Käsk tappa. James Dashner

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja Mark küünitas sedamaid lähemale, et neid mõlemaid kilbiga varjata.

      Aleci silmis põles intensiivsus, sihikindlus. Hallid juuksed või mitte, aga korraga näis ta kakskümmend aastat noorem.

      „Peame kiirustama!” karjus ta. „Enne kui see asjandus otsustab uttu tõmmata!”

      Põtkurid põlesid nende pea kohal ja nooled rammisid inimesi. Karjed olid kohutavad.

      „Mida mina tegema pean?” hüüdis Mark. Teda läbistas nüüdseks juba tuttav adrenaliini ja hirmu segu, kui ta sõbra juhtnööre ootas.

      „Sina teed mulle katet, sellega.”

      Alec surus püssid käsivarre alla ja võttis pükste tagant välja mattmusta püstoli, mida Mark polnud varem näinud. Kõhklemiseks polnud aega. Mark võttis relva vaba käega pihku ja järeldas selle raskusest, et püstol on laetud. Kui ta püstolit vinnastas, rammis puitu nool. Seejärel veel üks. Mäel viibivad võõrad olid märganud kaht inimest, kes lagendiku keskel plaani pidasid. Järjekordsed nooled tungisid mütsatusega maapinda nagu ootamatu rahetorm.

      „Tulista, poiss,” urises Alec. „Ja sihi hästi, sest sul on ainult kaksteist kuuli. Ära mööda lase. Nüüd!”

      See öeldud, pööras Alec ringi ja tormas umbes kolme meetri kaugusele. Mark suunas relva inimestele mäe luugil ja tulistas kähku kaks korda, teades, et peab ruttu nende tähelepanu pälvima, et nad Alecit ei märkaks. Kolm rohelist kombinesooni taganesid ja langesid põlvili, kössitades, et metallramp jääks nende ja tulistaja vahele. Üks neist pöördus ja ukerdas tagasi laeva sisemusse.

      Mark viskas kilbi kõrvale. Ta haaras mõlema käega relvast, otsis kindla positsiooni ja keskendus. Pea piilus üle luugi ja Mark võttis selle ruttu sihikule, tulistas. Tema käed rappusid tagasilöögist, kuid ta nägi punast udu, verevihma õhus; keha varises üle rambi ja kukkus alla, kolmele inimesele kaela. Uus karjete laine vallandus kõikjalt, kui inimesed nägid, mis toimus.

      Käsi sirutus üle mäe luugi, hoides torujat relva, et sellega sihitult tulistada. Mark tulistas, kuulis teravat kilksatust, kui kuul metallist kaadervärki tabas, ja jälgis siis relva maha kukkumas. Üks naisterahvas korjas selle üles ja hakkas relva uurima, üritades taibata, kuidas seda kasutada, et vastu hakata. Sellest sai ainult abi olla.

      Mark riskis ja heitis kiire pilgu tagasi Alecile. Mees hoidis haardekonksuga relva justkui meremees, kes hakkab vaala harpuuniga laskma. Kostis plumpsatus ja järsku lendas konks mäe suunas, köis taga tiirlemas nagu suitsusammas. Konks kõlksatas hüdraulilise telje pihta, mis luuki lahti hoidis, ja keerdus selle ümber, jäädes pidama. Alec tõmbas köie pingule.

      „Viska relv mulle!” hüüdis sõdur talle.

      Mark tõstis pilgu, veendumaks, et keegi polnud mäest uuesti välja ilmunud järjekordseid nooli teele saatma; seejärel tormas ta Aleci juurde ja ulatas mehele püstoli. Alec oli sellest vaevu kinni haaranud, kui Mark kuulis klõpsatust ja Alec sööstis juba taevasse. Seade tõmbas teda köit mööda üles hõljuva mäe suunas. Ta hoidis haardekonksuga relvast ühe käega kinni ja sihtis teises oleva püstoliga enese kohale. Niipea kui ta luugi servani jõudis, kostis järjestikku kolm kiiret lasku. Mark jälgis, kuidas mees ronis rambile, jalad viimasena pilgu alt kadumas. Mõni sekund hiljem kukkus järjekordne rohelises kombinesoonis tegelane üle ääre, maandudes paljale mullale.

      „Teine konks!” hüüdis Alec talle alla. „Kiirusta, enne kui veel mõni välja ilmub või nad minema lendavad!” Ta ei oodanud vastust ära ja pööras end mäe poole.

      Marki süda peksles, tehes kiiresti vastu ribisid trummeldades peaaegu haiget. Ta vaatas ringi, märkas teist haakimisseadeldist maas seal, kuhu Alec oli selle visanud. Mark võttis haardekonksuga püssi kätte, uuris seda ja tundis paanikat, et ei tea, kuidas seda tobedat asja kasutada.

