ise! Aga teil on võib-olla ka õigus: ma ei tea ju tegelikust elust midagi; seda ütleb ka Nataša. Seda ütlevad mulle muuseas kõik; mis kirjanik minust niimoodi saab! Naerge, naerge, parandage mind; te teete seda ju Nataša heaks, sest te armastate teda. Ja mina ütlen teile tõtt: ma ei vääri teda. Tunnen seda. See on mulle väga raske, ja ma ei tea, miks hakkas ta mind nõnda armastama. Ning mina, mulle tundub, olen tema eest valmis andma oma elu! Tõesti, selle hetkeni ei kartnud ma midagi, aga nüüd kardan: mida me küll kavatseme! Issand! Kas tõepoolest inimeses, kui ta on täielikult kiindunud oma kohustustesse, nagu nimme ei leidu oskust ja kindlust oma kohust täita? Aidake teiegi meid, mu sõber! Te olete ju meie ainus sõber, kes veel meile on jäänud. Mida ma siis üksinda üldse teha oskan? Andestage, et arvestan selliselt teid; pean teid väga õilsaks inimeseks ja enesest hulga paremaks. Kuid ma parandan ennast ja uskuge mind, siis väärin ma teid mõlemaid.”

      Jälle surus ta mu kätt ja tema kauneis silmis säras hea, ilus tunne. Käe ulatas ta mulle nii usaldavalt, nii väga uskus, et olen ta sõber!

      „Nataša aitab mul ennast parandada,” jätkas ta. „Teie aga ärge midagi halba mõtelge, ärge liialt muretsege meie pärast! Meil on siiski palju lootusi ja aineliselt oleme edaspidi täiesti kindlustatud. Mina näiteks, kui romaaniga ei õnnestu (ma õigupoolest juba eile arvasin, et romaaniga tegelda on lollus, ja rääkisin seda praegu ainult selleks, et teie otsust kuulda saada); kui romaaniga ei õnnestu, siis võin ma ju hädakorral ka muusikatunde anda. Teie ei teadnud, et ma muusikat tunnen? Ma ei häbene ennast ka selle tööga elatamast. Mul on selles asjas sootuks uued vaated. Siis on mul veel hulk igasuguseid kalleid nipsasjakesi ja tualetitarbeid. Milleks need? Müün nad ära, ja teate, me elame sellest hulk aega. Lõpuks, viimases hädas, võiksin tõepoolest võtta СКАЧАТЬ