Käsk tappa. James Dashner

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tõmmates teda Aleci poole, kes oli käe välja sirutanud. Luugi sulgemisest oli puudu veel vaid meeter, poolteist.

      Mark laskis seadmest lahti hetk enne seda, kui oleks aeglaselt kerkiva luugi terva nurga vastu põrganud, ja tõukas end õhku, et haarata ühe käega Alecil käest ja teisega metallist. Ta käsi libises, ent Alec hoidis kõvasti kinni ja tõmbas poisi pea ees läbi kitseneva pilu. Ruumi oli vähe ja Mark oli sunnitud vingerdama ja rapsima, kuid lõpuks pigistas ta end viimasel hetkel läbi, sikutades saapatalla luugi sulguvate lõugade vahelt välja. Luuk vajus kinni kõrvulukustava mürinaga, mis kajas mäe tumedatelt seintelt.

      Sees oli jahe ja kui kaja hääbus, kuulis Mark vaid enda lõõtsutamist. Valitses pilkane pimedus – vähemalt tema harjumata silmade jaoks, pärast pimestava päikese käes viibimist. Ta tajus enda lähedal Alecit, kes samuti õhku ahmis, et hinge tõmmata. Iga viimne keharakk Marki kehas valutas ja poiss tundis mitmest kohast verd immitsemas. Mägi oli peatunud ja surises koha peal hõljudes.

      „Ma ei suuda uskuda, et me seda tegime,” ütles Mark hääle kajades. „Aga miks siin pole tervet armeed, valmis meiega arveid õiendama, meid üle parda heitma? Nende nooltega laskma?”

      Alec tõi kuuldavale raske ohke. „Ma ei tea. Neid võis olla vähe, aga ma usun, et meid ootab vähemalt üks inimene.”

      „Ta võib mõne noolepüssiga praegu mu pead sihtida.”

      „Phäh!” rehmas Alec. „Usun, et need tüübid olid tähtsusetud, saadetud seda tööd tegema. Võib-olla saime kõigist jagu, kui piloot välja arvata.”

      „Või äkki ootab meid väljaspool seda ruumi kümme relvadega kutti,” pomises Mark.

      „Noh, üks kahest igatahes,” vastas Alec. „Tule, lähme.” Sõdur nihkus edasi, Markil õnnestus tema liikumist vaid hääle järgi jälgida. Tundus, nagu ta roomaks.

      „Aga …” alustas Mark, kuid taipas siis, et tal polnud midagi öelda. Mida muud neil oligi teha, passida kohal ja mängida pimeduses keksu, kuni keegi tuleb neid küpsiste ja piimaga tervitama? Ta ajas end neljakäpukile, kirtsutades nägu, ja järgnes oma sõbrale.

      Hägus valgusallikas tundus olevat ligikaudu meeter maad eemal ja kui nad lähemale jõudsid, muutus ümbritsev pisut selgemaks. Näis, et nad olid mingisuguses laoruumis, mille seinu ääristasid riiulid ning rihmad või võrkuksed hoidsid kõike paigal. Kuid vähemalt pooled riiulid olid tühjad.

      Valgusallikaks oli kumav paneel väikese poltidega ääristatud metallukse kohal.

      „Huvitav, kas nad panid meid luku taha,” ütles Alec end lõpuks ometi püsti ajades. Ta astus ukse juurde ja katsus linki. Nagu arvata võiski, ei andnud see järele.

      Mark tundis seismisest kergendust – põrand oli põlvede all kõva –, kuid lihased andsid tõustes end tunda. Ta polnud tükk aega nii palju energiat kulutanud ja puude käest sedasi sugeda saada oli üldse esimene kord.

      „Mis toimub?” küsis ta. „Mida peaks keegi meie tühisest külast tahtma? Ja nooltega laskmine? Tähendab, mis see oli?”

      „Kui ma vaid teaks.” Alec tõmbas ust kõvemini, sikutas linki, kuid edutult. „Aga inimesed langesid nagu kärbsed, kui nendega pihta said.” Ta pööras uksest ärritunud ilmel eemale ja pani käed puusa nagu vana naine.

      „Langesid nagu kärbsed,” kordas Mark tasa. „Üks neist oli juhuslikult Darnell. Mis sa arvad, kas temaga on kõik korras?”

