Sirli, Siim ja saladused. Andrus Kivirähk

Чтение книги онлайн.

      Trepikoja uks oli lahti ja Siim märkas kojameest, kes oli kusagilt välja ilmunud ning istus radiaatoril. Siim pani tähele, et kojamehest nõrguvad veenired ja et tema pintsaku taskust ripneb välja kalasaba.

      „Tervist,” ütles Siim.

      „Tere,” vastas kojamees. „Näe, püüan end kuivatada, aga midagi ei tule välja.”

      „Praegu ju ei köeta,” tähendas Siim.

      „See’p see on,” ohkas kojamees. „Radiaator on külm nagu Jäämeri.”

      „Kus te märjaks saite?” küsis Siim.

      „Vees,” vastas kojamees.

      Siim ei pidanud seda vastust kuigi piisavaks – kus siis mujal üldse märjaks saab saada kui mitte vees! –, aga ta ei saanud kauem kojamehega vestelda, sest ema juba kindlasti ootas. Seepärast ta noogutasviisakalt hüvastijätuks ja kojamees lehvitas vastu – senikaua kui lifti uksed Siimu selja tagasulgusid. Kodus ronis ta oma toas laua alla ning oli mõne hetke pärast oma võlumaal. Üks ähmi täis rebane ootas teda juba, kuid kannatas oma kurtmisega seni, kuni Siim võlurimantli selga sai.

      „Noh, mis häda sul on?” küsis Siim viimaks, torumütsi peas otse sättides.

      „Meie maale on ilmunud kole prügielukas,” kõneles rebane. „Iga loom peab talle kord päevas viima ämbritäie prügi, mille prügielukas siis ära sööb.”

      „Ega see polegi veel kõige hullem,” arvas Siim.

      „Mis sa selle prügiga ikka teed? Las õgib, kui maitseb.”

      „Jah, aga ta kasvab pidevalt suuremaks!” hädaldas rebane. „Varsti on terve mets teda täis ja ta litsub meie majad laiaks! Kas sa, kulla võlur, ei võiks teda siit minema võluda? Ja peale selle paluksin maendale ühe vaniljejäätise.”

      „Jäätis on siin,” vastas Siim ja ulatas rebasele suure tuutu. „Ja küll me ka prügielukaga toime tuleme.”

      Prügielukas lösutas otse keset metsa ja tema juurde viis tohutu rida järjekorda võtnud loomadest, kellel kõigil olid prügiämbrid ja prügikotid käes.

      „Ei tea, kas ta vanu kingi ka sööb?” küsis üks karu teise käest murelikult. „Mul ei olnud kodus muud prügi.”

      „Ta sööb kõike,” vastas too. „Ma viisin eile tühje pudeleid, ta nätsutas neid nagu marmelaadi ja lakkus veel varbadki üle.”

      „Oh sa heldus!” imestas esimene karu ning üks koer haukus tema selja taga:

      „Mul pole üldse kodus muid vanu asju kui mu vanaema.

      Toppisin ta kotti, aga küll rabeleb!” Kotist, mida ta seljas hoidis, kostis hirmsat ähkimist ja kisa. Siim jõudis prügieluka juurde. See oli õige kole loomtohutute lõugadega, mil e vahelt tolknes välja igasugu rämpsu – vanu sokke ja ajalehtija tühje piimapakke ning surnud hiirte sabasid. Ta vaatas Siimule otsa ja nõudis:

      „Kus sinu prügiämber on?”

      „Kohe saad,” ütles Siim. Järgmisel hetkel oli koletis muutunud pisikeseks punaseks prügiämbriks, mis oli ääreni prügi täis. Aga sellel ämbril olid silmad ja suu ja see suu karjus:

      „Kuidas ma saan iseennast ära süüa? Kas sa sellele oled mõelnud, lollakas?”

      „Proovi, äkki õnnestub,” andis Siim nõu. Elukas ajas huuled torusse ja imes, püüdis oma pikka keelt ümber iseenda kaela keerata ja ennast kägistada. Lõpuks läks tal korda oma lõug suhu saada ja kiire lurinaganeelas ta end alla.

      Prügikoletist polnud enam ja loomad seisid, võtsid prügiämbritest prügi, loopisid seda nagu serpentiine ja hüüdsid Siimule elagu.

      11

      Järgmine päev oli viimane enne kooli algust ning Sirli hakkas juba närviliseks muutuma. Siim seevastu oli rahu ise.

      „Mis sa pabistad!” lohutas ta Sirlit. „Ega esimesel koolipäeval ikka kahte ei panda.”

      „Küll sa oled veel väike ja loll!” käratas Sirli. „Mina õpin nii hästi, et mul e ei panda kunagi kahte! Ega ma sellepärast ei pabista! Lihtsalt… ah, sa ei saa aru! Sina lähed ju homme lasteaeda, kas sa üldseselle peale ei mõtle?”

      „Eks ma homme mõtlen,” arvas Siim. „Aga ma ei muretse. Ma muretsen ainult enne sünnipäeva ja enne jõule – et kas saab ikka palju kinke. Ega need seal lasteaias ei anna kunagi mingeid kinke. Isegi kui sul on sünnipäev, pead sina viima teistele komme, aga ise ei saa sa mitte kui midagi. Jah, lasteaias on kõik tagurpidi,” lisas ta haigutades.

      „Väikesed lapsed muretsevad ainult kinkide pärast,” seletas Sirli üleolevalt. „Koolitüdrukutel on aga hoopis teised mured.”

      „Tasa, lapsed,” manitses ema. „Teid peab valvama nagu keevat piima ja õigel ajal jaole saama, enne kui te päris tülli lähete.”

      „Aga mis see piim siia puutub?” ei saanud Siim aru.

      „No piima peab valvama, et see üle ei keeks,” õpetas Sirli. „Sa ei saa ka millestki aru!”

      Nüüd СКАЧАТЬ