Minu Eesti II. Justin Petrone

Чтение книги онлайн.

      Anne-Helene oli Norra päritolu disainer, kel oli Kärdlas töökoda. Epp oli Hiiumaal, et temast ajakirjale Anne lugu kirjutada. Mina tegin pilti. Mulle meeldis olla fotograaf, sest niimoodi sain ma inimesi vaadata, sest kui inimene just ei maga, ei ole võimalik neid päriselt vaadata. Kuna Anne oli naisteajakiri, pidin ma enamasti pildistama naisi. Kui ma oleksin Anne-Helenet vaadanud mõnes kohvikus samamoodi, nagu ma vaatasin teda tol päeval läbi objektiivi, oleks ta arvatavasti tõusnud ja minema jalutanud. Ta oleks arvanud, et ma olen peast soe. Selle asemel nägin norralannat kiigel seismas, Tareste lahe valged laineharjad taamal siramas ja tuul tema punaseid lokke siia-sinna pillutamas – ning ta naeratas mulle, otsekui ma oleksin talle päriselt meeldinud. Ja mina muudkui vaatasin. Võiks ju arvata, et minusugune kutt nautis seda pildiseanssi ülemäära palju ja et pole midagi erutavamat kui näha, kuidas tuul naist räsib. Mulle aga meeldis Anne-Helenet vaadata sellepärast, et ta oli inimene ning minu arvates on inimesed huvitavad. „Inimesed tahavad ikka teisi inimesi vaadata,” ütles Epp kord. Pildista mõnd India templit ja see on staatiline. Aseta selle ette Epp ja Airi, värvikad kui paabulinnud, reisiväsimusest rõngad silme all, käed hennatätoveeringuid täis, ning äkitselt ärkab kaader ellu, inimesed armuvad sellesse. Mina armusin.

      Heitsin vargsi läbi kaamera ka Epule seal rannal paar pikka pilku, ent teda vaadata ehk pildistada oli sootuks midagi muud. Epu paksud tumeblondid juuksed olid hobusesabasse köidetud, tema viljakat figuuri kattis punane topp ning tema alati pealtnäha saladustest pakatavad sinised silmad vaatasid mulle otsa. Epp oli vahetu ja ligipääsetav.

      Anne-Helene juures ei tundnud ma aga midagi. Meie vahel oli müür, värav oli lukus ning mina sealt läbi ei pääsenud. Vaatasin ta ilusat nägu, tema tuules lendlevaid punaseid lokke, ent ei suutnud teda lahti mõtestada. Võib-olla seepärast, et ta oli norralanna, järjekordne põhjamaine inimene, kelle tundmaõppimiseks kulub sajandeid. Meenus ühe Norra koomiku plakat, mida ma kahe aasta eest Oslos nägin. See kujutas niinimetatud meelelahutajat, kellel olid kurvad ja kottis Skandinaavia alkohooliku silmad. Ma ei saanud asjast sotti. Ta oli koomik ning isegi ei naeratanud. Sellised põhjamaisuse avaldused on sõnulseletamatud, otsustasin ma. Neid oli võimalik vaid teadmiseks võtta või eirata.

      Isegi läbi objektiivi ning vaba voliga Anne-Helenet iga nuka alt piielda ei õnnestunud mul temani läbi murda. Sellegipoolest üritasin ma teda mõista: isegi kui norralased olid läbitungimatud depressiivsed inimesed, kes pärandasid maailmale õõvastava „Karje”2, olid nad siiski lääne inimesed nagu minagi ning me olime ses mõttes üks ja seesama.

      Ma ei sallinud terminit „lääne inimene”. Mulle oli vastukarva terve Lääne idee kui selline. Mulle ei meeldinud põrmugi mõte kujutletavast eesriidest Eesti ja minu vahel, mis eraldab mind Epust, mu veel sündimata lastest ning hoiab meid lahus vaid sellepärast, et minul oli Reagan ja temal Gorbatšov või et meil olid Volvod ja neil olid Žigulid.

