Minu Eesti II. Justin Petrone

Чтение книги онлайн.

      Tagasiteel Kassari kabeli juurest peatusime korraks ühes vanamoelises villavabrikus. Panime jalgrattad parkimisplatsile kivimüüri najale seisma. Autosid parklas polnud, ümberringi ei paistnud kedagi. Polnud vähimatki elumärki peale mõne kaugemalt paistva üksiku elamu, oma tumedate palkseinte ja paksude rookatustega nägid need välja iidsed ja õdusad nagu „Sõrmuste isanda” võtteplats.

      „Kui me Tallinna tagasi jõuame…” hakkas Epp ütlema, kui tehase ukse poole sammusime.

      „Kuss!”

      „Mis on?”

      „Kas sa kuuled?” sosistasin.

      „Ei.”

      „Kuula.”

      Seal me seisime, mõlemad vait ja kõrvad kikkis. Me ei kuulnud mitte midagi. Ei vähimatki häält. Ei ühtegi autot. Ainsatki raadiot. Mitte mingit ehitusmüra. Siis määgis kusagil kaugel üks lammas.

      „Siin on nii vaikne,” ütlesin ma kivimüüri taga laiuvat linapõldu vaadates.

      „Tere!” üllatas meid üks hääl tehasetrepilt. Pöördusin sinnapoole ning nägin meest, kel olid pruunid külgedelt hallinevad juuksed tutiga kuklas ja ees naeratav keskealine vats. Tal olid seljas sinised tunked, otsekui tulnuks ta just lehma lüpsmast.

      „Tere,” vastas Epp talle. „Kas teie pood on lahti?”

      „On küll, astuge sisse.”

      Pood oli puhas ning seda ehtisid villased mütsid, kampsunid ja kapukad. Epp leidis koju kaasaviimiseks ühe kohaliku käsitsi valmistatud salli. Maksime ning ajasime omanikuga juttu.

      „Kas olete siitkandist?” küsisin mina.

      „Siin sündinud ja üles kasvanud,” ütles ta. „Ning ma olen seda poodi pidanud sestpeale, kui Vene aeg otsa sai.” Kui ta pilgu minu poole heitis, märkasin, et tema vasak silm vaatas pisut kõõrdi. Taas vaatas üks hiidlane minu poole, aga mitte mulle otsa.

      „Jah?! Te olete seda poodi pidanud 1917. aastast?” pilgutasin omanikule silma.

      „Noh, olgu, nõukogude aja lõpust peale,” vastas ta eriskummalise naeratuse saatel, otsekui teeks talle miski nalja.

      „Kas see on tõsi, mida hiiu huumorist räägitakse?” küsisin talt. „Kas see on päriselt olemas?”

      „Muidugi on olemas,” vastas omanik samasuguse pentsiku naeratusega. „Mandrimees tuleb siia ja küsib, kuhu see tee viib. Mina vastan alati, et tee ei vii sind kuhugi, ise pead minema. Vat see on hiiu huumor!”

      Epp naeris selle peale, mina mitte. Omanik suunas pilgu tagasi sallile, voltis selle kokku ja pistis paberkotti.

      „Mina tean ka üht nalja,” pakkus Epp välja. „Miks ei tohi hiidlane mandrimehele kolmapäeval anekdooti rääkida?”

      „Sest see hakkaks pühapäeval kirikus naerma!” vastas tehaseomanik otsekohe. Mõlemad kõkutasid.

      „Kas see pidi naljakas olema?” sosistasin Epule poest väljudes.

      „Ära muretse, Justin,” puudutas ta mu kätt. „Küll sa hiljem aru saad.”

      MINE METSA

      Epu nõbu Helina tegi meid omavahel tuttavaks, paraku ei suutnud ma neil vahet teha. Nelik elas suvemajas Läti piiri ääres Lillis. Pärast Hiiumaalt naasmist pöörasime lõuna poole: nende uute sugulastega kohtumiseks pidime sõitma mööda pikka käänulist metsateed ning kui me kohale jõudsime, polnud näha suurt midagi. Maja siin, teine seal, paks metsamüür ümber.