      „Lihtsalt sihi üles!” hüüdis Alec allapoole. „Kui see ei haaku, seon ta ise kinni. Kähku!”

      Mark hoidis haakijat nagu relva ja sihtis otse luugi keskele. Ta vajutas päästikule. Tagasilöök oli tugev, kuid seekord surus ta vastu, tundes õlal valusähvatust. Konks ja köis vuhisesid mäe poole, üles ja üle avatud luugi serva. Konks kõlksatas ja libises tagasi, kuid Alec haaras sellest just õigel hetkel kinni. Mark jälgis, kuidas Alec kiirustas hüdraulilise telje juurde ja sidus konksu tugevasti selle ümber.

      „Olgu!” hüüdis Alec. „Vajuta rohelist sulgemisnupp–”

      Tema jutt katkes poole pealt, kui mäe mootorid võtsid kõrgemad pöörded üles ja masin tuiskas õhku. Mark haaras haardekonksu püssist kinni hetkel, mil see ta maast lahti kiskus, sikutades poissi taeva poole. Ta kuulis Trinat all midagi hüüdmas, kuid maapind eemaldus ja inimesed kahanesid iga sekundiga. Hirm haaras Marki, kui ta kinni hoidis, pigistades sõrmedega nii kõvasti, et need värvusid valgeks kui luud. Alla vaatamine pani pea pööritama ja kõhus keerama, nii sundis ta pilgu vägisi luugile.

      Alec ronis tagasi üle ääre – ta oli peaaegu surnuks kukkunud. Ta rapsis ja hiivas end turvaliselt pardale, kasutades sama köit, millest Mark elu hinnaga kinni hoidis. Seejärel veeretas mees end maoli ja vaatas suurisilmi alla Marki poole.

      „Otsi roheline nupp üles, Mark!” hüüdis ta. „Vajuta seda!”

      Õhk lõõtsutas Marki ümber, tuul segiläbi põtkurite võimsusega. Mägi tõusis ikka veel, nüüd juba vähemalt kuuskümmend meetrit maapinnast, ja liikus edasi, suunaga puude poole. Need näisid Marki vaid sekundite pärast tabavat, rebides ta kas tükkideks või köiest lahti. Poiss klammerdus nööri külge, otsides meeleheitlikult seadeldist, mille küljes oleks nupp.

      Seal see oligi, kümmekond sentimeetrit allpool päästikut, mis oli vallandanud konksu ja köie. Mark ei tahtnud lahti lasta, isegi sekundikski mitte, kuid pani kogu jõu oma paremasse kätte, surudes sõrmi veelgi tugevamini kokku, ja rapsas siis vasemaga nupu järele. Tema keha õõtsus õhus edasi-tagasi, kõikudes tuules ja rappudes mäe iga jõnksatusega kaasa. Mändide ja tammede võrad lähenesid kiiresti. Ta ei suutnud end piisavalt kontrollida, et nupule vajutada.

      Ühtäkki kostis tema pea kohalt kolksatus, kõlksumine ja metalli kriiksumine ning ta tõstis pilgu. Luuk oli hakanud sulguma.

      6. PEATÜKK

      „Kiirusta!” karjus Alec talle ülevalt.

      Mark tahtis hakata just uuesti nupuga tegelema, kui nad jõudsid puudeni. Poiss viis vasaku käe taas relvale ja haaras sellest nii kõvasti, kui vähegi suutis. Ta tõmbas end kerra ja pigistas silmad kinni. Kõrgeima männi ülemised oksad rammisid Marki keha, kui mägi teda nende pihta kõigutas. Okkad kriimustasid nahka ja teravad puuoksad rebisid riideid ja kriimustasid nägu. Need olid nagu luukere käed, mis üritasid poissi vabaks küünistada, surma sikutada. Tundus, nagu ta oleks üle kogu keha kriimustustega kaetud.

      Aga Mark tuli sellest läbi; mäe liikumise jõud ja köis rebisid ta puu haardest vabaks. Ta lasi jalad lõdvaks ja andis endale kõvasti hoogu, kui laev ümber pööras, saates ta suure kaarega lendu. Luuk oli poolenisti suletud ja Alec küünitas üle ääre välja, üritades köit üles vinnata, nägu karjumisest lilla. Tema sõnad sumbusid mürasse.

      Markil keeras kõhus, aga ta teadis, et jäänud on ainult üks võimalus. Ta laskis seadmest vasaku käega lahti, kobas selle külge, kuni leidis taas päästiku, viis sõrmed sinna, kus uskus rohelise nupu olevat. Ta nägi silmanurgast, kuidas ees ootas veel puid ja kuidas mägi laskus allapoole, et tal poleks võimalustki sellest eluga läbi tulla.

      Mark leidis nupu, vajutas seda, kuid СКАЧАТЬ