Dorian Gray portree. Oscar Wilde

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et teil on teie kõige imelisem noorus ja et noorus on ainuke asi, mis väärt omada.”

      “Mina ei tunne seda, lord Henry.”

      “Ei, teie ei tunne seda praegu. Millalgi, kui olete vana, kortsus ja inetu, kui mõte on oma jooned surunud teie otsaesisele ja kui kired on kõrvetanud teie huuled oma inetu leegiga, siis tunnete seda kohkudes. Praegu, kuhu te ka lähete, võlute maailma. Jääb see alati nõnda?.. Teil on imeilus nägu, mr. Gray. Ärge kortsutage kulmu. See on tõesti nii. Ja Ilu on Geeniuse vorme – ta on tõeliselt Geeniusest kõrgem, sest tema ei vaja mingit seletust. Tema on maailma suuri tõsiasju, nagu on seda päikesepaiste, kevad või selle hõbeliua peegeldus tumedas vees, mida nimetame kuuks. Tema ei tõsta küsimusi. Temal on oma jumalik valitsemisõigus. Kel ta on, sellest teeb ta vürsti. Teie naerate? Ah, kui te kord ta kaotate, siis te enam ei naerata… Sagedasti öeldakse, Ilu olevat pinnaline. Võib-olla on see nii. Aga vähemalt pole ta nii pinnaline, nagu on seda mõte. Minule on Ilu imede ime. Ainult pealiskaudsed ei otsusta välimuse järele. Maailma tõsine müsteerium on nähtav, mitte nägematu… Jah, mr. Gray, jumalad on olnud teile armulikud. Aga mille jumalad annavad, selle võtavad nad ruttu tagasi. Teil on ainult vähe aastaid, mil võite elada tõeliselt, täielikult, sisurikkalt. Noorusega ühes läheb ka teie ilu ja siis märkate äkki, et teil pole elus enam triumfe või teie peate rahulduma nende tühiste triumfidega, mis tunduvad teie mineviku mälestuste valgusel kibedamaina kui kaotused. Iga mööduv kuu lähendab teid mingile koledale. Aeg on teile kade ja sõdib teie liiliate ja rooside vastu. Teie muutute kahvatuks, palged langevad auku, silm läheb töntsiks. Teie kannatate hirmsasti… Ah! kasutage oma noorust, kuni ta on teil. Ärge raisake oma päevade kulda, kuulates neid tüütuid, kes püüavad päästa paratamatust hävingust, või heites oma elu rumalusele, igapäevsusele ja labasusele. Need on meie aja haiglased eesmärgid, valeideed. Elage! Elage seda imelist elu, mis on teis! Ärge laske endas midagi kaduma minna. Otsige vahetpidamata uusi elamusi. Ärge kartke midagi… Uus hedonism – seda vajab meie aastasada. Teie võite olla tema nähtav sümbol. Oma isikuga võite teie kõik. Üheks hooajaks kuulub maailm teile… Meie kohtamise silmapilgul nägin, te olete üsna ebateadlik sellest, mis te olete tõeliselt ja mis te tõeliselt olla tahate. Teis oli nii palju seda, mis mind võlus, et ma tundsin, ma pean teile midagi rääkima teist endast. Mõtlesin, kui traagiline oleks minna teil iseendale kaotsi. Sest noorus kestab nii üürike aeg – nii üürike aeg. Lilled nurmedel närtsivad, aga nemad löövad uuesti õilmitsema. Kuldnõreti on tulevas juunis niisama kollane kui praegu. Kuu aja pärast tulevad elulõngale purpursed tähed ja aasta aasta järele omandab tema lehtede roheline öö ikka needsamad purpursed tähed. Ent meie ei saa oma noorust kunagi tagasi. Rõõmutuige, mis lööb meis kahekümneselt, muutub laisaks. Meie liikmed vaibuvad, meie meeled kõdunevad. Me kidume inetuiks nukkudeks, keda kummitavad mälestused kord kohutanud kirgedest ja haruldased kiusatused, millele me ei julgenud anduda. Noorus! Noorus! Maailmas polegi muud kui aga ainult noorus!”

      Dorian Gray kuulas imestusest pärani silmil. Sirelioks langes käest sõmerale. Karvane mesilane tuli ja sumises silmapilguks tema ümber. Siis hakkas ta ronima väikeste õite ovaalseil tähistatud kehadel. Noormees vaatles teda selle iseäralise huviga, mida tunneme tühiste asjade vastu, kui tähtsad asjad meid kohutavad või kui meid erutab mõni uus tundmus, millele ei leia väljendust, või kui mõni hirmutav mõte äkki valdab meie aju ja sunnib meid alluma. Natukese aja pärast lendas mesilane minema. Noormees nägi ta ronivat tüürose kassitapu laigulisse õiekarikasse. Õis lõi värisema ja hõljus siis tasakesi edasi-tagasi.

      Äkki ilmus kunstnik ateljee uksele ja viipas neile sisseminemiseks. Nad pöördusid teineteise poole ja naeratasid.

