Dorian Gray portree. Oscar Wilde

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Oli nii kena kõigest sellest pääseda! Oma tädist mõeldes turgatas tal midagi pähe. Ta pöördus Hallward’i poole ja ütles:

      “Armas poiss, just praegu tuli mul meelde.”

      “Mis nimelt, Harry?”

      “Kus ma kuulsin Dorian Gray nime.”

      “Kus see siis oli?” küsis Hallward kergelt kulmu kortsutades.

      “Ärge tehke nii kurja nägu, Basil. See oli minu tädi, leedi Agatha juures. Tema ütles mulle, et tema leidnud suurepärase noormehe, kes teda pidi East Endis aitama, ja selle noormehe nimi oli Dorian Gray. Pean tähendama, tädi pole kunagi öelnud, et see noormees oleks ilus. Naistel pole ilust arusaamist, vähemalt pole seda headel naistel. Tädi ütles, noormees olevat väga tõsine ja temal olevat kena loomus. Kohe kerkis mul silme ette mingisugune lihtsoenguga olend, kel prillid ees, hirmsad tedretähed näos ja tohutud trampjalad all. Soovisin, et oleksin teadnud, see oli teie sõber.”

      “Rõõmustan väga, et te seda ei teadnud, Harry.”

      “Miks?”

      “Ma ei tahaks, et teie teda kohtaksite.”

      “Teie ei tahaks, et mina teda kohtaksin?”

      “Ei.”

      “Mr. Dorian Gray on ateljees, sir,” ütles teener tulles aeda.

      “Te peate mind tutvustama,” hüüdis lord Henry naerdes.

      Kunstnik pöördus teenri poole, kes seisis silmi pilgutades päikesevalguses.

      “Paluge mr. Grayd oodata, Parker: ma tulen silmapilk sisse.” Teener kummardas ja läks mööda teed tagasi.

      Nüüd vaatas kunstnik lord Henryle otsa. “Dorian Gray on minu kallim sõber,” ütles ta. “Temal on lihtne ja kena loomus. Teie tädil on täiesti õigus, kui ta temast nõnda rääkis. Ärge rikkuge teda. Ärge püüdke temasse mõjuda. Teie mõju oleks halb. Maailm on avar ja temas on palju imelisi inimesi. Ärge võtke minult ainukest isikut, kes annab minu kunstile kogu võluvuse, mis tal on: minu kui kunstniku elu oleneb temast. Pidage seda meeles, Harry, ma usaldan teid.”

      Ta rääkis väga pikkamisi ja sõnad näisid vastu tema enda tahtmist endale teed murdvat.

      “Missugust lollust te räägite!” ütles lord Henry naeratades ja Hallward’i käest kinni võttes ta peaaegu vedas teda majja.

      II

      Sisse astudes nägid nad Dorian Grayd. Ta istus klaveri ees, selg nende poole, lehitsedes Schumann’i “Waldszenen” köidet.

      “Te peate selle mulle laenama, Basil,” hüüdis ta. “Tahaksin neid mängima õppida. Nad on otse imeilusad.”

      “See oleneb täiesti sellest, kuidas te täna istute, Dorian.”

      “Oo, ma olen istumisest tüdinud ja mina ei taha endast mingit elusuurust pilti,” vastas poiss ülemeelikult ja tujukalt klaveriistmel virru lüües. Nähes lord Henryt tõusis silmapilguks kerge puna tal palgeisse ja ta kargas üles. “Palun vabandust, Basil, aga ma ei teadnud ju, et teil on külaline.”

      “See on lord Henry Wotton, Dorian, minu vana sõber Oxfordi päevilt. Just praegu jutustasin temale, missugune suurepärane modell te olete, ja nüüd rikkusite teie kõik.”

      “Minu rõõmu teiega tutvuda ei rikkunud te mitte, mr. Gray,” ütles lord Henry edasi astudes ja oma kätt sirutades. “Minu tädi on teist mulle sagedasti rääkinud. Teie olete tema lemmikuid ja ma kardan, ka tema ohvreid.”

      “Praegusel silmapilgul seisan ma leedi Agatha mustas nimekirjas,” vastas Dorian kelmikalt kahetseval pilgul. “Mineval teisipäeval lubasin temaga kuhugi Whitechapeli klubisse minna, aga ma unustasin selle tõepoolest täiesti. Me pidime seal kahekesi ühe dueti mängima – ma arvan, kolm duetti. Nüüd ei tea ma, mis ta mulle küll ütleb. Ma ei julge teda külastadagi.”

