Alandatud ja solvatud. Fjodor Dostojevski
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Alandatud ja solvatud - Fjodor Dostojevski страница 23
Название: Alandatud ja solvatud
Автор: Fjodor Dostojevski
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Классическая проза
isbn: 9789985658314
isbn:
„Tulge aga,” vastasin. „Mida te kardate?”
„Ma ei karda midagi, uskuge mind; sest ma ei ole jumala eest üldse süüdi. Te mõtlete, et ma süüdi olen? Küllap näete, et saan varsti jälle õigeks. Nataša, kas võib sisse astuda?” hüüdis ta mingi teeseldud julgusega, suletud ukse taga seisma jäädes.
Vastust ei tulnud.
„Mis see siis tähendab?” küsis ta ärevalt.
„Ei midagi, ta oli nüüdsama seal,” vastasin ma, „vahest miski…”
Aljoša avas ettevaatlikult ukse ja heitis ara pilgu üle toa. Seal ei olnud kedagi näha.
Äkki silmas ta Natašat nurgas, kapi ja akna vahel. Nataša seisis seal nagu poolsurnult, ennast otsekui peites. Seda meenutades ei suuda ma praegugi naeratust tagasi hoida. Aljoša läks tasa ja ettevaatlikult ta juurde.
„Nataša, mis sul on? Tere, Nataša,” sõnas ta aralt, teda otsekui ehmunult vaadates.
„No mis siis, no… ei midagi!..” vastas Nataša ääretus segaduses, nagu oleks just tema ise süüdlane olnud. „Sina… kas sa teed tahad?”
„Nataša, kuula…” hakkas Aljoša saamatult seletama, „sa võibolla usud, et mina olen süüdi… Aga ma ei ole süüdi, ma ei ole mitte sugugi süüdi. Vaata, ma jutustan sulle kohe.”
„Aga milleks seda?” sosistas Nataša. „Ei, ei, pole tarvis… parem anna käsi ja… olgu lõpp nagu alati…”
Ja ta tuli nurgast välja; puna hakkas tõusma ta põskedele. Ta silmad olid langetatud, nagu kardaks ta Aljošale pilku heita.
„Jumal hoidku!” hüüdis Aljoša ülirõõmsalt. „Kui oleksin süüdi, siis ei julgeks ma vist küll pärast seda talle enam otsagi vaadata! Näete! Näete!” hüüdis ta mulle. „Ta peab mind süüdlaseks; kõik on minu vastu; kõik tõestused on minu vastu! Ma ei ole viis päeva siin käinud! Liiguvad kuuldused, et ma olen pruudi juures – ja mis? Ta juba andestab mulle! Ta ütleb: anna käsi ja olgu lõpp! Nataša, mu tuvike, mu ingel! Ma pole süüdi, võta see teadmiseks! Ma pole küünevõrdki süüdi. Hoopis vastupidi! Ümberpöördult!”
„Aga… Aga sa oled nüüd seal… Sind kutsuti nüüd sinna… Kuidas sa siin oled? Mis kell on?”
„Pool üksteist! Ma olingi seal… Kuid ütlesin, et olen haige, ja tulin tulema – ja see on esimene, kõige esimene kord viie päeva kestel, mil ma vaba olen, mil oli võimalik ennast sealt lahti kiskuda ja sinu juurde tulla, Nataša. Tähendab, et ma oleksin ka varem tulla võinud, aga ma meelega ei tulnud. Ah et miks? Varsti saad teada, kohe seletan: selleks ma nüüd siia tulingi, et seletada; aga jumala eest ei ole ma sinu ees seekord milleski süüdi, mitte milleski. Mitte milleski!”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.