Minu Kanada. Ene Timmusk
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Minu Kanada - Ene Timmusk страница 7
Название: Minu Kanada
Автор: Ene Timmusk
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Книги о Путешествиях
isbn: 9789949479085
isbn:
Võtame nüüd tõsiselt kätte omaette elamise otsimise. On ilmselge, et Hannes peaks endale palkama hooldaja, sest meiesugustest noortest pole talle palju kasu. Oleme ka arutanud pisipere üle ning väikesed lapsed ei tuleks Hannese juures kõne allagi.
Leiamegi samas linnaosas kahetoalise korteri, mille põrandast laeni ulatuvatest akendest avaneb avar vaade Toronto kauneimale pargile High Park. Ka Ontario järv on lausa kiviga visata.
Mööblit meil suurt ei ole. Sõprade käest saame muhkliku madratsi ning laua, diivani asemel on toas magamiskott, mille peal põõnates vaatame kasti otsa tõstetud telerist ajaviiteks filme ja uudiseid. Köök on imepisike sopike, kuhu ühele poole mahub ameerikalikult lai pliit ja külmik ning teisele poole samas laiuses kapid ja kraanikauss. Imeliselt kena ja rahulik on meie olemine!
Meie kolimise peale arvab paar Kanada eestlast, et kiirustasime liialt Hannese juurest äratulekuga, sest vana mees oleks pärast surma ehk midagi meile jätnud, äkki isegi maja pärandanud. Kuid mina ei oska nõnda asjade peale vaadata. Igaühel on oma elu ja seda ähmase varalise kasu lootuses kellegi järgi seada on viimane asi, mida teha tahaksin.
Vahel näeme tänaval Hannest, puhudes alati ka mõne sõna juttu. Vanahärra kurdab, kuidas uus hooldaja, kellele ta isegi palka maksab, päeviti lapsehoidjana töötab ning kunagi kodus pole… Kui ühel päeval talle teatan, et kolime varsti teise linnaossa, libiseb minu suureks imestuseks üle ta näo kurbusevari:
„Küll on kahju! Tundsin, nagu oleksite mulle ikka lähedal, kui siin elasite!” Ma poleks kunagi arvanud, et talle nõnda palju tähendasime.
Meie head sõbrad Erik ja Juta on pakkunud meile nüüd võimalust jagada kahekorruselist maja, mille nad tuttavate käest üürinud on. Nemad elaksid alumisel ja meile jääks ülemine korrus. Eestist pärit Juta on hiljuti abiellunud Kanada eestlase Erikuga, kelle elu läbi ja lõhki kohaliku eestlusega seotud. Kummaline on see, et iseloomudelt on nad kui öö ja päev: tasakaalukas ja rahulik Juta ning tema kõrval energiast pulbitsev Erik, kellel ei teki kunagi raskusi võhivõõraga kiiresti jutu peale saada. Naabriteks ei oskaks paremaid soovidagi. Saanud lisaks teada, kui soodne on üür, ei vaja me enam pikka mõtlemisaega.
Kindlasti meelitab meid ka aed, kuhu Tom kiiresti peenramaa kaevab, et tomateid istutada. Talle lihtsalt maitsevad tomativõileivad nii väga! Poest ostetud punased viljad on aga maitsetud võrreldes varre otsas valminud tomatitega, mis pakatavad suvesoojusest ja mis õnneks peale meie ühelegi loomale huvi ei paku. Mis saab lihtsam olla, kui pole vaja isegi kasvuhoonet püsti ajada, sest suvine kuumus ja niiskus annavad silmad ette ka kõige uhkemale kasvuhoonele.
Olen mõnele eesti sõbrale proovinud Toronto suvist leitsakut just nõnda kirjeldadagi: mine palaval suvepäeval kasvuhoonesse, pane uks kinni ning kujuta ette, et sa ei pääse sealt kuidagi välja. Selline troopiline on Toronto suvi! Toronto asub Põhja-Itaaliaga samal laiuskraadil, siin kasvavad isegi viinamarjad, virsikud ja kiivid. Meie viinamarjalehtla toob igal sügisel maiaid pesukarusid ligi just siis, kui küpsed kobarad oma magusast lõhnast ilmale teada annavad. Lausa uskumatu, et samal ajal, kui Kanada põhjaosas hulguvad ringi külmakartmatud jääkarud, võib lõunas nautida peaaegu troopilist suve.
Torontot on mõnel pool nimetatud Põhja-Ameerika pesukarude pealinnaks. Statistika järgi on neid umbes sada viiskümmend tükki ruutkilomeetri kohta, samas kui looduses mahub neid nii suurele maalapile vaid neli. Teisisõnu võib öelda, et iga viiekümne linnaelaniku kohta tuleb keskmiselt üks pesukaru. Eks neid meelitavad soodsad elukohad Toronto mitmetes jõeorgudes ning parkides. Söögipoolist sealt kõigile ei jagu, nii mängivad pesukaru kõhutäie hankimisel suurt rolli prügi ja toidujäätmed. Tavaliselt tulevadki pesukarud välja alles õhtutundidel, eriti kui järgmiseks päevaks välja pandud praht neid oma lõhnaga ligi meelitab.