      Lisaks sellele arvasin juba mõnda aega, et Eesti kuulus tegelikult läände ning oli sala-lääs, mis kogemata kukkus üle pea stalinismi ning mille eraldas läänest mingi ajalooline meeltesegadus, omamoodi diplomaatiline „oih!”-aps mõnel sõjajärgsel konverentsil. Eesti polnud mõeldud saama Nõukogude Liidu osaks. Oo ei. Tegelikult oli nii, nagu Lennart Meri ütles oma kõnes, mida ma The Baltic Timesi Tallinna kontoris ühest vanast artiklist lugesin. „Eesti ei ole endine Nõukogude liiduvabariik,” ütles endine president. „Eesti on endine Rootsi impeeriumi osa.” Mulle meeldis see lähenemine väga. See kõlas nii, otsekui Eesti oleks kaetud kulla, smaragdide ja briljantidega ning Eesti väljakuil annaksid tooni kuninglikud kivist lõvid, purskkaevud ja keelpillikvartetid. See kõlas minu jaoks üsna loogiliselt. Vaata vaid neid tuulikuid ja luteri kirikuid, neid piparkoogimaju ja arteesiakaeve. Vaata vaid Hiiumaad. See polnud mingi tagurlik, roojane ja kääriv postsovetlik peldik. See oli Eesti.

      See kentsakas saar oli üks Eesti läänepoolsemaid paiku. Kui Eestis miski oli endine Rootsi impeeriumi osa, siis kindlasti Hiiumaa. Kui Eestis oli mõni paik, kus Anne-Helene ja mina saime ringi kõndida lääne inimestena, oli see Kärdla. See linn tundus nõukogude aastaist üsna rikkumata. Tõsi, siin-seal oli vanu roostetanud vahiputkasid, ent need olid lapselikud nagu varesepesad unustatud laevavrakkidel. Isegi nõukogudeaegseid paneelmaju, mis tavaliselt torkasid valusalt silma oma mustvalge inetusega, ümbritsesid puud ning siin-seal voolas nende vahelt läbi mõni sügav mustjas oja, mille kaldaid ehtisid kollased lilled. Olin selle üle väga rõõmus, sest Tallinnas oleksin ma kindlasti tahtnud buldooseriga maha võtta viimase kui võika sotsialismiaegse hoone ning anda krundi tasuta üle Soome kinnisvaraarendajaile. Ma pole küll lammutaja tüüp, aga tahtsin, et Eesti näeks välja nii, nagu ta pidi välja nägema.

      Lõunatasime neljakesi: Epp, mina, Anne-Helene ja Maret, kes oli Anne-Helene disainipoe hiidlasest juhataja. Tundsin õhus pisut pinget. Anne-Helene tahtis rääkida oma tööst. Epp soovis pigem kõnelda lennuõnnetusest. „See on vist minu vaatenurk,” tunnistas ta mulle enne kohtumist. „Eesti naised tahavad kindlasti lugeda disainerist, kes pääses lennuõnnetusest eluga.”

      Ent Anne-Helene ei soovinud eriti õnnetust taas läbi elada. „Ma sain millegagi vastu pead. Verd jooksis,” rääkis Anne-Helene. „Kui järele mõelda, siis mul vedas,” vaatas ta aknast välja mere poole. „Ja ma pole pärastpoole enam seda teed lennanud. Ma sõidan nüüd alati praamiga.”

      „Aga mis juhtus enne õnnetust?” uuris Epp. „Kui te olite veel õhus?”

      „See oli kummaline,” ajas Anne-Helene kulmu kipra.

      „Mul oli ükskord üks halb lennureis,” segas Maret äkitselt vahele, sõrmed inspiratsioonist võbelemas. Hiidlane Maret oli kogu aja vaikselt istunud ega olnud jaganud meiega midagi peale isevärki naeratuse. Nüüd ajas ta end sirgu ning tema hallid linnusilmade moodi silmad läksid prillide taga niiskeks. „Lennuk hüppas hästi palju. Me olime kõik hirmul. Kogu selle aja vaatasime ainsat meesterahvast pardal ja panime imeks, miks ta ometi ei aita. „Sa oled mees,” hüüdsime talle, „miks sa appi ei tule?” Ja ta ei teinud midagi, usu või ära usu.” Ta pani käed rinnale risti. „See mees ei teinud mitte kui midagi, ainult istus!”

      Anne-Helene vaatas üle laua mulle otsa. Ta saavutas silmside. Vaatasin teda vastu. Esimest korda terve päeva jooksul tundus mulle, et oleme ühel lainel. Tema silmis oli helk, mis tekitas meie vahele vaikse teineteisemõistmise. Me ei öelnud midagi, aga ma teadsin, mida ta mõtles: feminism ei ole teed Eestisse veel leidnud.

      See ei tähenda, et eesti naised elasid endiselt 19. sajandi juhtmõtte „Kinder, Küche, Kirche”3 järgi. Mõned hästiistuvate kostüümide, СКАЧАТЬ