Minu Eesti II. Justin Petrone

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kõhedust. Nad olid suured, paksud, pruunid, karvased, koledad ja haisvad ning neid jätkus tervele rannale. Mõned neist lamasid, teised seisid, kolmandad tuiasid mööda teed, värske rohi lõugade vahelt rippumas. Sel päeval oli Käina rannas kindlasti rohkem veiseid kui inimesi ning nad vaatasid meid kui idioote. Milline inimene sõidaks jalgrattaga saare teise otsa, kuni jalad on pehmed nagu makaronid, ning siis võtaks pärast külalistemajja registreerumist ette veel ühe õhtuse rattasõidu?

      Päike hakkas merepiirile laskuma, kui ma käed lahe mustavasse vette kastsin ja nägu hõõrusin. Ühtäkki tabas mind suur kurbus ja tohutu tühjustunne. See tunne oli mind jälitanud terve elu ning Käina lahe ääres sai ta mind taas kätte. Olin terve päeva vändanud kõige sini-sinisema taeva all, mis oli nii lähedal, et seda sai peaaegu katsuda. Nüüd aga oli päike loojumas ning saarele laskus samasugune vaikne melanhoolia, millest pakatab kõigi põhjamaade õhk, ning mu suus oli taas selline mõru maik, mida tunned, kui oled puruks hammustanud toore marja. Ent ma olin siia siiski naasnud. Ma olin tagasi kurval põhjamaal. Sellest võis järeldada vaid üht: too maitse meeldis mulle.

      Jõudsime külalistemajja, kui väljas hämardus. Külalistemaja perenaine ei tulnud uksele, aga tema naabrinaine tuli küll, lootuses röövida konkurendilt mõned kliendid. Naaber oli heledate juustega, mis hakkasid vanadusest valgeks minema, tal olid vanad ja sinised silmad ning mõhnalised räpased sõrmed, millelt tilkus surnud usse ja marjaseemneid. Ta hõljus aeda oma põlvini kummikutes ja üritas meid ära võluda.

      „Palju te talle maksate?” päris ta kavala naeratusega ning ma märkasin, et rääkides mängis ta pisikese noaga.

      „Kui palju te ise küsite?” tundis Epp huvi.

      „Äh, ei midagi,” raputas ta pead ja naeris. „Võite niisama olla. Mul on seltsi vaja!”

      Siis aga veeres kolina ja paukumise saatel sissesõiduteele üks vana auto ning naabrinaine astus tagasi oma aia varjude sekka, ämber käe otsas kõlkumas.

      „Nägemist,” lehvitas Epp talle.

      Naabrinaine noogutas ja pilgutas silma ning kadus siis oma maja taha. Külalistemaja omanik ronis autost välja. Ta oli ümaravõitu ja kandis sinist kleiti. Tema mustaks värvitud lokkis lõvilakk lehvis õhtuvalguses.

      „Üks hetk,” ütles omanik ja sukeldus majja kaenlatäit poekraami ära viima. Hetke pärast ilmus ta võtmekomplektiga taas nähtavale. „Ma juhatan teid nüüd teie tuppa.”

      See asus omaette küünis, mille uks avanes õue poole. Tuba oli täis vana mööblit ja kärbseid, ent mind see ei seganud. Istusin ühe voodi servale, võtsin sandaalid jalast ja tõmbasin sõrmedega üle hõõruda saanud kohtade.

      „Siia oli 30 kilomeetrit,” ohkasin. „Ja me peame homme tagasi väntama.”

      Epp ei vastanud. Ta oli õhu nuusutamisega liialt ametis. „Kas sa tunned? Siin haiseb hallituse järele.”

      „Tõesti või?” Nuhutasin õhku. Minu arvates lõhnas tuba sama halvasti kui kõik muu.

      „Sa ei tunne midagi?”

      „Ma olen selleks liiga väsinud.”

      „Võib-olla tuleb see rasedusest. Ma lugesin, et raseduse ajal on naised lõhnade suhtes tundlikumad.”

      „Lähme äkki naabri poole?” pakkusin ma. „Ta ütles, et seal on tasuta.”

      „Muidugi pole seal midagi tasuta, Justin. See oli hiiu huumor.”

      „Hiiu huumor?”

      „Öeldakse, et kui sa usud hiidlase jutust veerandit, oled poolega petta saanud.”

      Arvutasin peast. Naabri külalistemaja polnud kindlasti tasuta.

