Sirli, Siim ja saladused. Andrus Kivirähk
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Sirli, Siim ja saladused - Andrus Kivirähk страница 4
Название: Sirli, Siim ja saladused
Автор: Andrus Kivirähk
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Сказки
isbn: 9789985321812
isbn:
„Olge päris rahulikud,” sõnas isa, avas vihmavarju ning hakkas nüüd tõeliselt jooksma. Ta jooksis nagu kits. Mõne hetkega oli ta oma konkurendid kinni püüdnud, siis neist mööda läinud, siis veel ühe ringiga mööda läinud ja siis veel ühega, kusjuures ta hoidis vihmavarju kogu aeg pea kohal ning jooksis vahepealnaljaviluks ka tagurpidi.
Siis oli ta võitnud ja talle riputati kaela kuldmedal.
„Vat see on mees!” hüüdsid treenerid ja keksisid rõõmust nagu varblased. „Elagu suur sportlane Heino Välejalg!”
Isa lehvitas uhkelt vaimustusest kiljuvale publikule. Staadioni esimeses reas istusid ema, Siim ja Sirli, ka nemad hõiskasid, olles uhked oma isa üle. Isa võttis kaelast medali ja viskas selle täpselt emalesülle. Ta ronis tagasi esiistmele ja väljus nüüd juba õigest uksest. Veel kontoritrepiloli ta väga enesega rahul ja võttis kaks astet korraga, aga teisest trepist ta enam siiski üles ronima ei hakanud, vaid valis lifti.
8
Kuri kirjanik Lammas tuli tagasi oma asjatoimetustelt. Trepikoja esine oli endiselt räämas, ka treppi ennast polnud mitu nädalat pestud ja ühes koridori nurgas vedeles vanajõulukuusk, millel polnud küljes ainsatki okast.
„Lausa sigadus,” leidis härra Lammas. „Jõuludest on varsti möödas üheksa kuud, aga kojamees pole siiamaani viitsinud kuuske minema viia.”
Ta tahtis kutsuda lifti, kuid see polnud võimalik, keegi juba sõitis ja nupp liftiukse kõrval põles punaselt. Härra Lammas jäi ootama ja tema pahameel kasvas iga sekundiga.
„Lift on rikkis,” mõtles ta. „Nii kaua ei saa ükski normaalne inimene liftiga sõita. Kas peab jälle jala kuuendale korrusele ronima? Kõik selle kojamehe süü, mille eest talle küll palka makstakse!”
Samas avanes uks, mis viis väikesesse kambrisse, mil es kojamees hoidis oma luuda ja ämbrit, ning välja vaatas – kojamees!
Tal olid pikad sorgus vuntsid ja hoolikal vaatamisel tundus, et nendest nõrgub vett.
„Ah seal te oletegi!” käratas härra Lammas. „Miks te oma tööd ei tee! Koridor on must nagu solgitoru ja lift alalõpmata rikkis!”
Kojamees tõmbas ukse kähku kinni. See oli härra Lamba meelest juba eriline häbematus.
„Ma räägin teiega, kuhu te kaote!” karjus ta ja põrutas rusikaga vastu luuakambri ust. „Ma kaeban teie peale! Tulge kohe välja!”
Aga kojamees ei tulnud ja härra Lambal ei jäänud muud üle kui hakata jala trepist üles ronima, sest ka liftiuks jäi suletuks ning punane lambike selle kõrval põles endiselt.
„Ega ma seda nii ei jäta,” mõtles härra Lammas. Suure ähkimisega õnnestus tal oma korterisse jõuda; ta sulges ukse ja puhkas veidi aega esikutoolil, enne kui kingad jalast võttis. Siis läks ta oma töötuppa jaistus arvuti taha. Kojamehe trikid olid teda niivõrd tigedaks teinud, et tundus olevatpäris paras aeg uue raamatu kirjutamisega pihta hakata.
Härra Lammas kirjutas ainult hästi tõsiseid ja süngeid raamatuid. Alati lõppesid need väga halvasti, keegi kas jäi auto alla, kukkus kuristikku, uppus või pandi lihtsalt vangi.
Nüüdki olid esimesed read, mis arvutiekraanile ilmusid, järgmised:
„Peeter oli just vangist lahti saanud ning tal polnud sentigi raha. Kuid ta tahtis väga süüa. Sellepärast otsustas Peeter vargile minna. Tal e tuli vastu väike tüdruk. Peeter võttis tüdrukult kohe raha ära.Tüdruk läks nuttes koju.
