Dorian Gray portree. Oscar Wilde

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on ebakõlbeline – ebakõlbeline teaduslikult seisukohalt vaadatuna.”

      “Miks?”

      “Sellepärast et mõjuda kellessegi tähendab – anda temale oma hing. Tema ei mõtle siis enam oma loomulikke mõtteid ega põle enam oma loomulikes kirgedes. Tema voorused pole tõeliselt tema omad. Tema patud – kui üldse on pattu olemas – on laenatud. Tema muutub mingisuguse võõra muusika vastukajaks, saab näitlejaks osas, mis pole kirjutatud tema tarvis. Elu eesmärk on endaarendamine. Teostada täielikult iseoma loomus, selleks oleme kõik siin. Tänapäev tunnevad inimesed iseeneste ees hirmu. Nemad on unustanud oma kõrgeima kohuse – kohuse, et igaüks kuulub iseendale. Muidugi on nad headtegevad. Nad toidavad näljaseid ja katavad kerjuseid. Aga nende eneste hinged nälgivad ja on alasti. Julgus on meie soost kadunud. Võib-olla pole meil teda tõeliselt kunagi olnudki. Ühiskonna-kartus, mis on kõlbluse aluseks, ja jumalakartus, mis on usu saladus – need kaks asja valitsevad meid. Ja ometi…”

      “Pöörake oma pead pisut paremale, Dorian, olge hea poiss,” ütles kunstnik süvenenuna oma töösse, kus ta ainult tundis, et poisi näkku oli tulnud ilme, mida ta varemalt kunagi polnud näinud.

      “Ja ometi,” jätkas lord Henry oma madalal, kõlaval häälel ja selle ilusa käeliigutusega, mis oli alati temal nii iseloomulik, isegi juba Etoni päevil, “ja ometi usun ma, et kui inimene hakkaks elama täielikult ja põhjani oma elu, kui ta annaks vormi igale oma tundmusele, väljenduse igale oma mõttele, teostaks iga oma unistuse – mina usun, maailm omandaks siis niisuguse värske rõõmuhoo, et meie kõik unustaksime keskaja haigused ja pöörduksime tagasi vana kreeka ideaali juurde – millegi veel peenema ja rikkalikuma juurde võib-olla. Kuid mehisemadki mehed meie seas kardavad iseendid. Metslase enesevigastamine elab edasi traagilise jäänusena meie endaeitamises, mis hävitab meie elu. Me saame oma karistuse keeldumiste eest. Iga tung, mida püüame lämmatada, haub meie vaimus edasi ja mürgitab meid. Keha patustab ainult ühe korra ja on sellega temast lahti, sest iga tegu on omataoline puhastus. Järele ei jää midagi kui aga maitstud lõbu mälestus või kahetsuse toredus. Ainuke tee kiusatusest vabanemiseks on – temale järele anda. Pange talle vastu ja teie hing jääb haigeks, igatsedes asju, mida ta ise endale keelanud, ja ihaldades seda, mille loomuvastased seadused on teinud loomu- ja seadusevastaseks. On öeldud, maailma suured sündmused leiavad aset peaajus. Peaajus ja ainult peaajus leiavad aset ka maailma suured patud. Teil, mr. Gray, teil eneselgi oma roospunase nooruse ja oma roosvalge poisilikkusega on kired, mis on teid kartma pannud, ja mõtted, mis on täitnud teid hirmuga, ning unistused päeval ja ööl, mida mälestades teie palgeid värvib häbipuna…”

      “Pidage!” kogeles Dorian Gray. “Pidage, teie ajate mind segadusse. Ma ei tea, mis öelda. On olemas vastus teile, aga mina ei leia seda. Ärge rääkige. Laske mind mõelda. Või mis õigem – laske mind katsuda mitte mõelda.”

      Peaaegu kümme minutit seisis ta liikumata, huuled avatud ja silmis imelik helk. Tumedalt taipas ta, et sootuks uued mõjud töötasid temas. Talle näis, nagu oleksid nad tõeliselt sündinud temas endas. Vähesed sõnad, mis Basili sõber temale ütelnud – juhuslikult räägitud sõnad, kahtlemata, oma meelega mõeldud paradoksaalsusega – olid puudutanud mingisuguseid salajasi keeli, mida polnud kunagi varem puudutatud, kuid mis nüüd, nagu ta tundis, lõid temas võnkuma ja värisesid imelikus tuikes.

      Samuti oli teda erutanud muusika. Muusika oli teda juba nii mõnigi kord erutanud. Aga muusikal polnud sõnu. See polnud uus maailm, vaid ennemini uus ürgsegu, mis ta lõi. Sõnad! Paljad sõnad! Kui hirmsad nad olid! Kui selged, elavad ja julmad! Nende eest ta ei pääsenud. Ja ometi – missugune peen võluvus tundus neis! Nad näisid võivat anda plastilise vormi vormita asjadele ja neis oli omapärane muusika, mis oli nii magus nagu viiuli või kandle helin. Paljad sõnad! Oli midagi reaalsemat kui sõnad?