Pesukarud paistavad oma kurbade suurte silmadega eemalt imearmsad välja. Ega silmad ise polegi nõnda suured, ainult justkui meigikunstniku poolt lahkel käel mustaks värvitud silmaümbrus jätab sellise mulje.
On neid inimesi, kes lahkelt oma aias pesukarule toitu jagavad, ja neid, kes ei jõua ära kiruda, miks selline loom linnas peab olema, ning neidki, kes vaikselt oma prügikaste kindlustavad, sest pesukarude imeosavad käpad teevad vahel keerulisi lukusüsteemegi lahti. Ei ole just mõnus prügipäeva hommikul tänavale laiali puistatud haisvat rämpsu kokku korjata.
Ühel päeval teeb pesukarupere oma pesa… meie korstnasse. Ja see ei rõõmusta meid sugugi! Saame nendest alles siis lahti, kui kutsume kohale vastava firma, kes tegeleb loomade humaanse eemaldamisega. Korstnale paneb Tom paljude eeskujul võre ette, et ühelgi teisel neljajalgsel sama mõte ei tekiks.
Ühtedest pealetükkivatest kaasüürilistest pääsenud, avastame varsti uue ja palju ebameeldivama tegelase, kellele maja meeldima hakkab. Koheva sabaga must-valge skunk ehk haisuloom otsustab meie trepialuse üle vaadata ning arvab selle justkui tema jaoks loodud olevaks.
Skungist on parem suure kaarega mööda minna, sest neil üldiselt rahulikel loomadel on olemas kaitsevahend, mille ette ei tasu jääda. Nad pritsivad ohu korral vastase pihta maailma kõige kohutavamalt haisvat vedelikku. Seda haruldaselt jälki lehka on peaaegu võimatu kirjeldada. Võiks proovida kokku panna mädamuna, küüslaugu ja põlenud kummi lõhna, kuid isegi see ei pääse ligilähedale tõelisele kogemusele. Tean mitmeid koeraomanikke, kelle lemmikud on skungilt liigse uudishimu karistuseks saanud pritsmesaju. Tüüpiliseks soovituseks on koera seepeale tomatimahlas pesta, kuid ega seegi alati aita.
Tavaline on skungihais maanteel, kus see võib ulatuda paari kilomeetri kaugusele, kui loom on oma elu rataste all lõpetanud. Linnas tunneb seda lehka näiteks siis, kui skungid sinuga maja tahavad jagada.
Esialgu ei saa me arugi, et skungil on plaan meile sisse kolida. Auväärses eas maja pugistab vist vaikselt naeru, kui näeb meie järgmisi äärmiselt tegusaid öid. Kõigepealt jõuab skungihais alumise korruse naabriteni, kelle kesköise kolistamise peale ärkame meie Tomiga üles. Hetk hiljem täitub meiegi magamistuba skungi firmaparfüümiga. Mitte mingid õhupuhastid ega – pihustid ei aita hingematvat lehka varjata. Suures hädas võtan kasutusele oma kalli lõhnaõli, mis tekitab küll huvitava lõhnakompoti, kuid ei päästa olukorda. Kõige hullem on see, et harjume skungihaisuga mingil määral ära, kuid vinge lehk hakkab riiete ning asjade külge. Esialgu ei saa me linnas liikudes arugi, miks meie läheduses viibivad inimesed nina kirtsutavad.
Tom ja Erik peavad mitu õhtut sõjaplaani ning on ühel ööl valmis, labidad käes, skungile õppetundi andma. Mõte on uhke, kuid meestel läheb süda haledaks ning kõik plaanid kukuvad läbi. Samas ei ole meist keegi nõus edaspidi oma elamist selliste naabritega jagama.
Mehed istuvad taas kord maha uut plaani sepitsema, ikka õllekann kõrval, et mõttelõnga erksana hoida. Viimaks löövad nad kahekesi kõik võimalikud sissepääsuavad kõvasti kinni, kui skunki kodus pole. Kogemata jäävad aga looma pojad kuhugi maja alla peitu, mis teeb emaskungi väga õnnetuks. Paar päeva käib ta hädiselt ringi, üritades maja alt käikusid läbi kaevata. Lõpuks kangutab Tom mõned plangud ühe ava eest ära. Tänutäheks otsustavad meile peale pressinud metsloomad kolida öösel terve perega natuke rahulikumasse paika.
Hoolimata Toronto suurusest, kivimajadest ja sillutatud teedest tunnetan ma, et inimene on justkui pealetükkiv isend, kes on jultunult СКАЧАТЬ