Dorian Gray portree. Oscar Wilde

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ just sel tänasel juunipäeval… Kui see ometi vastupidi oleks! Kui ometi oleksin mina see, kes jääks alati nooreks, kuna pilt vananeks! Selle eest – selle eest annaksin ma kõik! Jah, kogu maailmas pole midagi olemas, mida ma selle eest ei annaks! Oma hinge annaksin selle eest!”

      “Teile meeldiks vaevalt niisugune korraldus, Basil,” hüüdis lord Henry naerdes. “See oleks teie teosele raskeks saatuseks.”

      “Mina vaidleksin väga tõsiselt sellele vastu, Harry,” ütles Hallward.

      Dorian Gray pöördus ümber ja vaatas talle otsa. “Seda ma usun, Basil. Teie armastate oma kunsti rohkem kui oma sõpru. Mina pole teile rohkem kui roheline pronkskuju. Vaevalt niigi palju, võiks öelda.”

      Kunstnik vahtis pärani silmi üllatatult. Nõnda rääkida oli nii vähe Doriani moodi. Mis oli sündinud? Ta paistis vihasena. Tema nägu õhetas ja tema palged põlesid.

      “Jah,” jätkas ta, “mina olen teile vähem kui teie elevandiluust Hermes või teie hõbedane Faun. Neid te armastate alati. Kui kaua armastate aga mind? Kuni ma saan oma esimese kortsu, arvatavasti. Nüüd tean, et kui keegi kaotab oma ilu, milline see ka oleks, siis kaotab ta kõik. Teie pilt on mulle seda õpetanud. Lord Henry Wotton’il on päris õigus. Noorus on ainuke asi, mis väärt omada. Kui näen, et hakkan vananema, siis tapan enda.”

      Hallward kahvatas ja haaras ta käe. “Dorian! Dorian!” hüüdis ta. “Ärge rääkige nõnda. Minul pole kunagi olnud teiesugust sõpra ja kunagi ei leia ma teist niisugust. Te ei kadesta ometi ainelisi asju, ega? – teie olete ilusam kui ükski neist.”

      “Kadestan kõike, mille ilu ei sure. Kadestan oma pilti, mille teie maalisite. Miks peab tema säilitama seda, mille mina kaotan? Iga mööduv silmapilk võtab minult midagi ja annab midagi temale. Oo, kui see oleks vastupidi! Kui ometi pilt võiks muutuda ja mina võiksin jääda, nagu olen praegu! Miks te ta maalisite? Millalgi irvitab ta mind – irvitab koledasti!”

      Palavad pisarad paisusid tal silmis; ta kiskus oma käe lahti ja tormas diivanile, kus peitis oma näo patjadesse, nagu palvetaks ta.

      “See on teie töö, Harry,” ütles kunstnik kibedalt.

      Lord Henry kehitas õlgu. “See on tõeline Dorian Gray – see on kõik.”

      “See pole mitte tema.”

      “Kui see pole tema, mis on siis minul sellega tegemist?”

      “Teie oleksite pidanud minema, kui ma teid palusin,” lausus kunstnik.

      “Mina jäin, kui te mind palusite jääda,” kõlas lord Henry vastus.

      “Harry, samal ajal ei või ma ometi oma mõlema parima sõbraga riidu minna, kuid teie kahekesi omavahel olete pannud mind vihkama oma parimat teost, mille ma kunagi loonud, ja nüüd hävitan ma tema. Mis on ta muud kui aga lõuend ja värvid? Ma ei taha, et ta kolmele elule põiki teele ette astub ja nad purustab.”

      Dorian tõstis padjalt oma kuldse pea ja vaatas kahvatul näol ning pisarsilmil, kuidas Basil eesriidega kaetud suure akna alla kuusepuust maalilaua juurde läks. Mis oli tal seal tegemist? Tema sõrmed kobasid tinatorude ja kuivade pintslite rodus, otsides sealt midagi. Õige, see oli õhukese ja painduva teraga paletilabik, mida ta otsis. Viimaks leidis ta selle. Sellega tahtis ta lõuendi puruks lõigata.

      Lämmatatud nuuksumisega kargas poiss diivanilt, tormas Hallward’i juurde, kiskus tal noa käest ja viskas selle kaugele ateljee nurka. “Ärge tehke seda, Basil, ärge tehke!” hüüdis ta. “See oleks tapatöö!”