      “Oo, ma lepitan teid oma tädiga. Tema peab teist väga lugu. Ja ma ei usu mitte, et teie puudumisel oleks suuremat tähendust. Kuulajad arvavad vististi, et see ongi duett. Klaveri ette istudes teeb tädi Agatha ikka kahe eest müra.”

      “See on teie tädi kohta väga hirmus ja ka minu kohta mitte väga kena,” vastas Dorian naerdes.

      Lord Henry vaatas talle otsa. Jah, ta oli tõesti imeilus oma peenelt joonistatud punaste huulte, avameelsete siniste silmade ja kräsus kuldsete juustega. Tema näos oli midagi, mis äratas usaldust esimesest silmapilgust. Temas oli kogu nooruse otsekohesus ja nooruse kogu kirglik puhtus. Tundus, ta oli maailmaga kokkupuutumisest alles rüvetamata. Polnud ime, et Basil Hallward teda jumaldas.

      “Teie olete heategevuseks liiga ilus, mr. Gray – üleliia ilus.” Ja lord Henry laskus diivanile ning avas oma sigaretitoosi.

      Kunstnik oli ametis värvide segamisega ja pintslite korraldamisega. Ta oli tusane ja kuuldes lord Henry viimast märkust heitis pilgu temale, viivitas silmapilgu ja ütles siis:

      “Harry, ma tahaksin oma pildi täna lõpetada. On see ehk teie arvates hirmus viisakuseta, kui paluksin teid lahkuda?”

      Lord Henry naeratas ja vaatas Dorian Grayle otsa. “Pean ma minema, mr. Gray?” küsis ta.

      “Oo, palun, mitte, lord Henry. Ma näen, Basilil on jällegi tema tusane tuju ja mina ei suuda tema tuska välja kannatada. Pealegi tahaksin ma teilt kuulda, miks ei peaks ma heategevusele anduma.”

      “Ma ei tea, kas ma seda teile pean ütlema, mr. Gray. See on nii tüütu kõneaine, et sellest võiks ainult tõsiselt rääkida. Kuid kindlasti ei jookse ma nüüd kuhugi, kuna ju teie mind jääda palusite. Ega teilgi tõeliselt midagi selle vastu ole, Basil, ega? Sagedasti olete mulle ütelnud, et teile meeldib, kui leidub keegi, kellega teie modell võib lobiseda.”

      Hallward hammustas huult. “Kui Dorian seda soovib, muidugi pead sa siis jääma. Doriani tujud on kõigile seaduseks, peale tema enese.”

      Lord Henry võttis oma kübara ja kindad. “Teie sunnite mind küll jääma, Basil, kuid kahjuks pean ma minema. Lubasin kedagi Orleans’is kohata. Head päeva, mr. Gray. Tulge mind mõnel pealelõunal Curzoni tänavale vaatama. Kella viie paiku olen ma enamasti ikka kodus. Teatage oma tulekust kirjalikult. Kahetseksin väga, kui ma teid ei kohtaks.”

      “Basil,” hüüdis Dorian Gray, “kui lord Henry Wotton läheb, siis lähen ka mina. Teie ei ava maalides kunagi oma suud ja on hirmus igav seista alusel ning katsuda teha lõbusat nägu. Paluge teda jääda. Mina nõuan seda.”

      “Jääge, Harry, et vastu tulla Dorianile ja ka minule,” ütles Hallward, vahtides ainiti oma pildile. “On üsna tõsi, ma ei räägi töötades kunagi ega kuule midagi ja minu õnnetuil modellidel peab küll olema hirmus igav. Palun jääge.”

      “Aga mis saab minu Orleans’i mehega?”

      Kunstnik naeris. “Ma ei usu, et sellega oleks erilisi raskusi. Võtke jälle istet, Harry. Ja nüüd, Dorian, astuge kõrgendikule ja ärge tehke liiga palju liigutusi ega pange seda tähele, mis lord Henry teile ütleb. Tema mõjub kõigisse oma sõpradesse halvasti, ainukeseks erandiks olen mina.”

      Noore kreeka märtri näoilmel astus Dorian Gray kõrgendikule, kus tegi rahulolematuse mossituse lord Henry СКАЧАТЬ