Minu Kanada. Ene Timmusk

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Sel hetkel ei saa ma õieti aru, kuidas koduloomadest saavad nõnda olulised pereliikmed. Alles siis, kui meiegi koju saabub kaks kassi ja koer, mõistan, miks Ruby oma kiisude juurde kippus. Mina oleksin ilmselt proovinud leida elamiseks koha, kuhu võiksin ise kassid kaasa võtta.

      Hoolimata Ruby soovitusest kohe suuremasse majja kolida oleme oma otsusega rahul. Aastate jooksul ei ole meil kordagi tekkinud mõtet, et elamine on väike. Miks peaksid ruumid olema meeletult suured, kui vajame magamistoas pinda vaid voodi ja kapi jaoks ning köögis ruumi söögitegemiseks? Ruby kogemusest õppust võttes on mul väikese maja üle hea meel – loodan, et siin on raskem lähedastest lahku kasvada.

      BEEBISABIN EHK KATSIKUD KANADA MOODI

      Kop-kop, kostab läbi une kõva prõmmimine meie uksele. Toksan uniselt Tomi, et ta end üles ajaks. Pärast lapsega haiglast kojusaamist on iga unehetk ülihinnas ning igasugused segavad asjaolud eriti tüütud.

      Tom ruttabki trepist alla uurima, mis toimumas on. Meie vastasmajja on hiljuti kolinud pereema Catharine ja tema see ongi, kes uksele koputab. Jalge juures seisab tal suur papist kast.

      „Tere hommikust! Ma loodan, et ei sega teid,” muretseb naabriproua, kellele ei tea kust väljailmunud tuul juuksed silma puhub. „Ma märkasin, et teie beebi on viimaks sündinud. Palju õnne!”

      „Aitäh!”

      „Kui sa pahaks ei pane, siis mul on siin kasti sees riideid. Kahju on neid niisama ära visata. Minu lapsed on palju suuremad.”

      „Milline üllatus! Suur aitäh!” tänab Tom.

      Õhtupoole on aega kingitud lasteriideid üle vaadata ja sorteerida. Catharine on need ilmselt hiljuti puhtaks pesnud, kuid õrn sidrunit meenutav pesupulbrihõng ei suuda siiski varjutada väikestele lastele omast magusat lõhna, millest riie on läbi imbunud. Laome rõivaid erinevatesse kuhjadesse. Mõned saavad Marile, mõned väikesele õele, kuid päris mitmed jäävad oma järjekorda ootama.

      „Mõtle, kui kena temast,” arvan. „Need pole ju õieti seljaski käinud. Paistavad nõnda uued.” Isegi kahene Mari tuleb asja lähemalt uurima ning leiab varsti ilusa T-särgi, mis kohe selga läheb. Järgmised kolm päeva keeldub ta midagi muud kandmast, kuni peab siiski suure kurvastusega särgi pesukorvi viskama, sest ilus muster kaob igat sorti toiduplekkide alla ära.

      „Imelik, et ta julges neid tuua,” mõtlen juhtunu üle järele. „Olen kuulnud, kuidas peened prouad tahavad oma lastele ainult uusi asju. Ja tõmbavad nina põlglikult viltu, kui keegi oma vanu esemeid pakub.”

      „Äkki arvas ta sinu peente prouade hulka mittekuuluvaks,” norib Tom sõbralikult. „Mis kõige selle kraamiga muidu ikka pihta hakata? Oleme vist mitmeks aastaks riietega varustatud. Õieti küll lapsed.”

      Meil käib pärast lapse sündi loomulikult veel külalisi. Eestlased toovad tavaliselt mõne kingituse, kuid kanadalased astuvad läbi, et tuua… söögipoolist.

      „Ma tean, kui kiire pisikese beebiga on,” seletab mu sõbranna Ruby, ise suurest kotist kodus küpsetatud toitu välja ladudes.

      Meie tutvus sai alguse minu esimeses töökohas. Ta tuli minu juurde küsimusega, mis sorti juuksevärvi olen kasutanud. Mul võtab tükk aega seletamist, et ma pole elus kordagi juukseid värvinud, välja arvatud ehk majaseinte maalimised, kui pintsli pealt mulle midagi pähe on tilkunud.

      „Kui kahju!” ohkab Ruby. „Otsin juba ammu täpselt sellist blondi värvi.” Ta libistab käe läbi oma lühikeseks lõigatud mustade juuste. Mina ei saa aru, miks ta peaks kurvastama, sest tume soeng ja lühike kasv annavad talle minu meelest eksootilise idamaise hõngu. Kuid oma loomule omaselt ei nukrutse ta pikalt. Mul on alati Rubyga koos mõnus olla, sest tema avali olek ning vahetu suhtlemisoskus toovad kaasa rõõmsa õhkkonna.