„Kus see raha on, mis ma sulle andsin?” küsis isa. „Sa oled selle ära kaotanud!” Tüdruk sai vitsa ja pidi kogu öö nurgas seisma. Aga Peeter sel ajal…”
Härra Lammas oli oma koleda jutuga väga rahul. Aga teistele inimestele need lood eriti ei meeldinud. Kui mõni juhtuski ostma poest härra Lamba raamatu ja seda luges, tõusid tal juuksed hirmust püsti ja tapeitis jubeda raamatu keldrisse kartulikuhja alla.
Härra Lammas teadis, et inimesed ei taha tema raamatuid osta, ja see tegi teda veel kurjemaks. Päevad läbi istus ta arvuti taga ja muudkui kirjutas. Ta ei vaadanud kunagi isegi televiisorit, rääkimata sellest,et oleks käinud kusagil lõbutsemas. Tegelikult polnud tal aega õieti süüagi. HärraLammas ainult töötas. Raamatud said väga paksud ja väga koledad.
9
Lift ei olnud sugugi rikkis, nagu härra Lammas oli arvanud. Kojamees polnud siin milleski süüdi. Lift oli lihtsalt koos Sirliga pilvemaale lennanud. Selle nipi oli Sirli avastanud varstipärast uude majja kolimist. Tuli vajutada ühekorraga kõigile liftinuppudele ja lift lausa lendas majakatusest väljaning potsatas kõrgel-kõrgel taevas sõudvale pilvele.
Pilve peal elasid Sirli sõbrannad – pilvebaleriinid. Sirli armastas väga käia koos nendega tuulte seljas tantsimas. Varem oli Sirli iga päev pilvebaleriinidegakoos hullanud, aga pärast seda kui ta hakkas koolis käima, ta seda enam nii sageli tehaei saanud. Kuid praegu oli suvevaheaeg ja Sirlil aega laialt.
Ta tuhises koos liftiga taevasse ja oligi õige varsti pilvemaal. Otsekohe kuulis ta, kuidas pilvebaleriinid sädistavad:
„Sirli tuli! Sirli tuli!”
Sirli astus liftist välja. Kümme pilvebaleriini keksisid ta ümber ja kilkasid rõõmust.
„Oh kui ilus sa oled!” ahhetas üks. „Sul on uued patsipaelad!!”
„Kust sa nii kihvti kleidi said?” küsis teine.
„Ema ostis,” vastas Sirli. Ta hüppas selga mööduvale tuulele ja laskis end kanda. See oli nii vahva, kogu maa Sirli all paistis imepisikesena ja tema enda maja polnud suurem kui rosin. Aga see oli üks armasrosin ja Sirli lehvitas alla, ehkki ta teadis, et ei ema, isa ega Siim ei näe teda, sest taon nii kõrgel.
„Oo jaa, lähme tantsima!” kilkasid pilvebaleriinid ja igaüks püüdis endale ühe tuule, mille seljas ratsutada. Tuuli oli igasuguseid, mõned olid väga rahulikud ja laisad, liikusid aeglaselt ning ei kõlvanudmujale kui nööril rippuvat pesu kuivatama. Aga teised tuuled olid väledad ning vallatud, nad tegid õhus uperpalle, puhusid kord siit, siis jälle teiselt poolt ning nende seljas Sirli ja pilvebaleriinid tantsida armastasidki. Kukkumist pilvebaleriinid ei kartnud, sest neil kõigil olid selja pealõhukesed kiilitiivad, nii et nad võisid ka ise lennata, kui tuul nad enda turjalt mahaviskas. Ka Sirlil olid säärased tiivad olemas, muidugi mitte alati, need kasvasid talle ainult pilvemaal.
„Kuhu me sõidame?” hüüdsid pilvebaleriinid ja Sirli vastas:
„Muidugi Päikese juurde! Päikese juurde!”
„Päikese juurde!” kordasid pilvebaleriinid kajana. Päike tervitas neid laia naeratusega, tal olid ninal päikeseprillid, peas päikesekübar ja käe peal päikesekell.
„Oh mis rõõm, mis rõõm!” rääkis ta. „Sirlikene tuleb mind, igavest pannkooki, vaatama! Ise nii nägus nagu kõige kaunim täht! Ja lubage, lubage – laske ma vaatan! Sirli! Sul on ju silmad värvitud!”
СКАЧАТЬ