      “Ma ootan,” hüüdis ta. “Tulge sisse. Valgus on eeskujulik, ja oma klaasid võite kaasa võtta.”

      Nad tõusid istmelt ja läksid pikkamisi üheskoos. Kaks rohelisvalget liblikat lendlesid neist mööda ja aianurgas pirnipuul hakkas laulma rästas.

      “Te rõõmustate, et mind kohtasite, mr. Gray,” ütles lord Henry noormehele otsa vaadates.

      “Jah, praegu olen ma rõõmus. Küsin ainult, kas olen seda alati?”

      “Alati! See on hirmus sõna. Seda kuuldes käib mul värin kehast läbi. Naised armastavad seda nii väga tarvitada. Nemad rikuvad iga romaani, püüdes seda teha igaveseks. See on pealegi mõttetu sõna. Ainuke vahe tujus ja elupikkuses kires on see, et tuju kestab pisut kauemini.”

      Ateljeesse astudes pani Dorian Gray oma käe lord Henry käsivarrele. “Sel juhul olgu meie sõprus ainult tuju,” lausus ta, punastades iseenda julgusest, ja astus siis kõrgendikule, kus asus jällegi endisse asendisse.

      Lord Henry laskus avarasse korv-tugitooli ja vaatles noormeest. Vaikust segasid ainult pintsli tõmbed ja löögid lõuendil, või olgu siis, et Hallward aeg-ajalt mõne sammu tagasi astus, nõnda oma pilti kaugemalt vaadeldes. Lahtisest uksest voolavais längus päikesekiirtes tantsiv tolm paistis kuldsena. Rooside raske lõhn näis hõljuvat kõige ümber.

      Umbes veerand tunni pärast peatus Hallward maalimises, vahtis tüki aega Dorian Grayd, siis samuti tüki aega pilti, närides üht oma suurist pintsleist ja kortsutades kulmu. “Ta on täiesti valmis,” hüüdis ta lõpuks ja kummardus, et suurte punaste tähtedega oma nime kirjutada lõuendi pahemasse nurka.

      Lord Henry astus ligi ja uuris pilti. See oli tõepoolest imeline kunstitöö, samuti ka imeliselt sarnane.

      “Armas poiss, soovin teile südamest õnne,” ütles ta. “See on praegusaja parim portree. Mr. Gray, tulge vaadake ka teie.”

      Poiss võpatas, nagu ärgates mingist unest. “On see tõesti valmis?” lausus ta kõrgendilt maha astudes.

      “Päris valmis,” kinnitas kunstnik. “Ja teie seisite täna suurepäraselt. Ma olen teile väga tänulik.”

      “Selle tänu võlgnete täiesti mulle,” rääkis lord Henry vahele. “Eks ole nõnda, mr. Gray?”

      Dorian ei vastanud, vaid läks vaikivalt pildi ette ning pöördus tema poole. Seda nähes tõmbus ta pisut tagasi ja silmapilguks tõusis tal palgesse meelehea-puna. Silmi ilmus rõõmuhelk, nagu näeks ta iseend esimest korda. Ta seisis liikumatult imestades, uduselt märgates, et Hallward temaga rääkis, ilma et oleks taibanud tema sõnade mõtet. Iseenda ilu tundmus tuli talle kui ilmutus. Kunagi varemalt polnud ta seda märganud. Basil Hallward’i meelitussõnad tundusid talle ainult sõpruses öeldud ilusate liialdustena. Ta oli neid kuulanud, neid naernud ja nad unustanud. Nemad ei mõjutanud tema loomust. Siis tuli lord Henry Wotton oma imeliku nooruse kiidulauluga, oma hirmsa hoiatusega tema üürikese ea kohta. See oli teda siis erutanud ja nüüd, iseenda ilu varju vaadeldes, välgatas äkki asjade tõeline seisukord tal läbi pea. Õige, pidi tulema päev, kus tema nägu on krimpsus ja kortsus, tema silmad tuhmid ja värvita, tema kuju meeldivus murtud ja vormita. Puna kaob kord tema huulilt ja kuld põgeneb tema juustelt. Elu, mis pidi arendama tema hinge, pidi hävitama tema keha. Tema pidi muutuma hirmsaks, vastikuks, inetuks.

      Seda mõeldes tabas teda kibe valuhoog nagu noaga ja pani kogu tema keha kiud värisema. Tema silmad tumenesid ametüstiks ja neid looris pisarate niiskus. Ta tundis, nagu surutaks jäine käsi tema südamele.

      “Kas teile ei meeldi?” hüüdis Hallward viimaks, sest teda riivas pisut noormehe vaikimine, mida ta ei mõistnud.

      “Muidugi meeldib talle,” ütles lord Henry. “Kellele ta siis mitte ei meeldiks? Tänapäeva kunstis on see suurimaid teoseid. Mina maksaksin teile tema eest iga summa, mis te nõuate. Mina pean ta endale saama.”

      “See pole minu, Harry.”

      “Kelle siis?”

      “Doriani СКАЧАТЬ