      Pereema oli kuldsete juustega Karin, samuti Epu nõbu. Habemik Vane oli pereisa. Kahe teismelise lapse kohta öeldi mulle, et kõhetu Rait on poeg ning pisike Nele on tütar. Või vähemalt ma arvan nii, sest viie minuti pärast ei suutnud ma meenutada, kas ema nimi oli Vane ja tütre nimi Karin või siis ehk oli tütre nimi Rait ning ema nimi Nele. Eesti nimed olid kõik ühesugused. „Mis tema nimi oligi?” sosistasin Epule kõrva. Ta ütles mulle, aga mul läks jälle meelest.

      Veelgi suuremat segadust tekitas see, et kõik sugulased olid ühte nägu. Täditütar Helina oli blond ja siniste silmadega.

      Tema pojal Kenil olid heledad juuksed ja sinised silmad. Vane, Karin, Rait ja Nele? Saate aru küll, kuhu ma tüürin. Ainuke, kes õues tehtud suurel perepildil silma torkas, oli pikka kasvu tõmmu välismaa mees, kellega Epp oli abiellunud. Lillikad vaatasid Karini kolmeaastase ingelliku õetütre Paula järele ning Paula keeldus isegi minu lähedal seismast. „Ma arvan, et ta kardab sind,” ütles Helina mulle, kui me pildistamiseks kogunesime. „Ta pole kunagi kedagi nii tõmmut näinud.”

      Tõmmu? See polnud võimalik. Ameerikas olin ma keskmine valge mees. Eestis hakkasid aga väiksed lapsed mind kartma. Ma olin küll teadlik keelebarjäärist, ent värvibarjäär tabas mind ootamatult. Minusuguste inimeste jaoks oli siin isegi sõna olemas, mida muuhulgas pruugiti ka tumeda õlle, suitsuvorsti ja šokolaadikommide kirjeldamiseks. Tõmmu. Sel nimel oli omamoodi latiinolik veetlus. Kord proovisin ühes Tallinna kaubamajas särke selga, hallijuukseline müüja vaatas mind pealaest jalatallani, tõmbas keelega üle huulte ja ütles: „Oi, kui ilus tõmmu poiss!” Olin meelitatud. Eestlased ei räägi sinuga just iga päev.

      New Yorgis oli minusuguseid inimesi igal pool. Ma polnud kunagi varem pidanud end ebatavaliseks või isegi teab mis vahemerelikuks. Eestis olin ma kohvimaitseline jäätisekuul keset vaniljejäätise välja. Tundsin kaasa kõigile, kes olid kui šokolaad. Kui keegi minusarnane on võimeline hirmutama eesti lapsi, siis mõne mustanahalise nägemine põhjustaks siin ilmselt trammiõnnetuse või kukuks töölised sellise vaatepildi peale mõne Tallinna ehitusjärgus pilvelõhkuja katuselt alla.

      Ma teadsin ka, et isegi kui ma omandan veatu eesti keele, söön igal õhtul sülti ja kleebin aknale sinimustvalge lipu, annaks mu välimus mind alati ära.

      Ent mind ei hoidnud eemal mitte vaid keel ja välimus. Oli muidki viise, kuidas teha vahet, kes on eestlane ja kes ei ole.

      Kohtusin Helinaga kuu aega enne seda ühes Long Islandi raudteejaamas New Yorgis. Ta saabus koos oma teismelise õe Maarjaga ning kahe ratastel kohvriga. Mind rabas otsekohe, kuivõrd nad erinesid teistest rongist väljuvaist reisijaist. Nad olid mõlemad blondid, kõhnad, vaiksed, viisakad ja puhtad. Ükski nurk nende riietest ei olnud kortsus ega ükski juuksekarv paigast ära. Mängisin autos СКАЧАТЬ