Käsk tappa. James Dashner

Чтение книги онлайн.

      Nad olid peatunud väikese oja kaldal pärastlõunaseks puhkepausiks, kui Trina tegi sõrmedega nipsu ja püüdis sellega Marki tähelepanu. Kui poiss tema poole vaatas, viipas tüdruk peaga metsatuka poole. Seejärel tõusis ta püsti ja teatas, et peab minema häda tegema. Pärast tüdruku lahkumist ootas Mark kaks pikka minutit ja ütles, et temaga on samad lood.

      Nad kohtusid umbes üheksakümmend meetrit eemal, suure tammepuu juures. Õhk lõhnas üle pika aja värskelt, peaaegu roheline ja elu täis.

      „Mis toimub?” küsis poiss. Nad seisid teineteisest umbes pooleteise meetri kaugusel, järgides käske, isegi kui kedagi polnud läheduses kontrollimas.

      „Mul on niimoodi olemisest kõrini,” vastas tüdruk. „Vaata meid. Me oleme vaevu kallistanudki pärast seda, kui mägi küla ründas. Näeme ja tunneme end hästi, nii et näib tobe lahku hoida.”

      Tüdruku sõnad täitsid Marki kergendustundega. Kuigi ta teadis, et olud ei saaks hullemad ollagi, valmistas talle rõõmu kuulda, et Trina tahtis jätkuvalt tema lähedust.

      Mark naeratas. „Niisiis … jätame selle nõmeda karantiini.” Öeldu tundus sedasi nii tobe.

      „Isegi kui peame seda Lana eest saladuses hoidma, et ta pahaseks ei saaks.” Trina astus Markile ligi, pani käed ümber poisi keskkoha ja suudles teda. „Nagu ma ütlesin, minu meelest on see mäng niikuinii mõttetu. Meil pole sümptomeid, nii et loodetavasti oleme pääsenud.”

      Mark poleks saanud sõna suust, isegi kui oleks seda tahtnud. Ta küünitas ettepoole ja suudles Trinat ning seekord kestis suudlus palju kauem.

      Nad hoidsid kuni laagri lähedusse jõudmiseni käest kinni ja lasid siis lahti. Arvestades tunnetega, mis Marki tol hetkel valdasid, ei teadnud ta, kaua suudab teeselda. Kuid praegu ei tahtnud ta Lana või Aleci vihaga silmitsi seista.

      „Ma usun, et jõuame ülehomme kohale,” teatas Alec, kui nad tagasi jõudsid. „Võib-olla mitte enne, kui päike loojub, kuid jõuame sinna. Puhkame ja üritame siis välja nuputada, mida järgmisel hommikul ette võtta.”

      „Kõlab hästi,” nõustus Mark hajameelselt, pakkides asju uuesti kokku. Ta ujus jätkuvalt pilvedes, tundes kõigest sellest jamast vähemalt hetkelist kergendust.

      „Aitab mulast, anname minna,” sõnas Alec.

      See väljend ei tundunud Markile kuigi sisukas, aga ta kehitas õlgu ja vaatas Trina poole. Tüdruku näol oli naeratus. Mark lootis, et teised jäävad täna väga varakult magama.

      Nad pidid panema vastu kiusatusele käest jälle kinni võtta, kui nad vana grisli ja Lana taga teele asusid.

      Sel ööl valitses laagris pimedus ja vaikus, kui Aleci norskamine ja Trina vaiksed hingetõmbed Marki rinnal välja arvata. Nad olid oodanud, kuni Alec ja Lana ära kustusid, siis lähestikku nihkunud ja teineteise kaissu pugenud.

      Mark vaatas üles okstesse ja leidis selge koha, mis paljastas eredad tähed pea kohal. Ema oli talle lapsepõlves tähtkujusid õpetanud ja ta oli väärtusliku info oma väikesele õele Madisonile edasi pärandanud. Lood tähtkujude taga oli tema lemmikud ja talle meeldis neid jagada. Eriti kuna oli tõeline haruldus näha tähistaevast, kui elasid hiigellinnas nagu New York. Iga reis maale oli tõeline maiuspala. Nad veetsid siis tunde, rääkides müütidest ja legendidest, mis kõrgel peade kohal rippusid.

      Ta märkas Orioni, mille vöö tundus suurem kui kunagi varem. Orion. See oli olnud Madisoni lemmik, sest seda oli nii lihtne leida ja lugu selle taga oli väga lahe – kütt ja tema mõõk ning koerad, kõik võitlemas deemonliku pulliga. Mark ilustas seda lugu iga kord üha rohkem. Mõte sellest tõi klombi kurku ja poisi silmad läksid niiskeks. Ta igatses Madisoni nii väga. Nii väga. Süngem osa temast tahtis tüdruku pigem unustada, sest see tegi nii hirmsasti haiget.

      Ta kuulis metsas okstekrõksatust.

      Mõtted väikeõest kadusid istukile karates, poiss lausa tõukas Trina oma rinnalt, enne kui jõudis mõelda, mida teeb. Tüdruk pomises midagi ja keeras end siis küljele, vajudes tagasi sügavasse unne, kui metsast kostis järjekordne krõksatus.

      Mark asetas käe Trina õlale, kui end põlvili ajas ja nende ümber ringi vaatas. Oli liiga pime, et paksus puudevihus midagi näha, isegi kuu ja tähtede valgel. Kuid tema kuulmine oli märkimisväärselt teravam, sest elekter ja tehisvalgus kuulusid nüüd enamjaolt minevikku. Mark rahustas end ja keskendus. Kuulatas. Ta teadis, et see võib olla põder, orav, paljugi mis. Kuid ta polnud aastat päikesest laastatud maailmas üle elanud vaid eeldades.

      Kostis veel raagude murdumist ja okste krõksumist. Raske, kohe kindlasti kahejalgne.

      Mark hakkas just Aleci nime hüüdma, kui ta silme ette ilmus vari, kes astus puu tagant välja. Kostis tiku tõmbamise häält, enne kui see põlema lahvatas ja paljastas mehe, kes seda käes hoidis.

      See oli Konn.

      „Mida …?” ütles Mark, kergendus rinnus pilvena lahvatanud. „Konn. Jessake, kutt, sa hirmutasid mind peaaegu surnuks.”