      Jah, poisikesepõlves oli tal olnud asju, mida ta ei mõistnud. Nüüd mõistis ta neid. Elu omandas äkki tulevärvingu. Talle näis, nagu kõnniks ta leegis. Miks ei teadnud ta seda varem?

      Oma peenel naeratusel vaatles teda lord Henry. Tema tundis täpselt seda hingelist silmapilku, kus pidi vaikima. Ta oli lõpmata huvitatud. Teda üllatas tema sõnade äkiline mõju ja mäletades raamatut, mida ta oli lugenud kuueteistkümneselt, raamatut, mis oli temale ilmutanud palju tänini tundmatut, küsis ta endalt, kas ehk Dorian Gray sama katset ei pea kordama. Tema oli ainult noole õhku lasknud. Tabas ta märki? Kui võluv oli see poiss!

      Hallward maalis edasi oma imeliselt julge hooga, milles peitus tõsine peenus ja täiuslik õrnus ja mis vähemalt kunstis oleneb tõsisest võimest. Vaikust ei märganud ta põrmugi.

      “Basil, ma olen väsinud seismast,” hüüdis Dorian Gray äkki. “Ma pean välja minema ja aias istuma. Õhk on siin lämmatav.”

      “Mu armas poiss, mul on nii kahju. Maalides ei saa ma mõelda millestki muust. Kuid te pole kunagi paremini seisnud. Te olite täiesti paigal. Ja ma tabasin ilme, mida vajasin – poolavatud huuled ja särav pilk silmis. Ma ei tea, mis Harry teile rääkis, kuid teie saite sellest kõige imelisema näoilme. Usun, ta ütles teile meelitusi. Te ei pea ainustki tema sõna uskuma.”

      “Muidugi, meelitusi ei ütelnud ta mulle mitte. Võib-olla sellepärast ei usugi ma midagi, mis ta mulle ütles.”

      “Te teate, et usute kõik,” ütles lord Henry, vaadates oma unistavate ja väsinud silmadega talle otsa. “Ma tulen ühes teiega aeda. Ateljees on kole palav. Basil, laske meile midagi külma juua anda, midagi maasikatega.”

      “Muidugi, Harry. Helistage, ja kui Parker tuleb, ütlen ma talle, mida vajate. Ma pean veel selle tagapõhja valmis maalima ja tulen teile pärast järele. Ärge pidage Doriani liiga kaua kinni. Ma pole kunagi paremas hoos olnud maalimiseks kui täna. Sellest tuleb minu meistriteos. Ta on juba praegu minu meistriteos.”

      Lord Henry läks aeda ja leidis Dorian Gray oma nägu suurde, jahedasse sireli-õiekobarasse surumas, juues kirglikult selle lõhna, nagu oleks see mõni viin. Ta astus noormehe ligi ja pani käe tema õlale.

      “Teil on üsna õigus seda tehes,” lausus ta. “Hinge võivad ravida ainult meeled, nagu ka meeli ravib ainult hing.”

      Noormees võpatas ja tõmbus tagasi. Ta oli palja päi ja lehed olid tagasi lükanud tema kangekaelsed lokid ning segi ajanud nende kuldsed kiud. Noormehe silmis helkis hirm, nagu näeb seda inimeste näos, keda äkki unest äratatakse. Tema peenelt voolitud ninasõõrmed värisesid ja mingisugune varjatud närv heidutas tema huulte puna ning pani nad võdisema.

      “Jah,” jätkas lord Henry, “see on elu suuremaid saladusi – ravida hinge meelte ja meeli hinge abil. Teie olete imeline olevus. Teie teate rohkem kui ise arvate teadvat, nagu te ka teate vähem kui teil vaja teada.”

      Dorian Gray kortsutas kulmu ja pööras näo kõrvale. Tahes või tahtmata pidi ta seda pikka, elegantset noormeest armastama, kes seisis tema läheduses. Tema romantiliselt oliivikarva nägu ja loid näoilme huvitasid teda. Tema madalas, rauges hääles oli midagi võluvat. Tema külmad valged lilletaolised käed – isegi neil oli imelik meeldivus. Rääkides liikusid nad muusikaliselt ja nad näisid omavat mingi erlise keele. Kuid Dorian tundis tema ees hirmu ja häbenes seda. Miks pidi olema see keegi võõras, kes ilmutas temale ta enda? Basil Hallward’i tundis ta juba kuid, aga sõprus temaga polnud teda muutnud. Äkki aga satub talle põiki teele keegi, kes näib avavat talle elusaladuse. Ja ometi, mis oli seal karta? Tema polnud ometi mõni koolipoiss või tütarlaps. Hirmuda oli mõttetu.

      “Läheme istume varju,” ütles lord Henry. “Parker tõi meile juua, ja kui te kauemaks päikese kätte jääte, rikute oma näovärvingu ning Basil ei saa teid enam maalida. Teie ei peaks tõesti mitte laskma ennast päikesest kõrvetada. See ei sobiks teile.”

      “Mis СКАЧАТЬ