Minu Eesti II. Justin Petrone
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Minu Eesti II - Justin Petrone страница 1

Название: Minu Eesti II

Автор: Justin Petrone

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Современная зарубежная литература

Серия:

isbn: 9789949479290

isbn:

СКАЧАТЬ title>

      „Aga kõige hullem oli selle raamatu juures see, mismoodi autor muudkui küsis, mida ma elult tahan. „Mida sa tahad? Mida sa päriselt tahad?” Mina oskasin öelda ainult: „Aga mis siis, kui ma ei tea, mida ma tahan?””

      „Tähendab, sa ei taha mitte midagi? Võtad elu sellisena, nagu ta on? Lepid sellega, mis parajasti nina ees?”

      Seisin oma hea tuttava Vello Vikerkaarega Olümpia hotelli ees. Oli 2009. aasta karge detsembrikuine päev ning hallist taevast tuiskas lund. Vaatasin, kuidas lumi kõrgusse pürgiva hotelli seinalt tagasi põrkas, ja tundsin hetkeks nostalgiasähvakat. Siis aga juhtis mu tähelepanu sellelt kõrvale too päevakohane küsimus, mis oli sel ning võib-olla ka igal muul päeval kõige tähtsam: „Mida sa päriselt tahad?”

      Rääkisime sellest küsimusest terve tee Vikerkaare Nõmme kodust Tallinna sõites. Vikerkaar keeras oma džiibi rooli ja hüppas ühelt filosoofiliselt keerdküsimuselt teisele. Eesti vastuolulisim kolumnist ei jätnud jonni. Nüüdseks oli teema põhjalikult lahatud.

      „Sul pole mingeid soove, eesmärke ega ihasid? Sa niisiis ei soovi saavutada mitte midagi?” Vikerkaar kergitas oma halli puhmaskulmu ning ma adusin, et vanapoiss oli mind nurka ajanud.

      „Olgu, mul on eesmärgid, aga need on pigem sellised emotsionaalsed. Mitte nii, et ma tahaks mingit kindlat tööd või autot.”

      „Aga mõned siinsed tahavadki kindlat autot. Neile on auto nagu omamoodi liikuv reklaam selle kohta, et nad on viimaks üksjagu raha teeninud. Nagu öeldakse: kõigepealt auto.”

      „Ja siis maja,” ohkasin ma.

      „Nii et sa tahad midagi konkreetset tunda ning selle enesetunde saavutamiseks pead mõtlema, kuidas sinna jõuda. Mitte et ma tahaks autode kohta midagi halvasti öelda. Kui mina olin 25, tahtsin iga kell mingeid kindlaid autosid.”

      Proovisin mõelda, kas mina olin kunagi endale autot tahtnud. Ei meenunud. Tunnistasin Vellole: „Arvasin pärast lapse sündi, et ma tean, mis ma tahan, kuhu ma jõuda tahan… Aga ma ei saa nagunii kontrollida seda, mis tulemas on.” Seepeale hakkas mu tasku värisema. Võtsin telefoni.

      „Justin, kas sa tuled juba? Me ootame sind.”

      „Ma olen Olümpia ees. Kohe olen kohal.”

      „Tore. Me hakkasime juba muretsema. Nägemist.” Vaatasin telefonilt kellaaega. 10.06. Olin kuus minutit hiljaks jäänud.

      „Kes see oli?” küsis Vello.

      „Merle Liivak, Anne ja Stiili peatoimetaja.”

      „Ma mäletan küll. Ta oli „Tantsud tähtedega” saatejuht.”

      „Sa vaatasid seda või?”

      „Oo jaa,” turtsatas Vikerkaar. „Mu naisele Liinale meeldib see saade üliväga. Ja Merle on mul meeles. Ta on ilus, eks?” Vello ütles seda ükskõikselt, otsekui öelnuks „ta on usklik, eks?” või „tal on pidalitõbi, eks?”.

      „Võib nii öelda küll,” noogutasin. „Aga ma pean nüüd minema,” sirutasin käe välja. „Oli meeldiv nagu ikka.”

      Jätsin Vello Olümpia juurde ning jalutasin mööda Nordea panga uuest silindrikujulisest peakorterist. Kui ma aastate eest esimest korda Tallinna kolisin, koosnes Maakri tänava algus lääpas puumajadest ja hüljatud kruntidest. Kui Epp töötas veel ajakirjas Anne, käisin iga päev mööda seda tänavat. Annet nüüd enam polnud. Õigemini oli küll, aga see oli pandud kokku ajakirjaga Stiil ning nad kandsid ühist nime Anne ja Stiil. Ajakirja toimetus ei asunud enam kirjastuse kuuendal korrusel. Nad olid kolinud kaheksandale.

      Avasin kirjastuse klaasukse ja sain soojusega vastu vahtimist, ent veel enam rabasid mind möödanikku meenutavad pisiasjad. Seal, kus varem asus õhku vürtsitanud küünesalong, oli nüüd venekeelse ajakirja Jana üksildane laud. Seal, kus enne istus punapäine turvatöötaja Irina, oli nüüd tõre kiilaspea, kelle nimesildilt võis lugeda „Peeter”. Liftiga kaheksandale korrusele sõites suutsin lisaks mälestustele mõelda vaid Eesti motivatsioonikoolitaja Peep Vainu ning tema mõtlemapanevate küsimuste peale.

