Sirli, Siim ja saladused. Andrus Kivirähk

Чтение книги онлайн.

      „Mõni tilk sooja India ookeani, aga sealsamas ka ämbritäis Põhja-Jäämerd. Näete, sealt tuleb jää!”

      Neile lähenes tõesti hiiglaslik jääpank, ning Siim ja Sirli vaatasid ehmunult ringi, otsides paika, kuhu varjuda, et tohutu külm kamakas neid vastu luuakambri ust laiaks ei litsuks. Kuid kojamees viipasrahustavalt käega, võttis taskust piibu ja pani selle põlema. Siis ootas ta, kuni jääpanktemani jõuab, ja surus kuuma piibu vastu mürakat. Jää hakkas otsekohe sisinal sulama ning peagi plärtsatas nende juurde jahmunud hüljes, kes oli ilmselt jääpanga peal päevitanud ega saanud aru, kuhu on kadunudtema kindel ja külm kõhualune.

      Kojamees peletas hülge eemale.

      „Mine, uju!” ütles ta. „Säh!”

      Ta viskas hülgele pisikese kondi ja hüljes sööstis sellele järele nagu jahikoer.

      „Vahva!” kiitis Siim. „Aga uppunud laevad? Me pidime neid vaatama!”

      „Muidugi! Hüpake ka selle lesta turjale, siis saame kärmemini edasi!”

      Lapsed ronisid kalale selga. Eriti Siim oli vaimustuses.

      „Ma pole elus isegi hobusega sõitnud, aga nüüd saan ratsutada kalaga! Võimas!”

      Nad liuglesid hulga maad. Kirjute kalade parved sööstsid neist üle, lehvitades sõbralikult sabaga. Kojamees tundis neid kõiki. Mõnele suuremale ja auväärsemale kalale ulatas ta möödudes käe ja kalad suudlesidseda aupaklikult. Siim ja Sirli ei suutnud kuidagi uskuda, et kogu see ookean loksubrahulikult nende endi trepikojas, mõne meetri kaugusel postkastidest. See tundus unenäona, televiisorist välja roninud muinasjutufilmina. Nüüd jõudsid nad uppunud laeva juurde. See oli suur vanaaegne alus, mislebas külili merepõhjas. Siim küsis, kas laeval leidub ka uppunud meremeesteluukeresid.

      „Ei,” vastas kojamees. „Meremehed pääsesid minema. Ainult laev vajus põhja.”

      Sirlile tegi see rõõmu, ta ei oleks tahtnud näha mingeid luukeresid. Nüüd oli hea julge tühjal laeval kolada, kartmata, et kusagil võiks jalge alla jääda kel egi pealuu või säärekont. Nad leidsid rooliratta jakeerasid seda, nad ronisid mööda masti ja katsusid roostes ankrut. Korra tundsid nadküll ka hirmu, see oli siis, kui ühest kajutist vaatas välja tohutu must kaheksajalg. Aga nähes kojameest, Vetevalla Printsi, tegi ta kniksu ja avas lahkelt ukse, lubades lastel oma eluruumidesse kiigata. Siis olikäes aeg koju minema hakata. „Kas me võime homme ka tulla?” küsis Siim õhinal. „Jaülehomme?”

      „Te võite tulla alati, aga mitte väga tihti,” vastas kojamees. „Esiteks on teil ju ka kindlasti oma isiklikud unistused, ja neid ei tohi mingil juhul hooletusse jätta, muidu muutuvad nad kurvaks. Ja teiseks –aitab ühest Vetevalla Printsist küll. Ma ei taha, et ka teie unistuste sisse upuksite.Kindlasti on teil ka muud toredat, millega aega viita.”

      „Jaa, homme hakkab kool,” nõustus Sirli.

      14

      Aga esimene koolipäev ei toonud Sirlile rõõmu.

      „Meil on uus mata õps,” kaebas ta kodus. „Selline tädi. Ta jumaldab oma matemaatikat ja sunnib meid kogu aeg arvutama. Juba homseks pean ma kokku liitma kõik numbrid ühest sajani.”

      „Me aitame sind,” lubas ema. „Sina liidad ühest kümneni, mina liidan kümnest kolmekümneni ja isa liidab ülejäänud.”

      „Miks mina pean kõige rohkem liitma, ja veel kõige raskemad numbrid!” nurises isa ja karjus: „Ah sa koer! Mida sa omast arust teed!

      Seal ei ole ju kedagi!”„Kus on koer?” küsis Siim.

      „See mees seal,” seletas isa, kes vaatas televiisorist korvpalli. „Ta peab palli viskama sellele mängijale, kes seisab korvi all, aga selle asemel virutab tema pagan teab kuhu! Ahv!”

      „Jah, pigem on ta ahv kui koer,” nõustus Siim pikka korvpallurit silmitsedes. „Niisugune loll nägu nagu ahvil ja pikad käed.”

      „Eh-eh-hee!” naeris isa. „Täpselt nii see ongi. Sa, poisu, saad korvpallist juba päris hästi aru.”

      Isa kiitus rõõmustanuks Siimu, kui mitte venelane Stjopa teda enne lasteaias nii põhjalikult kurvastanud poleks. Nimelt rääkis Stjopa, et ta oli oma isaga suvel tervelt sada korda kalal käinud, see on vähemaltkorra päevas ja mõnikord veel öösel ka. Siis olid nad püüdnud kala põlevate tõrvikutevalgel. Siimul oli seda kade kuulata ning ta sikutas nüüd oma isa särgisabast ja jutustas, mis Stjopa pajatanud oli.

      Isa muutus süngeks.

      „Jälle see kalajutt,” urises ta. „Sai ju öeldud, et ühel laupäeval läheme.”

      „Ah juba ühel!” karjus Siim. „Me pidime minema sellel laupäeval!”

      „Pidime või?” pomises isa mornilt. „No kui pidime, siis lähme.”

      „Vaata sa mul!” hoiatas Siim. Isa põrnitses tujutult teleekraani. Ahvinäoga korvpallur viskas lõpuks ometi, pärast pikka pusimist, palli korvi, aga isale see rõõmu ei teinud. Ta muretses kalapüügi pärast. Kustneid vihmausse õieti saab? Ta läks võttis riiulist entsüklopeedia ning lehitses seda.Vihmauss.. Kus siin on vihmauss?

      Küll on häda ja viletsus!

      Nii olid kõik sel päeval pisut kurvad, mis ju esimesele koolipäevale sugugi kohane pole. Sirli muretses uue õpetaja pärast, Siimule tegi viha see, et Stjopa on elus nii palju kalu püüdnud, aga tema mitteühtegi. Isa kartis laupäeva ja ema ei saanud ka üksi rõõmus olla, kui ülejäänud peremossitas.

      Ning nende korteri seina taga istus kirjanik härra Lammas ja oli samuti pahas tujus. No tema oli seda küll alati. Ta kirjutas oma koledat raamatut.

      „Peeter vedeles kraavis ja oigas. Tal oli kõrge palavik, käed ja jalad värisesid, aga ühtki СКАЧАТЬ