      Alec heitis talle pilgu, mis ütles: sa pole nii naiivne. Ja Mark teadis, et see on tõsi. Ta muutus pisut murelikuks. Kõik oli olnud pärast mäe saabumist niivõrd pöörane, et talle jõudis alles nüüd kohale: arvatavasti oli Darnell surnud.

      „Miks me siin üleval oleme?” küsis Mark.

      Alec näitas tema peale näpuga. „Sest nii tehakse, kui keegi tuleb sinu koju ja ründab sinu inimesi. Hakatakse vastu. Ja ma ei kavatse lasta neil vereimejatel niisuguse pasaga puhtalt pääseda.”

      Mark mõtles Darnellile, kõigile vigastatutele ja segaduses inimestele ja taipas, et Alecil oli õigus. „Olgu, olen nõus. Mida me ette võtame?”

      „Esiteks peame selle paganama ukse lahti saama. Aita vaadata, äkki leiame midagi, millega seda teha.”

      Mark uitas ruumis ringi, kuigi valgust oli haledalt vähe. „Miks me praegu üldse ühe koha peal hõljume?”

      „Sulle ikka meeldib küsida küsimusi, millele ma ei oska vastata. Hoia lihtsalt silmad lahti ja hakka otsima.”

      „Olgu, olgu.”

      Alguses nägi Mark ainult rämpsu ja veel rämpsu. Varuosi, tööriistu, varusid täis kaste – alates seebist vetsupaberini. Siis nägi ta midagi, mis oli rihmaga seinale kinnitatud ja meeldinuks Alecile: vasarat.

      „Hei, siia!” hüüdis Mark. Ta võttis riista rihmast välja, kaaludes seda peos. „Midagi kena ja rasket – ideaalne, et saaksid ukse oma hiiglaslike sõdurikätega maha lüüa.”

      „Mu käed pole enam nii tugevad kui vanasti.”

      Vana karu naeratas, hägus valgus silmis sädelemas, kui vasara varrest kinni võttis. Ta astus suletud ukse juurde ja hakkas sellele hoope laduma. Uksel polnud võimalustki, kuid Mark uskus, et kulub hea minut või paar, enne kui see järele annab. Ta lootis vaid, et ukse avanedes ei oota teisel pool terve armeetäis rohelisse riietunud kurikaelasid.

      Kõlks. Kõlks. Kõlks. Alec muudkui tagus ust, mõlgid üha suuremad.

      Mark vaatas veel ringi, lootes leida mõnd relva hetkeks, mil uks lõpuks avaneb. Vähemalt oli Alecil suur vasar, millega vehkida. Miski ruumi pimedaimas otsas pälvis Marki tähelepanu, koht, kus kõvade kaantega kastid, mis umbes kuuskümmend sentimeetrit kõrged ja kolmkümmend laiad ning pealtnäha justkui millegi olulise kaitsmiseks mõeldud. Mõned olid lahti ja tühjad; mõned kinni.

      Ta ruttas juurde ja üritas paremini näha, kuid oli liiga pime, et midagi eristada. Mark tõstis ühe kinnise kasti üles – see oli kergem, kui ta arvas –, läks tagasi valguse kätte ja asetas kasti maha põranda metalsele võrestikule. Lähemale küünitades avanes talle lõpuks ometi selgem pilt.

      Kastil oli hoiatav sümbol, seesugune, mis viitas, et sees on mingit sorti bioloogiline oht. Sildil sümboli all seisis:

      Viirus VC321xb47

      Väga nakkav

      24 noolt, ülim ettevaatus

      Mark soovis korraga, et poleks seda kasti üldse puutunud.

      7. PEATÜKK

      Mark ajas end sirgu ja astus sammu eemale. Ta ei suutnud uskuda, et oli seda kasti käes hoidnud. Ta oleks selle võib-olla isegi avanud, kui poleks leidu enne valguse kätte toonud. Nooled võisid olla mäe lennul vägagi vabalt katki läinud. Võib-olla oli viirus isegi läbi konteineri kitsaste pilude imbunud. Rääkimata sellest, et riiulitel olid lahtised kastid, kuigi need paistsid pealtnäha tühjad.

      Mark pühkis käsi pükstesse, astus veelgi kaugemale.

      Kõlks. Kõlks. Kõlks.

      Alec peatus hetkeks, lõõtsutades. „Üks või kaks lööki veel ja see СКАЧАТЬ