      “Rõõmustan, et te lõpuks ometi minu teost hindate, Dorian,” ütles kunstnik külmalt, kui ta oli oma üllatusest toibunud. “Seda poleks ma kunagi uskunud.”

      “Teda hinnata? Ma armastan teda, Basil. See on osa minust endast. Ma tunnen seda.”

      “Noh, niipea kui olete kuiv, lakitakse teid, raamitakse ja saadetakse koju. Siis võite endaga teha, mis tahate.” Ja ta läks läbi ruumi ning helistas kella teetoomiseks. “Te soovite teed muidugi, Dorian? Ja teie, Harry, samuti? Või on teil midagi selle lihtsa lõbu vastu?”

      “Mina jumaldan lihtsaid lõbusid,” ütles lord Henry. “Need on rafineeritute viimne varjupaik. Aga ma ei armasta etendusi, ehk olgu siis näitelaval. Missugused arutud olendid te küll olete, teie mõlemad! Ma ei tea, kes nimetas inimest arukaks loomaks. See oli kõige ebaküpsem määritlus, mis kunagi tehtud. Inimene on kõik, mitte aga arukas. Siiski, rõõmustan, et ta seda ei ole, kuigi sooviksin, et te enam selle pildi pärast ei sõneleks. Parem andke ta mulle, Basil. See rumal poiss ei vaja teda tõesti mitte, aga mina küll.”

      “Kui te ta ükskõik kellele annate, mitte aga minule, siis ei andesta ma seda teile kunagi!” hüüdis Dorian Gray. “Ja mina ei luba end rumalaks poisiks nimetada.”

      “Te ju teate, pilt on teie, Dorian. Ma andsin ta teile juba enne sündimist.”

      “Ja te teate, et te pisut rumalasti talitasite, mr. Gray, ja et teil ei või tõeliselt midagi selle vastu olla, kui teile teie äärmist noorust meelde tuletatakse.”

      “Täna hommikul oleks mul palju selle vastu olnud, lord Henry.”

      “Ah! täna hommikul! Aga sestsaadik olete pisut elanud.”

      Ukselt kostis koputus ja teener ilmus koormatud kandmikuga, mille ta asetas väikesele jaapani lauale. Kostis tee- ja alustasside kõlin ja rihvatud gruusia teemasina susin. Teenripoiss tõi kaks kerataolist portselanvaagnat. Dorian Gray läks ja valas teed sisse. Mehed astusid pikkamisi laua juurde ja kergitasid vaagnate katte.

      “Lähme täna õhtul teatrisse,” ütles lord Henry. “Kusagil leidub kindlasti midagi huvitavat. Ma lubasin küll White’is lõunat süüa, kuid ainult ühe vana sõbraga, ja nõnda võin talle sõna saata, et olen haige või et olen takistatud minemast mingisuguse hilisema kutse tagajärjel. Ma arvan, see oleks päris kena vabandus: selles oleks igatahes üllatav otsekohesus.”

      “Nii tüütu on frakki selga ajada,” urises Hallward. “Ja on ta sul kord seljas, siis on ta nii hirmus.”

      “Jah,” vastas lord Henry unistavalt, “üheksateistkümnenda sajandi kehakate on vastik. Ta on nii tume ja rõhuv. Patt on moodsas elus ainuke tõsine värvikas aine.”

      “Te ei peaks tõesti mitte niisuguseid asju Doriani kuuldes ütlema, Harry.”

      “Missuguse Doriani ees? Kas selle ees, kes valab meile teed või kes on pildis?”

      “Ei kummagi ees.”

      “Mina tahaksin teiega teatrisse minna, lord Henry,” ütles poiss.

      “Siis tulge kaasa; ja teie tulete ka, Basil, eks?”

      “Ma ei või, tõesti mitte. Ka ei tahaks ma. Mul on hulk tööd teha.”

      “Hea küll, siis läheme meie üksi, mr. Gray.”

      “Tahaksin seda nii hea meelega.”

      Kunstnik hammustas huult ja läks, tass käes, pildi juurde. “Mina jään selle tõelise Dorianiga,” ütles ta nukralt.

      “On see siis tõeline Dorian?” hüüdis pildi algkuju ja sammus kunstniku juurde. “Olen ma tõesti tema moodi?”

      “Jah, teie olete just seda СКАЧАТЬ