Minu Kanada. Ene Timmusk

Чтение книги онлайн.

      „Tere hommikust! Ma loodan, et ei ajanud teid liiga vara üles,” muretseb Lia ühel laupäevahommikul meile helistades. „Müügile tuli maja, mis on teie jaoks kui loodud!”

      Ajame kõrvad kikki, sest tahaksime majaostuga viimaks lõpusirgele jõuda.

      „See on metroole lähedal! Poed ja koolid jalutamistee kaugusel!” kirjeldab Lia. „Umbes 50 aastat vana ühekorruseline punasest tellisest bangalo. Ma olen päris kindel, et teile meeldib see! Võime pärastlõunal vaatama minna!”

      Heledad õlgadeni juukselokid lehvimas, tervitab Lia meid mõni tund hiljem laia naeratuse ja sõbraliku käepigistusega. „Kui mul oleks raha, siis ostaksin selle või ise investeeringuna ära! Kohal on palju potentsiaali!” Lia eesti keel on väga hea, ainult lauselõpu intonatsioon läheb inglise keelele omaselt üles. Ta on üles kasvatanud meievanused tütred ja poja, kes sama tublilt eesti keelt elus hoidnud ja oma lastelegi õpetanud. Lia on meilegi peaaegu emaks, kes oma hoolt jagab.

      Tänav on suviselt roheline, ühel pool madalad punastest tellistest majad, mille ees kõrguvate võimsate vahtrapuude lehestik justkui sosistab meile: „Siin on teie kodu!”

      Kõnniteed puuduvad, kuid tundub, et autod ei sõida eriti tihedalt. Eemalt kostab kõrvu poiste lõbus naer. Mängitakse tänavahokit. Üsna ebatavaline on näha väljas nõnda suurt gruppi lapsi koos. Enamasti on noorte aeg tihedalt sisustatud igat sorti klubide ja hobidega, kuhu emad-isad neid autodega kohale sõidutavad.

      Kuid praegu ei mõtle ma lapsekasvatamise peale. Imetlen suure vahtrapuu varjus seisvat rohelise katusega maja. Valge raamiga akna taga märkan õhukest kardinat. Taas kord küllaltki ebatavaline, sest tihtipeale puuduvad siin maal akende ees katted, mis takistaksid sissepiilumist.

      „Tulge! Vaatame kõigepealt tagaaeda,” kutsub Lia meid kaasa.

      Astun väravast sisse ning jään jahmatusest seisma. Nii palju avarust ja päikest! Pärast kõiki neid imepisikesi aiakesi, kus vaevalt ruumi ümber pöörata, mõjub see lausa jalgpalliväljakuna. Üksik kõver pirnipuu on viljadest lookas, väike peenramaa kerge tuule käes kõikuvate tillivarte vahel peidus. Aiaääri kaunistab õitsel lillemeri, mis on iseenesest kena, kuid ma pole kindel, kaua nad minu kehvade aednikuoskustega vastu peaks. Olen aiast nõnda sisse võetud, et ei kiirustagi väga maja endaga tutvuma.

      Teeme vaid kiire tiiru sees ning ma ei pea siingi pettuma. Köögis on küll vähe kappe, kuid samas mahub sinna laud toolidega. Külmkapp ja pliit on kummalist rohelist värvi. Paistab, et rohelise-vaimustus valitses siin majas päris tugevasti, sest elutoa põrandat katab seinast seinani samblakarva vaip. Otsustan selle kindlasti üles tõmmata, sest pole siiani aru saanud kohalikust kombest kaunis laud- või parkettpõrand vaiba alla peita.

      Kohapeal teeme otsuse, et õlikütte peaks kindlasti vahetama gaasi vastu, sest see on Kanadas kõige odavam. Ja kuigi seinte ääres seisvad vanad radiaatorid mõjuvad väga koduselt, laseme needki hiljem välja võtta ning paigaldame hoopis õhkkütte, millega on kerge konditsioneeri ühendada.

      Meie rongkäiku läbi maja jälgib husaari range pilk. Elutoa seinal, kaminasimsi kohal ripub portree Teise maailmasõja aegsest saksa vormi kandvast ukraina ohvitserist. Maja kuulus varem ukrainlastele, kes kasvatasid usinalt kurke ja küüslauku hapukurkide tegemiseks. Vanema põlve immigrandid teevad hea meelega aiatöid, samas kui nende lapsed tassivad oma värske kraami koju sageli ainult supermarketitest. Teisalt on ajad muutumas ning paljudele on oluliseks saanud mahedalt kasvatatud toit. Nõnda on noorem põlvkond tekitanud oma aiakestesse sageli nurgakese peenramaad.

      Uurime kaminaava katvat metallplaati ning meile jääb ebaselgeks, mis otstarvet täidab võltskamin, sest katte taga on vaid tavaline sein. Kellegi meelest jätab see ilmselt majast uhkema mulje. Arutame, mida saaks ümber teha, mida jätta. Piisab vaid ühest lühikesest käigust, et otsustada võimalusel just siia kolida. Tasuski ära see pikk ootamine ja otsimine!

      „Kas sa tahad öelda, et te ostsite ainult kahe magamistoaga maja?” ei jõua mu kanadalasest sõbranna Ruby oma imestust varjata. „Teil on ju kaks last kasvamas, kuhu nad ära mahuvad?”

      „Milles küsimus… Ühes toas elame meie ja teises lapsed! Neil ongi kahekesi toredam koos kasvada,” proovin seletada. „Elutuba on suur, keldrikorrusel ruumi maa ja ilm. Sinna saame väikese toakese eraldi välja ehitada, ja isegi teise vannitoa.”

      „Küll sa näed, kui kitsaks teil läheb!” ei anna Ruby järele. „Siis peate uue maja ostma! Minu poisid olid just kooli minemas, kui kolisime.”

      „Suuremasse majja?”

      „Muidugi! Ja tead, mis mulle kõige rohkem meeldis,” vaatab ta mulle kavalalt otsa. „Uus maja oli sama tänava teises otsas! Me oleks võinud kas või käe otsas kõik asjad üle viia, aga proovi sa kappe ja voodeid nõnda tassida…” Ruby ajab käed õieli, nagu oleks tal suured pakid kaenla all, ning vaarub kahele poole, ise vaikselt naeru kihistades.

      „Aga nüüd elad sa ju korteris,” tuletan meelde.

      „Ah, loomulikult!” heidab ta käega ja muutub tõsisemaks. „Pojad on ju ilma peal laiali. Üks läänerannikul ülikoolis, teine Ottawas. Kuidagi kõle hakkas selles suures majas. Müüsime maja jälle maha ning ostsime väiksema.”

      „Korteri?”

      „Ei…” vastab ta nukralt. „Tead, ma arvan, et see suur tühi maja mõjus meile halvasti. Mina istusin oma toas ja James vahtis all telekat. Enam ei olnud lapsi ka, kes oleks meid ühendanud. Seadsime end pisemas majas sisse, võtsime isegi kassid, aga… ega needki aidanud. Elasime nagu võõrad inimesed kõrvuti, ootasime ainult laste külaskäiku. Mis elu see on! Siis läksimegi lahku…”

      „Ma arvasin alati, et ta kolis korterist välja,” imestan.

      „Korteri ostsin pärast lahkuminekut,” läheb Ruby pisut elavamaks. „Naljakas, kuidas СКАЧАТЬ