Käsk tappa. James Dashner

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ neid ilgeid asju endale pähe?” küsis Misty. „Sa ju saad ise ka aru, kus need käinud on, eks? Katnud Konna alumist piirkonda?”

      „Hea tähelepanek,” vastas Darnell, manades näole teeseldud vastikuse. Konnal õnnestus viimaks tal aluspüksid peast kahmata. „Halb otsus.” Darnell kehitas õlgu. „Tol hetkel tundus naljakas.”

      Konn toppis tagasisaadud varandust seljakotti. „Noh, mina naeran igatahes viimasena. Ma pole neid tegelasi vähemalt kaks nädalat pesnud.”

      Ta tõi kuuldavale naeru, hääle, mis manas Markile silme ette kujutluspildi lihatüki eest võitlevast koerast. Mil iganes Konn sedasi naerma hakkas, ei suutnud keegi temaga samas ruumis viibijatest tagasi hoida ja jää sulas. Mark ei saanud ikka veel aru, kas ta naeris nalja või Konnast väljuvate helide üle. Nii või naa olid sellised hetked haruldased ja naerda oli hea, täpselt nagu ka näha Trina nägu särama löömas.

      Isegi Alec ja Lana itsitasid ja Mark mõtles, et võib-olla tuleb sellest siiski täiuslik päev.

      Aga nende naeru katkestas kummaline heli. Miski, mida Mark polnud üle aasta kuulnud ega arvanud, et seda veel kunagi kuuleb.

      Mootorite hääl taevas.

      3. PEATÜKK

      See oli mürisev, kärisev hääl, mis raputas sara otsast lõpuni. Rutakalt üksteise otsa kuhjatud ja kokkumörditud pilbaste vahelt kerkisid tolmupilved. Paukuv müra tuiskas otse pea kohalt üle. Mark kattis kõrvad, kuni heli piisavalt vaibus ja sara enam ei vappunud. Alec oli juba püsti ja suundus ukse poole, enne kui keegi jõudis sündmuste kulgu seedidagi. Lana oli tal ruttu kannul, kõik teised nende järel.

      Keegi ei lausunud sõnagi, kuni nad olid kõik väljas, ere hommikune päike maapinnale kiirgamas. Mark kissitas, käsi valgust varjamas, ja otsis taevast müra allikat.

      „See on mägi,” teatas Konn, ilma et oleks pidanud. „Mida …”

      See oli esimene kord, kui Mark üht neist hiiglaslikest lendlaevadest pärast päikeseplahvatusi nägi, ja see vaatepilt oli ehmatav. Tal ei turgatanud pähe ühtki põhjust, miks peaks mägi – mis on katastroofist puhtalt pääsenud – mäetippude vahel lendama. Aga seal ta ometigi oli, suur, läikiv ja ümmargune, sinised põtkurid tuliselt ja lärmakalt põlemas, kui laev asunduse keskpaika laskus.

      „Mida see siin teeb?” küsis Trina, kui nende väike seltskond kitsastel teedel jooksis, järgnedes mäele. „Nad on jätnud varud alati suurematesse asundustesse, näiteks Asheville’i.”

      „Võib-olla …” alustas Misty. „Võib-olla nad päästavad meid või midagi? Viivad meid mujale?”

      „Ei mingil juhul,” ühmas Darnell. „Seda oleksid nad juba ammu teinud.”

      Mark ei öelnud midagi, joostes grupi tagumises otsas, ikka veel pisut jahmunud hiiglasliku mäe ootamatust saabumisest. Teised viitasid muudkui mingisugustele müstilistele nendele, kuigi keegi ei teadnud, kes need nemad on. Oli olnud märke ja kõmu, et koondumas on teatav keskvalitsus, kuid ei mingeid uudiseid, mida võiks kaugeltki tõsiselt võtta. Ja kohe kindlasti ei mingit ametlikku kontakti nendega. Oli tõsi, et varusid ja toitu toodi Asheville’i ümbritsevatesse laagritesse ja sealsed inimesed jagasid neid tavaliselt ümberkaudsetega.

      Mägi peatus eespool, sinised põtkurid alla suunatud, hõljudes umbes viieteistkümne meetri kõrgusel keskplatsi kohal, milleks oli üldjoontes ruudukujuline ala, mis oli asundust ehitades tühjaks jäetud. Grupp tõstis tempot ja saabus väljakule, leides eest juba kogunenud rahvasumma, inimesed vahtimas üles lendava masina poole, nagu oleks see mingi müütiline elukas. Mürina ja pimestava sinise valgusega see ju seda peaaegu oligi, eriti pärast nii pikka aega, mil nad nägid viimati mingit märki kõrgtasemel tehnoloogiast.

