Sirli, Siim ja saladused. Andrus Kivirähk

Чтение книги онлайн.

      Tema silmad läikisid nagu heeringapead.„Minuga koos pole sul vee all midagi karta.”

      Siim vahtis kojameest hämmeldunult. Nojah, tema käis muidugi ise ka läbi põrandaluugi oma võlumaal ja töötas seal võlurina, aga see oli ikkagi hoopis teine asi. Tema ei saanud kedagi oma võlumaale kaasa võttanii nagu kojamees. See oli väga veider lugu. Kojamees sai aru, et Siim on imestunud, jaküsis:

      „Tahad, ma seletan sulle, milles asi? See pole nii keeruline. Siim, ütle, sul on ju unistusi? Täitsa salajasi unistusi, millest keegi ei tea?”

      „On,” vastas Siim.

      „Ja vahel sa unistad neid unistusi ja siis sa satudki selle unistuse sisse, kas pole nii?”

      „On,” vastas Siim uuesti.

      „Aga minuga on niisugune paha lugu, et ma olen juba liiga palju unistanud ja minu unistus ei lase mind enam lahti,” kõneles kojamees. „Ma pole üldse, eluaeg, muud teinud kui unistanud. Väikese poisina tahtsinma kangesti teada saada, milline elu on vee all. Ma tahtsin õppida vee all hingama jaunistasin sellest päevad läbi, lugesin raamatuid, kus kõneldi merest ja vee-elukatest, öösel aga nägin kõike seda unes. Vannis pistsin pea vee alla ja vaatasin oma varbaid, aga hingata ma vee all ikkagi ei osanud.Unistasin veel ja veel ja siis – siis avastasin ühel päeval, et minu riidekapis ongimeri, ja hakkasin sageli vee all käima. Riidekapi meres õppisin ma ka hingama, ja varsti ei tulnudki ma enam sealt välja. Koolis polnud enam aega käia ega õues mängimas. Ma olin kogu aeg vee all. Kui ma suurekssain, ei viitsinud ma ka mingit tööd teha, vaid tolknesin ikka oma kalade juures. Nii kauatolknesin, kuni oli juba hilja. Mu unistus hakkas pisitasa tegelikkuseks muutuma. Ta ei lasknudki mind enam lahti, ja nüüd pean ma suurema osa ajast siin, luuakambris, vee sees istuma, sest värske õhu käes ei saama enam hästi hingata ja lämbun nagu kala pannil.”

      „See on kole tõesti,” arvas Siim. Tema poleks küll tahtnud kogu aeg oma võlumaal elada, ka isa-ema juures oli vahva ja lasteaias samuti.

      „Noh, pole viga,” leidis kojamees. „Ma olen harjunud. Pealegi olen ma siin vee all tähtis mees – kalad valisid mu oma printsiks. Ega mu elul midagi viga pole, vee all on põnev! Näed – see on hai!”

      Suur hall kala möödus neist nii ligidalt, et Siim võinuks teda puudutada. Poiss hüppas ehmunult eemale, sest teadis, et haid on ohtlikud.

      „Ära karda!” rahustas kojamees. „Minu sõpradele ei tee siin ükski kala häda. Ma olen neid dresseerinud ja nad kuulavad mu sõna. Istu!” käratas ta haile. „Haugu!”

      Hai istus kuulekalt sabale ja haukus nagu koer:

      „Auh-auh!”

      „Tubli,” kiitis kojamees ja andis haile suhkrut. „Noh, Siim, tule, kõnnime natuke ringi. Ma näitan sulle uppunud laevu ja hiidkaheksajalga.”

      Siim oli hea meelega nõus, kuid siis kuulis ta, kuidas Sirli teda hüüab.

      „Mu õde kutsub mind,” ütles ta kahetsevalt.

      „Mine ja too tema ka siia,” andis kojamees nõu.

      13

      „Kuhu? Vee alla?” küsis Sirli. „Mis rumalusi sa räägid?”

      Siim turtsus kannatamatult.

      „No ära tule, kui ei usu! Mina lähen küll. Seal näidatakse uppunud laevu!”

      „Kas sa tahad kanalisatsioonikaevu ronida või?” uuris Sirli kahtlustavalt. „Moonika õpetas seda tegema või? Siim, sinna ei tohi minna! Seal on solk!”

      „Mis sa sellest Moonikast mul e pähe määrid!” õiendas Siim. „Moonika võib kanalisatsioonikaevus käia, kui tahab. Mina lähen luuakambrisse, kojamees ootab. Tule ka, Sirli!”

      Sirli СКАЧАТЬ