      Õnneks pole külaliste vool pärast lapse sündi ja kojusaabumist väga suur. Palju olulisemaks on enne sündi peetav beebisabin.

      ‘Beebisabin’ on minu meelest imetore väljend, mille Kanada eestlased kohaliku kombe kohta välja on mõelnud. Kui ma esimest korda ingliskeelset sõnakombinatsiooni ‘baby shower’ kuulsin, siis ei mahtunud mulle kuidagi pähe, kuidas beebid duši alla pannakse. Kuid dušš ja beebid ei käigi kokku. See sõnapaar tähistab hoopis seda, mismoodi peetakse esimese lapse sünni puhul üks tore pidu, kuhu tulevad sõbrannad kohale, et tulevane ema beebiasjadega üle külvata. See oleks justkui eelkatsik, mis mulle esialgu päris pentsik tundub. Ma ei ole väga ebausklik, kuid saan aru nendest, kes ei taha enne sünnitust muud muretseda kui ainult hädavajalikku.

      Meiesugustele, kelle laste vanaemad-vanaisad ja tädidonud elavad kaugel üle ookeani, on nii beebisabinad kui lahked riiete annetajad suureks abiks. Nemad on ka ainukesed, kellelt saame tuge, kui vahel lapsehoidmisega hädas oleme.

      Olen nüüdseks mitmel beebisabinal osalenud, neist kahel oma ümmarguse kõhuga lausa aukohal istunud, sest sabin ongi minu auks korraldatud. Niipea, kui teade lapseootusest levib, korraldavad erinevad tutvusringid igaüks oma sabinaid ning päris tavaline ongi mitmest osa saada. Nii tehti mulle beebisabinat nii töö kui korporatsiooni poolt.

      Tänapäeval pole samas enam midagi imelikku, kui sabin hoopis tulevasele isale peetakse. Täpselt nii juhtubki Tomiga, kes on oma osakonnas ainuke meesterahvas. Ühel päeval tuleb ta koju suure vitstest punutud korviga, mis on beebikraami ääreni täis topitud. Tomi näole kinnistunud lai naeratus annab tunnistust, et ta on naiskolleegide tähelepanust päris meelitatud.

      Kuid sabinaid ei peeta ainult lapse sünni puhul. Kombeks on ka enne abiellumist pruudisabin maha pidada. Tavaliselt on korraldajateks pruutneitsid ning külalisteks kõige lähemad sõbrad ja tuttavad.

      „Sa oled ju kindlasti järgmisel koosolekul kohal,” ütleb minu akadeemiline ema Virve korp! Filiae Patriaest. „Ma tulen sulle autoga järele. Nii on sul kergem.”

      Ma ei mõtle pikemalt, miks mul lihtsam peaks olema. Seitsmendat kuud lapseootel, olen ümmargune nagu apelsin. Samas ei takista see mul rahulikult metrooga sõitmast. Ma pean aga ütlema, et üldjuhul viisakad torontolased ei tee minu punnis kõhtu metroos märkamagi. Kuid võib-olla on nad hoopis väga taktitundelised ega taha istumist pakkudes piinlikku olukorda tekitada, sest vahel on raske aru saada, mis põhjusel naine nõnda suur on: kas liigsest sõõrikute pugimisest ja siin nii populaarsest kiirtoidust juurde võtnud või hoopis titeootel.

      Seekord ootan metroosõidu asemel ära Virve, kes autoga lubatud tunnil platsis on. Astume korporatsiooniruumi uksest sisse ning meid võtab vastu naiste ring beebiteemaliste kaunistustega toas. Selge, tänane kokkusaamine on korraldatud minu ja mu tulevase lapse auks!

      Märkan keset lauda kõrguvat ilusate dekoratsioonidega kolmekihilist torti.

      „Küll nad on ikka palju vaeva näinud,” mõtlen. Kuid lähemal uurimisel selgub, et uhke kook on valmistatud hoopis mähkmetest, mis on ükshaaval rulli keeratud ning lõpuks roosa triibulise paelaga kokku seotud. Kõikide kihtide külge on kinnitatud kunstlilli. Koogi tipus istub pehme karumõmm, imepisikesed sussid süles. Kui mõni aeg hiljem usinalt mähkmeid lapse jaoks kasutama hakkan, avastan, et koogi sisse on peidetud kaks lutipudelit, mis on täis šokolaadikomme minu jaoks. Nii väike detail, kuid nõnda südantsoojendav!

      Mind juhatatakse istuma СКАЧАТЬ