      Enamik rahvast oli kogunenud väljaku keskele, nägudel ootus ja ärevus. Nagu oleksid nad kõik jõudnud samale järeldusele – et mägi tuli neid päästma või vähemalt häid uudiseid tooma. Aga Mark suhtus sellesse ettevaatlikkusega. Pärast möödunud aastat oli ta liigagi mitmel korral õppinud, et ei tasu liialt loota.

      Trina sakutas teda varrukast ja naaldus temaga rääkima. „Mida see masin kavatseb? Siin pole maandumiseks piisavalt ruumi.”

      „Ma ei tea. Pole mingeid silte ega midagi, mis ütleks, kelle mägi see on või kust see tuli.”

      Alec oli lähedal ja tal õnnestus kuidagi nende vestlust üle põtkurite mühina kuulda. Tõenäoliselt oma ülivõimsa sõdurikuulmise abil. „Räägitakse, et nendel, mis Asheville’i varusid viivad, on suurte tähtedega kirjutatud PJK. Plahvatusjärgne Koalitsioon.” Ta vaat et karjus. „Imelik, et sellele pole midagi kirjutatud.”

      Mark kehitas vastuseks õlgu, teadmata, kas Aleci info tähendas midagi või mitte. Ta taipas, et oli millegipärast täielikus hämmingus. Ta tõstis taas pilgu, mõtiskledes, kes küll võis sellel alusel viibida ja mis eesmärgil. Trina pigistas Markil kätt ja poiss vastas samaga. Nad mõlemad higistasid.

      „Võib-olla on seal Jumal,” sõnas Konn kõrgel häälel – ta kõlas alati nii, kui karjus. „Tuli ütlema, et tal on selle päikeseplahvatuste värgi pärast kahju.”

      Mark märkas silmanurgast, kuidas Darnell hingas sisse, suu avanemas, arvatavasti selleks, et Konnale midagi naljakat vastu öelda. Kuid teda katkestas poole pealt ülevalt kostev vali väändumise hääl, millele järgnes mürin ja hüdraulika kriiksumine. Mark jälgis hämmeldusega, kuidas suur ruudukujuline luuk hakkas mäe all avanema, pööreldes hingedel, et rambina lahti vajuda. Sees valitses pimedus ning pisikesed tossuvined kerkisid õhku, kui ava suurenes.

      Ahhetused ja hüüded levisid üle rahvasumma; käed olid üles tõstetud, sõrmed näitasid üles. Mark rebis hetkeks mäelt pilgu, et kõike hoomata, ja oli jahmunud aukartusest, mida enese ümber nägi. Neist oli saanud meeleheitlik rahvas, kes elas iga päev rusuva tundega, et järgmine võib jääda neile viimaseks. Ja siin nad kõik olid, vaatamas taevasse, justkui oleks Konna nali olnud midagi enamat kui nali. Paljude silmis oli igatsus, nagu inimesed tõsimeeli usuksid, et mingisugune jumalik jõud päästab nad. See ajas Markil südame pisut pahaks.

      Uus ahhetuste laine levis üle väljaku ja Mark vaatas taas üles. Mäe pimedusest oli nähtavale ilmunud viis inimest, seljas riided, mis saatsid judinad üle Marki selgroo. Rohelised, kummist, raskepärased, ühest tükist koosnevad kombinesoonid, mis katsid võõraid pealaest jalatallani. Kombinesoonide peaosa küljes oli läbipaistev visiir, millest kandjad said läbi vaadata, kuid valguse ja kauguse tõttu oli Markil ilmvõimatu nende nägusid näha. Nad astusid ettevaatlikul sammul, jalas suured mustad saapad, mis olid tõmmatud üle rohelise materjali, kuni kõik viis ääristasid alla lastud luugi välisserva, jäik kehakeel reetmas pingutust, mida nõudis tasakaalu hoidmine.

      Igaüks neist hoidis käes musta toru, justkui see oleks relv. Kuid torud ei sarnanenud välimuselt ühegi relvaga, mida Mark oli kunagi näinud. Need olid kõhnad ja pikad, jätkuga lõpus, mis jättis mulje, nagu oleks need mõne tööstusliku pumba küljest rebitud torustikuosad. Ja kui võõrad kohad sisse võtsid, tõstsid nad need toru moodi esemed üles ja sihtisid otse nende all olevat rahvast.

      Mark märkas, et Alec karjus täiest kõrist, tõugates ja lükates inimesi, et neid eemale saada. Nende ümber vallandus kaos, kisa ja paanika, kuid Mark oli langenud transsi ja jälgis, kuidas kummalistes rõivastes võõrad ja nende ähvardavad relvad tungisid mäest väljapoole, samal ajal kui rahvas taipas viimaks, et need inimesed polnud küll kedagi päästma tulnud. Mis oli saanud sellest Markist, kes suutis kähku reageerida ja kes elas üle põrguliku aasta, kui plahvatused Maad räsisid?

СКАЧАТЬ