      „Ma lähen ja räägin omanikuga,” ütles Epp.

      Mõne hetke pärast juhatati meid öömaja omaniku koju.

      „Mul on teile koridori lõpus teine tuba pakkuda,” rääkis ta andekspaluval toonil. „See on mu poja endine tuba.”

      Külalistemaja sisemus valmistas mulle pettumuse. Olin arvanud, et Hiiumaad eraldab mandrist muudki peale vee. Olin oodanud midagi mereteemalist, näiteks laevu kujutavaid maale seintel, kalavõrkudest baldahhiine, kausikest merekarbihautisega kauba peale. Kujutasin ette, et siin võiks olla nagu mõne Uus-Inglismaa rannaküla külalistemajas, kus ma lapsepõlves viibisin. Olin toona poole ööni ärkvel, istusin kuuvalgel ja kuulasin, kuidas seal tööl olnud kaunilt tedretähnilised iiri tüdrukud istusid kambakesi aias, mängisid kitarri ja laulsid meremeeste töölaule.

      Käina külalistemaja oli täiesti teistsugune. See oli hämar ja kopitanud. Seal oli kurb sinine tapeet ning nõukogudeaegsed läikivad raamaturiiulid, mida võis leida paljudest Eesti kodudest. Seintelgi rippusid samasugused mustvalged fotod tüdinud nägude ja identsete vuntsidega eesti meestest: ei mingeid naeratusi, ei mingit kehakeelt, isegi mitte mingit hiiu huumorit. Selliseid pilte võis siin maal leida igast majast. Vabalt võis mõne majapidamise pildid omavahel ära vahetada ning kindla peale poleks omainimesed mitu nädalat mingit vahet teinud.

      „Need on mu pojad,” osutas omanik meestele.

      „Kas nad elavad siinkandis?” küsisin ma.

      „Enam mitte,” ütles ta nukralt. „See on teie tuba.”

      Meie uut tuba risustas küll tolmune mööbel ja ämbrid täis vanu ajakirju, ent mul oli ükskama. Tahtsin ainult pikali visata. Istusin voodiservale ja võtsin jälle sandaalid jalast.

      „Kena siin just pole,” kehitas Epp õlgu, kui omanik oli lahkunud. „Aga vähemalt ei haise.”

      Külalistemajas peatus ka üks sakslaste paar. Mehel olid vuntsid ja kallis kell. Naisel oli tukk ning ta näis olevat väga korraarmastaja. Hommikuks sõid nad kaeraküpsiseid ja lehitsesid reisijuhte.

      „Ulrika, mida me täna teeme? Lähme äkki kõigepealt Rudolf Tobiase muuseumi?” küsis mees.

      „Kes on Rudolf Tobias?”

      „Siin on kirjas, et oli mingi helilooja.”

      Sakslased. Miks nad pidid just Hiiumaale tulema? Kas end kunagise aupaiste lõõsas soojendama?

      Võimalik. Pärastpoole, kui olime teisel pool Käina lahte Kassari saare kabeli kalmistul, kummardusin ja tõmbasin sõrmega üle vanadesse hauakividesse ja ristidesse uuristatud vagude. Mõni neist ütles vaid eesti keeli „Puhka rahus”, ent vanemad olid kaetud saksa turistide keelega. Kas need hiidlased olid siis saksa soost? Ei. Lihtsalt 19. sajandil pandi elu kirja sakslastest mõisnike keeles. Eestlased sündisid, abiellusid ja surid saksa keeles. Paljudel oli ning on siiani saksa nimi. Üldisest saksastamisest hoolimata aga eestlastest sakslasi ei saanud. Hiidlased jäid jonnakalt iseendaks.

      Kassari kabel oli valge ja kössis nagu vana naine. Tegime surnuaial puhkepeatuse ning ma laskusin põlvili, et vanadelt kääpakividelt nimesid lugeda. Georg. Elsa. Karl. Minna. Kõigist neist inimestest olid järel vaid luud. Lahkunud olid kõik, kes oleks mäletanud kedagi, kes neid mäletas. Ent üks nimi torkas mulle silma. See nägi pisut teistsugune välja. Kuidagi elav. See ei tundunud ei saksa- ega eestipärane, vaid midagi suuremat. See võinuks olla mõne Itaalia filmitähe või Brasiilia laulja nimi.

      Marta.

СКАЧАТЬ