      Peep Vain on Eestis tuntud selle poolest, et ta kehutab ärimehi ja sportlasi tegema enam, kui nad suudavad. Pikka kasvu, kõhn ning peaaegu nulliks pöetud heledate juustega Vain kõnnib oma eneseväärikust tõstvate konverentside ajal uhkelt mööda lava ringi ja puhub lõkkele äpudena saabunud ning ässadena lahkuvate osalejate sisemist julgust. Vain oli mulle silma jäänud, tema ideed äratasid minus huvi. Olin teda näinud saates „Tantsud tähtedega”, vaadanud dokumentaalfilmi tema eneseabiseminaridest ning veetnud eelmise nädala, seedides tema menukis „Kõige tähtsam küsimus” esitatud küsimusi.

      „Mida sa tahad, Justin?” virutas Vain mulle salakavalalt, kui lift koos minuga ülespoole liikuma hakkas. „Vaata endasse. Ütle mulle!”

      Kas ma siis tõesti tahtsin seda siin? Seitse aastat pärast seda, kui ma pildistasin Annele disainereid, näitlejaid ja kirjanikke, olin sellessamas majas tagasi. Nüüd pidi pilt tehtama minust, veeru juurde, mida olin soostunud Annele ja Stiilile kirjutama. Kõik see oli muidugi juhtunud kogemata. Keegi soovitas mind uueks kolumnistiks, ajakirjale see mõte meeldis ja mõne sekundi pärast vastasin juba jaatavalt, teadmata isegi seda, mida mult täpselt taheti, saati siis seda, kas see on ikka mu unelmate töö. Mingil kummalisel moel oli minust saanud Eesti menukirjanik. Kuude kaupa olin kandnud meiki hommikuste teleintervjuude jaoks, võtnud oma kodus vastu ajakirjade fotograafe ning mind isegi jälitas üks ajakirjanik, kes tahtis mu pastaretsepte teada saada.

      Peatne fotoseanss aga hirmutas mind pisut, arvatavasti ühe kunagi nähtud Stiili esikaane tõttu. See kujutas üht värvitud huulte ja ripsmetega noort näitlejat, kellele olid selga sätitud kohevad roosad tiivad. Ta oli otsekui kohitsetud ingel. Mul oli meeles isegi selle enfant terrible’i nimi: Juhan Ulfsak. Ma polnud päris kindel, kas inglitiivad olid tema enda idee või mitte ning ma ei teadnud, mida stilistid minuga plaanisid ette võtta, ent sel hommikul olin otsustanud mitte näha välja nagu tema toona.

      Kirjastuse sisemus oli samasugune, kui ma mäletasin, ent mul oli sisekujundusest paremini meeles selle paiga hing: meedia egomaniakkide kuulmatu sumin, piinlikult stiilsed mehed ja naised üksteisele salaja nagi selga löömas, et jõuda kõige ihaldusväärsemale, peatoimetaja ametikohale. Peatoimetaja sai uusi kreeme ja ihupiimasid kõige esimesena. Ta sai vabalt käia luksuslikes spaades ning kirjutada kulud firma arvele. Ta võis sellest ka artikli kirjutada, kui tuju tuli.

      Siinsed naised teadsid, mida nad tahtsid: juhtida. Kõik tahtsid saada ajakirja peatoimetajaks, nii et käies tuli peale passida, et mitte komistada kellegi tagamõttega välja sirutatud tikk-kontsa otsa.

      Astusin toimetusse saali otsast ning sukeldusin otsekohe ajakirjarahva värvikasse summa. Ruum oli pikk ja eredasti valgustatud. Lõhnas kosmeetika ja plastmööbli järele. Sirutasin esimesena käe välja, et peatoimetaja Merlet tervitada. Tumeda tuunikaga ning nurgelise lühikese soenguga Merle oli kui vaim 1920. aastatest, ja just selline, nagu Vello oli öelnud. Ilus.

      „Tore sind jälle näha,” ütlesin.

      „Jah,” sädeles ta vastu, lükkas oma ronkmustad salgud silme eest kõrvale ja astus lähemale. „Me oleme vist varem kohtunud. Kuidas sulle su uus kolumnistitöö tundub?”

      Rääkisin Merlele, et mul on pooleli mõned suurepärased artiklid alkoholismist, truudusetusest ja intsestist – kõigest, millest eesti naised lugeda tahavad. Kuidas ma end selliseid teemasid lugejatega jagades tegelikult tundsin? Otsustasin sellele esialgu isegi mitte mõelda.

      Rääkides märkasin, kuidas Merle õunpunane suu praotus ning moodustas sädeleva naeratuse.

      „Need on sul suurepärased ideed!” lõi ta rõõmsalt käsi kokku. „Meie lugejatele meeldivad СКАЧАТЬ